«Usu mind, 11 kuuga pole sa võimeline ka kõige parema tahtmise juures maailma tuksi keerama, aga selle paremaks muutmisega jõuad algust teha küll,» poetas kahel ministritoolil istunud ja praegu riigikokku kuuluv Marko Pomerants 26. märtsi keskpäeval Toompea lossi koridoris kolleeg Helmen Kütile. Mõnikümmend minutit hiljem väljus viljandlanna parlamendi suurest saalist sotsiaalministrina.
Teadmine, et poliitilised rivaalid on Taavi Rõivase juhitavat valitsust lähenevate valimiste tõttu algusest peale nimetanud ajutiseks valitsuseks, tiksub Küti kuklas ametisse vannutamise hetkest alates. Samas kinnitab ta oma praeguses, askeetliku sisustuse poolest pigem keskmise vallaametniku tööruumiga võrreldavas kabinetis Sakalat võõrustades, et tal pole kombeks kalendris kuupäevi maha kriipsutada ja ametiaja lõpuni jäänud aega mõõta. «Töötan ikka nii, et sellele 11 kuule, mis mulle praegu on antud, järgneb veel neli aastat. Ja kui kui ei järgne, siis tahan tegutseda nii, et pärast poleks häbi.»