MEID ümbritseb igapäevaelus hulk müüte ja eksiarvamusi, millest me kas kohusetundest või harjumusest kinni hoiame, selle asemel et need kõrvale heita ja toimuvat loogiliselt analüüsida. Näiteks usuvad paljud, et täiskasvanute gümnaasiumi lõpetanul pole kõrgkooli asja, kuigi tegelikkus räägib millestki muust.
PALJU müüte ja väärarvamusi võib leida poliitikaelust. Toon mõne näite
Öeldakse, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Poliitika üle vaieldes lausuvad inimesed sageli vestluskaaslasele: «Aga sa ise ju valisid selle valitsuse!»
Tegelikult see enamasti nii pole. Näiteks on Keskerakonna toetajad juba mitmetel riigikogu valimistel kogunud enim hääli ja Edgar Savisaar pole riigitüüri juurde pääsenud vaid seetõttu, et tema vastased on kiiresti päästva koalitsioonivalitsuse moodustanud. Kas aga võib järjest Keskerakonna poolt hääletanud inimesele öelda, et ta on valinud Andrus Ansipi ja väärib praegust valitsust?
Pigem võib seda öelda valijale, kes on hääle andnud nii-öelda halbadest parimale. Võtame näiteks inimese, kellele on vastumeelt nii Keskerakonnas valitsev juhikultus kui ka Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu liberaalne parempoolsus. Ta leiab paar meeldivat tahku näiteks sotside valimislubadustes ja hääletab nende poolt.
Oletame, et valimiste järel saavadki sotsid kutse valitsusse.
Koalitsioonilepet sõlmides tuleb aga partneritega mõnes küsimuses kompromissile minna ja sotsid ohverdavad just need lubadused, mis meelitasid eelnimetatud valija nende poolt hääletama. See inimene on nüüd justkui petta saanud. Samas tuleb aga tõdeda, et ta on ise selle valitsuse valinud!
ENNE valimisi kutsuvad kõik erakonnad inimesi kindlasti hääletama, rõhudes kodanikukohusele ja sellele, et tulemus ei pruugi muidu lihtinimesele meeldida. Levinud loosung on: «Kui te valima ei tule, valivad teie eest teised. Valige ikka see, kes teile südamelähedasem on, aga ärge jääge kõrvale!»
Niisuguse üleskutse taga peitub kartus, et valimisaktiivsus jääb väikseks ja loodava valitsuse legitiimsus võib osutuda kaheldavaks. Parteidel on hirm, et kõrvalejäänute suur protsent vihjab poliitilise süsteemi roiskumisele.
Tegelikult on õigus valimistele minemata jätta sama loomulik ja tähtis kui õigus valida, eriti kui seda tehakse protestiks oma aja ära elanud poliitilise süsteemi vastu. Miks peaks minema hääletama inimene, kes tõesti ei leia endale meelepärast erakonda või üksikkandidaati? Või inimene, keda poliitikute kisklemised on surmani ära tüüdanud. Või need, keda poliitika üldse ei huvita — neidki on ühiskonnas omajagu.
Õige pea tulevad riigikogu valimised. Nende eel oleks paslik valijatele meelde tuletada, et mõelda tuleb oma peaga, selmet lähtuda parteide seisukohtadest, mida nood kindlasti hakkavad ajakirjanduses valijate püüdmiseks korrutama.