Tosin aastat tagasi purjuspäi uljalt vette hüpanud Villu Urban pääses küll eluga, kuid kõndima ei hakka ilmselt enam kunagi.
Napsine suplus viis noore mehe eluks ajaks ratastooli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24-aastane Villu Urban pidutses 1998. aasta 1. augustil sõpradega Suure-Jaani järve ääres. Pidu võttis aina hoogu ja ühel hetkel tekkis juba napsisel Urbanil mõte ujuma minna. Et kallas oli kõrge, otsustas ta vette hüpata. Esimene hüpe õnnestus ja sellele järgnes teine. Just teisel korral läks aga midagi valesti.
«Kui teist korda hüppasin, läksid jalad üle ja ma langesin kaldale liiga lähedale. Käis raks ja siis nägin läbi vee, kuidas nad seal kaldal vaatasid, et midagi on juhtunud. Mullitasin neile. Ega nad vist midagi suurt kuulnud, aga vähemalt nii palju oidu oli, et sikutasid mu kaldale,» meenutab Urban juhtunut.
Haiglast haiglasse
Õnneks oli ühel peolisel kaasas mobiiltelefon, millega kutsuti kiirabi. Õnnetusse sattunu toimetati esmalt Viljandisse ja et siinsed arstid suurt midagi teha ei saanud, saadeti ta veel samal päeval edasi Tartusse.
Järve ääres arstide hoole all kaotas noor mees teadvuse. Tagasi tuli see alles järgmisel hommikul Tartus. Seal sai selgeks, et vettehüppe tagajärjel oli murdunud kuues kaelalüli. Närvid said tugevalt kahjustada ja liikumisvõime ei pruugi täies elujõus mehel enam kunagi tagasi tulla.
«Ei olnud muud valikut, kui tuli oma tervist remontima asuda,» räägib Villu Urban esimestest emotsioonidest. «Mind sõidutati haiglast haiglasse. Midagi suurt teha ei saanud, tegelesin ainult iseendaga. Aga mõtlemisaega on ka vaja, see kulub ära.»
Õnnetusele järgnenud poolteise aasta jooksul oli taastumine üsna kiire. Käte, eriti sõrmede liikuvus paranes ning Urban hellitas lootust, et saab juba õige pea taas jalgadele tõusta. Seejärel taastumine paraku aeglustus ja tasapisi mattis Urban lootuse.
«See on ränk kogemus. Sellega on nii palju tegemist, et lihtsam on terveks jääda,» ütleb ta.
Tuleb leppida
Nüüdseks on Villu Urban paratamatusega leppinud. Praegu uurib ta, kus on ratastooliga võimalik Viljandis liikuda, ja nõustab teisi. Et tema enda närvikahjustused on suured ja paranemislootusi hellitada ei tasu, teeb ta enda sõnul kõik selleks, et ratastooliga liikujatel oleks oma kodulinnas hea elada.
Kuigi võimalused tehnoloogiliste lahenduste avardudes järjest paranevad, ei ole elu ratastoolis Urbani sõnul miski, mida peaks proovima. Seetõttu hindab ta kampaaniaid, mis juhivad noorte tähelepanu neid varitsevatele ohtudele.
«Muidugi peab rääkima,» leiab Urban. «Kellelegi jääb ikka midagi kahe kõrva vahele, eriti just väiksematel lastel. Suured, kes tahavad hüpata ja ronida, enam ei mõtle, aga rääkima peab ikka. Sellest peab teadma, sest oht on suur.»
Urban teab, et igal aastal hüppab end ratastooli kümmekond meest. «See on karm, sest tavaliselt on need tugevad noored, kel elu alles ees.»
Ratastoolis olemise juures peab Urban kõige raskemaks teistest sõltumist. Tal on enda sõnul läinud hästi, sest tugeva spordimehena on tema kätes piisavalt jõudu, et end päeval näiteks omal jõul voodisse puhkama aidata. Küll oskab ta aga rääkida juhtumitest, kuidas äsja kooli lõpetanud noored on hüpanud nii õnnetult, et ei suuda algul sõnagi öelda, liigutamisest rääkimata.
Et teistel nii halvasti ei läheks, soovitab ta enne mõelda ja siis tegutseda.
«Enamasti pead oma tükid ikka ära tegema, aga parem oleks need teha nii, et elu lõpuni tervena vastu pead. Elu peab oskama nautida, aga ennast ei tohi ära lõhkuda,» manitseb ta. «Kui laks on kätte saadud, tuleb sellestki maksimum võtta. Ratastoolis olek arendab küll vaimu, kuid seda võiks siiski teistmoodi arendada.»