Roland Laose arvates peab ühel õigel pitsal troonima singi, ananassi, hõrgu kastme ja eri sorti juustu kuhi. Kui temast poleks saanud Eesti Draamateatri näitleja, oleks ta hakanud valmistama just selliseid pitsasid.
Kas aplausis võib kuulda ühe käe kõla?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maikuus saabus Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli neli ja pool sada avaldust noortelt, kes soovivad näitlejaks saada. Pingeliste katsete ja paratamatuid tagasilööke täis nelja-aastase õppetöö järel õnnestub see paraku vaid vähestel.
Professionaalsesse teatrisse pääsemise sõel on olnud ühtviisi tihe juba enam kui pool sajandit.
Tänavu lõpetas kõrgema lavakooli XXIV lennu kuueteistkümne noormehe ja neiu hulgas ka Roland Laos, kelle lapsepõlv möödus Karksi-Nuias. Algaval hooajal on ta üks kolmest oma kursuse noorest, kes alustavad kutselise näitleja teed mainekalt Eesti Draamateatri lavalt.
«Ma ei tea seniajani, miks mind Draamateatrisse kutsuti, ning pole julgenud küsida ka,» tunnistab Roland ise. Ta on päri, et see on hea start. Esimeseks rolliks saab talle Huckleberry Finn Andrus Kivirähki näidendis «Neegri päästmine». «See tõotab tulla võimas lavastus,» nendib Roland Laos.
Mõtlevate näitlejate lend
Ehkki me pole varem kohtunud, on kerge Rolandiga koduselt eesnime ja sina peale üle minna. See ei tähenda, et tegu oleks avala ekstravertse tüübiga, kellest kohe kindel pilt kujuneb. Tunnise vestluse järel pole mul õrna aimugi, kas oleme rääkinud ikka ühest ja samast asjast, ehkki teemaks on vaid elu ja inimesed.
Püüan end lohutada mõttega, et jutuajamisest sündivas kirjatükis saab kannatajaks pooleks jääda eelkõige tema. See on mõru ja enesepetlik lohutus.
Tartu ülikooli teatriteaduste doktorant Ott Karulin on iseloomustanud Roland Laost kui oma kursuse kõige saladuslikumat natuuri, kelles on nii eemalolevat mõtlikkust kui irvitavat skeptilist vaimu.
«Kindlasti on see tõsi, iga kõrvaltvaataja hinnang on omamoodi õige,» jääb Roland kirjeldusega nõusse. Samamoodi on ta päri minu seisukohaga, et küllap leidub annus mõlemat omadust igas maailma asjade üle juurdlevas noores inimeses.
Hendrik Toompere juuniori juhitud kursusest hakkasid teatrikriitikud rääkima kui mõtlevate näitlejate omast juba enne, kui kool läbi sai. Küllap mängib selles pretensioonikas nimetuses oma osa ka kursusejuhendaja maine, mis kandub tema õpilastelegi. Naljakas on sealjuures, et ehkki määratlus on veerenud pallina ühest artiklist teise, ei suuda me ühiselt meenutades jõuda selle päritoluni. «Ma võtan seda igatahes kui komplimenti,» muigab Roland. Ta muigab sageli.
Noore näitleja juttu mööda on lavakool teda palju muutnud. «Esimesele kursusele tulin arvamusega, et kui leiduks sobiv tehnika ja mõõteskaala, saaks välja arvestada iga inimese konstantse väärtuse. Nüüd tean, et see on võimatu, sest kõik on pidevas muutumises,» räägib ta.
Hiljem, kui meie vestlusest koorub välja, et noormees oli lavakooli katsete luhtumise puhuks kaalunud pitsameistri ameti kõrval teise variandina füüsikaõpinguid, ei pane see mind imestama.
Märkamatult jõuame oma «kõik on suhteline» teemaarenduses zen-budismini, kus ratsionaalse mõtlemisega pole suurt midagi peale hakata. Kirun mõttes, et pole märganud vestlust õigel ajal libedalt rajalt eemale suunata. Mis teha, kui hämarad alad on huvitavad.
Mõtluse viljad
Küllap on enamik meist kuulnud mõnd zen-lugu, kus õpetaja ja õpilase vahelises kahekõnes tõstatatakse filosoofiline küsimus, nagu näiteks: «Kas ühte jõkke on võimalik kaks korda astuda?» või «Milline on ühe käe kõla, kui kahte pihku kokku lüüa?»
Mulle on need lood tundunud alati humoorikad ja kerged. Vähemalt olen proovinud neid nii võtta, sest kui mängus on sellised mõistepaarid nagu «paradoksid ja harmoonia», «kulgemine ja siht» ning «näilisus ja tõelisus», võib aruteluga kiiresti puntrasse sattuda. Küsin, kui tihti on Roland tundnud hirmu, et hoomamatule alale liiga kaugele välja minnes eksib ja endale vaimse lühiühenduse korraldab.
«See oht on kogu aeg olemas,» nendib ta. Olen juba pisut heitunud, et äkki ma ei võta teemat vestluspartneri väärilise sügavusega, kui Roland minu kergenduseks teatab, et mõtluse ja meditatsiooniga võib ju tegelda küll, kuid lõpuks läheb inimene ikka poodi, ostab piima ja ruttab koju «Simpsoneid» vaatama.
Küsin, kas filosoofilisi mõttearendusi viljelnud kursuselt pole raske minna piltlikult öeldes poodi. Riigiteatri palgatöötajal ei ole välistatud olukord, et vastu tuleb võtta esmapilgul kerglane roll.
«Muidugi on selline hirm olemas, kuid igast rollist peaks olema võimalik välja otsida endale huvitav ja arendav nüanss,» arvab Roland. Viimati pidi ta selga tõmbama punase tulnukakostüümi ja selles Toompeale lippama. Tuleb tõdeda, et see polnud just «Oodates Godot’d». «Tore oli,» võtab Roland asja kokku.
Säärast suhtumist on tunda ka temaga XXIV lennu diplomitükkidest rääkides. Ehkki nende hulgas on lavastusi, mida kriitikud on eriliselt esile tõstnud, peab Roland oluliseks kõiki oma rolle. Enda sõnul avastas ta igaühes neist midagi uut, sai teadlikuks mõnest oma omadusest, millest tal varem aimugi polnud.
«Näiteks, et oskan nii kiiresti liikuda, et keegi ei saa midagi aru,» naerab ta, vihjates lavastusele «Kummitus masinas».
Oma nõrkuseks peab Roland kalduvust olla kohati liiga teatraalne, kuid sellest teadlikuna on ta proovinud õige tonaalsuse kätte saada juba proovisaalis. «Kahjuks on ülemäng mõnikord ka lavalt kätte paistnud, ent loodan rollide kaudu üha areneda,» sõnab ta.
Sageli saab väga isikupärastele näitlejatele saatuslikuks see, et neid kiputakse kasutama kindlates tüüposades, kuhu nad kõige paremini sobivad. Küsin, millisesse tegelaskujusse on Rolandil oht takerduda. «Arvatavasti veidrikesse,» oletab ta, rõhutades samas, et ei pelga, et tulevik laval liiga üheülbaliseks kujuneb.
Kursusekaaslastega kokku kasvanud
Oma kunagise kodumaakonna teatris Ugalas on Rolandi lend toonud kursusejuhendaja käe all välja viimase diplomilavastuse «Arkaadia».
«Sain Ugalast esimese nii suure lava kogemuse,» räägib noormees. Ta kirjeldab, et muljetavaldavad olid nii saali maht kui lava mõõtmed, mis panid näitleja ennast korraga pisikesena tundma.
«Mõtlesin, kas ja kui palju mind sealt üldse kuulda on,» jätkab Roland.
Viljandisse tulla ta nõuks ei võtnud.
«Kui Ugalast oleks kutsutud, oleksin seda võimalust kaalunud,» möönab ta, lisades, et teater jättis talle hea mulje.
Rolandi näol pole tegu teatrilegendidest tuntud tegelaskujuga: ujeda maapoisiga, kes pooljuhuslikult sõpradega koos lavakooli katsetele sattus ja eneselegi ootamatult sisse sai.
Põhikooli järel Tallinna 32. gümnaasiumi teatriklassi õppima asunud noormees läks eksamitele hoolikalt ettevalmistunult. Esitatav repertuaar oli hästi läbi mõeldud ja harjutatud ning voorust vooru edasi pääsedes püüdis ta anda endast parima. «Mäletan, et tegin mingeid etteasteid üha uuesti läbi,» meenutab Roland. Innustavalt mõjus seegi, et samamoodi käitusid katsetel konkureerivad klassiõed ja -vennad.
Oma teatriklassist pääses lavakooli vaid Roland. «Mul olid andekad ja mitmekülgsed klassikaaslased. Toona oli küll kahju, et nendega koos jätkata ei saanud,» sõnab ta.
Kursusevendade ja -õdedega on ta nelja aasta jooksul kokku kasvanud. «Jääme kindlasti elu lõpuni tihedalt suhtlema nii kolleegide kui sõpradena.»
Kaaslaste tuge ja head ansamblimängu peab Roland teatris väga oluliseks. «Tore on tunda, et kõik laval olijad on seotud ühe ämblikuvõrguga,» räägib ta. Võib vaid ette kujutada, kui imeõrnu nüansse kannavad edasi need niidid ja kui erk peab olema taju, et seda tunda.
Vaevad võltsnaeratusega
Rolandi esimene lapsepõlvemälestus on seotud pildistamisega. See leidis aset koolimajas, kus oli pandud üles palju eredaid valgusteid. Pisike poiss seati nende alla üksi istuma. «See oli pisut hirmutav tunne,» ütleb Roland oma esimese rambipalaviku kohta.
Väike Roland teadis väheste kogemuste põhjal, et inimesed fotodel naeratavad. Ta vaatas ringi, kuid midagi naljakat silma ei jäänud, pigem tundus kogu lugu liigagi tõsine. Toona otsustas Roland, et ei hakka näitlema: suunurgad jäid üles vedamata ja foto sai sügavmõtteliselt sünge.
Mitmes kohas elanud ja praegu pealinnas kanda kinnitanud noormees satub nüüd koju Karksi kanti kauemaks vaid suviti. Viljandimaa juures hindab ta eelkõige kaunist loodust ja vaikust.
Kodust on Roland enda sõnul kaasa saanud positiivse ellusuhtumise ja kuulamisoskuse. «Seda on kõigil elus vaja,» leiab ta.
Mõtlen järele, mida ma vestluse jooksul kuulanud olen. Veendun, et vähe, aga siiski. Paraku jääb see teispoole siinset sõnadepiiri, nii nagu kõige tähtsam jääb alati silmale nähtamatuks.