Ühe pere lapsed Joonas ja Juhan Rehand said 19. juunil klassivendadena Jakobsoni gümnaasiumi lõputunnistuse ja heade tulemuste eest ka kuldmedali. Iseloomult vastandlikud vennad plaanivad asuda ülikoolis üht ja sama eriala õppima.
Kuldsed vennad lähevad üht ja sama teed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20-aastane Joonas ja peagi 19-aastaseks saav Juhan on kõike muud kui sarnased. Vanem vend on enda sõnul aktiivne ja jutukas, samal ajal kui noorem hoiab pigem tagaplaanile ja kipub laisklema. XI klassis said poisid kokku siis, kui Joonas naasis vahetusaastalt Ameerika Ühendriikidest.
«Minult on küsitud, kas klassikaaslastest vanem olla on imelik, aga ma ei tunne seda vahet absoluutselt,» räägib Joonas. «Vennaga on hea ühes klassis käia. Kui mina millestki aru ei saa, siis Juhan ikka saab. Või vastupidi.»
Sõbralik konkurents
Vendade eksamitulemused näitavad, et hindeid pole nad koolis saanud hea koostöö, vaid omaenda teadmiste eest. Alla 90 punkti on vaid mõni üksik tulemus ja nooremal vennal õnnestus kahes aines lausa maksimumpunktid võtta.
«Ei teagi, kuidas see nii hästi läks,» ei oska Juhan oma edu seletada. «Matemaatika kohta ma ikka arvasin, et vähemalt 95 punkti tuleb ära, aga kirjandi maksimumpunktid oli küll selline pauk, et ei tea, kust see tuli.»
Palju alla ei jää ka Joonase punktisummad ja kuigi erilist konkurentsi vendade vahel ei ole, jääb mõni tulemus vanemal vennal enda sõnul südamele kripeldama.
«Matemaatika sain 99, vend tegi ühe punktiga ära,» kirub Joonas. «Inglise keele tulemus, 88 punkti oli minu jaoks põrumine. Aasta aega õppisin ingliskeelses keskkonnas ja Juhanil läks ikka eksamil paremini.»
Ka olümpiaadivõitude saldo pidavat just Juhanil suurem olema.
«Eks tal ole rohkem annet,» arvab Joonas. «Aga töövõimet on minul enam. Juhaniga on nii, et ta ei tee kodus midagi. Enamikku õpikuid pole ta lahtigi teinud. Kui kolmapäeval on džässiõhtu ja neljapäeval kontrolltöö, siis Juhan ei õpi, vaid läheb džässiõhtule. Ega mina ka ülemäära õpi, aga kindlasti rohkem kui Juhan.»
Vanem vend on suur sebija
Kui Juhan on laisavõitu, siis vanem vend on suur sebija, kel on kogu aeg midagi käsil.
«Joonas on selline edev, kogu aeg tähelepanu keskpunktis, jutukas ja sebib kogu aeg. Kellatundmisega on tal ka raskusi,» räägib Juhan, viidates Joonase kalduvusele igale poole hiljaks jääda.
Lisaks olevat Joonas venna sõnul seikleja hing, kes otsib alati midagi uut. Just soov millegi teistsuguse järele viis Joonase Ameerika Ühendriikidesse õppima, mistõttu vennad hiljem ühte klassi sattusid. Oma Ameerika-kogemust peab Joonas hindamatuks.
«Sattusin Kansasesse, kuigi unistasin Los Angelesest ja New Yorgist,» naerab Joonas. «Algus oli täielik katastroof, sest esimene vahetuspere ei sobinud mulle üldse. Ma ei läinud ju USA-sse mootoriplokke vahetama ja pulle kastreerima. Teine pere aitas seltskonda sulanduda ja leidsin kiirelt sõbrad. Kui esimene pool oli närviline, siis teine oli seda lahedam. Kokkuvõttes olen väga rahul.»
Ameerikas õppides avastas Joonas enda jaoks tennisemängu, mida nüüd rõõmuga harrastab.
«Enne USA-sse minekut olin üheksa aastat vutti mänginud, aga seal olles hakkas mulle meeldima tennis. Nüüd ma siis toksin vaikselt kaks korda nädalas,» räägib ta.
Tagasihoidlik bändipoiss
Spordiga, täpsemalt kergejõustikuga on tegelnud ka Juhan, kes lõpetas hiljuti spordikooligi. Tõsisem sporditegemine jäi tema sõnul paar aastat tagasi katki. Nüüd mängib Juhan staadionil jooksmise asemel basskitarri bändis Justified Olöf and the Zippy Robots. Tüüpiline muusikust seltskonnalõvi ta siiski ei ole.
«Ütleme nii, et Joonas on aktivist ja mina olen vähe vaiksem,» lausub Juhan. «Minult on mitu korda küsitud, kuidas ma teen bändi, kui olen tagasihoidlik. Eks ma selle muusikueluga üritagi end võib-olla ületada ja tagasihoidlikkusest üle saada, aga ei tea, kas õnnestub.»
Tagasihoidlikkuse arvele kirjutab Juhan ka selle, et ta venna kombel välismaale pole kiirustanud.
«Ma ei kujuta ette, et lähen üksi kuskile võõrasse keskkonda, teadmata, kuidas seal sotsiaalselt hakkama saan ja sõpru leian. Lisaks see, et siia jäävad ju sõbrad maha. Keeruline on. Ma olen selline, nagu olen,» arutleb ta.
Joonas kiidab venda tema tagasihoidlikkusest hoolimata kirglikult: «Juhan on väga tark. Ta on küll vaiksem kui mina, aga väga nutikas, usaldusväärne ja abivalmis. Talle võib alati loota.»
Kuulsaks muusikuks Juhan saada ei taha, mitte küll tagasihoidlikkuse, vaid teiste eelistuste tõttu.
«Ma ei ole nii andekas, et muusikaga kõrgustesse suudaksin jõuda. Bändil läheb hästi, aga see on pigem hobi. Pool potentsiaali jääks kasutamata, kui saan matemaatikaeksamil ja kirjandis sada punkti ning siis hakkan muusikuks. Ma arvan, et mul on mõnel muul alal tunduvalt rohkem potentsiaali kui muusikas,» leiab ta.
Kõrgkooli ühele alale
Sügisel loodavad mõlemad noormehed kooliteed ülikoolis jätkata. Kui küsida, kelleks vennad Rehandid õppima lähevad, vastavad nad üksmeelselt: «Inseneriks.» See mõte tuli ettevõtjast isalt, kellel on samuti inseneripaberid.
«Et me kumbki ei teadnud, mis meid enim huvitab, soovitas isa inseneriks õppida,» räägib Joonas.
«Ma tahan esimese kraadi kindlasti omandada reaalalal, sest hiljem ilmselt ei viitsiks nii intensiivselt reaalaineid õppida. Mitu tarka inimest on mul samuti soovitanud just selles suunas minna,» loetleb Joonas põhjuseid, miks inseneriamet hea on. «Kui vaadata eksamitulemusi, siis selgub, et Juhan on ka kõva humanitaar, aga minu tulemused näitavad selgelt, et just matemaatika ja teised reaalained on need, millele peaksin keskenduma.»
Juhan vaatab Tallinna tehnikaülikooli poole, aga Joonas plaanib suunduda välismaale. Sihiks on seatud Šotimaal paiknev mainekas Edinburghi ülikool, kuhu on raske sisse saada isegi nii heade tulemustega nagu Joonasel.
«Et see on sel alal üks maailma tippülikoole, on konkurss üpris tihe ja nad on väga norivad. Vaja läheb notariaalseid kinnitusi, tõlkeid ja mida kõike veel,» räägib ta ning lisab: «Miski pole veel kindel. Kui koduarmastus liiga suureks läheb, siis astun samuti tehnikaülikooli.»
«Minule meeldib Eestis,» ütleb Juhan. «Ja kunagi tulen Viljandisse tagasi. Millalgi võiks siiski mõneks ajaks välismaale minna, et maailma näha. Olen mõelnud ülikooliajal semestri kuskil mujal õppida, aga kaua mujal elada ei taha.»
Joonase plaanid on mõnevõrra lennukamad: «Käiks viis aastat koolis, omandaks insenerikraadi, õpiks veel majandust juurde, töötaks kuskil rahvusvahelises suurfirmas ja teeniks raha, siis tuleks Eestisse tagasi, teeks oma ettevõtte, kasvataks lapsi ja elaks õnnelikku elu.»
Kõiki unistusi Joonas ja Juhan välja rääkida ei taha, sest muidu ei pidavat need täide minema.