Teatraalne sürr peibutab loogikarüütleid

, semiootika ja kultuuriteooria üliõpilane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Soro Guildenstern (vasakul) ja Meelis Rämmeldi Rosencrantz puurduvad kulli ja kirja viskamise sügavustesse nagu terane detektiiv ja tema lihtsameelsem abiline.
Aarne Soro Guildenstern (vasakul) ja Meelis Rämmeldi Rosencrantz puurduvad kulli ja kirja viskamise sügavustesse nagu terane detektiiv ja tema lihtsameelsem abiline. Foto: Janika Leiur

«Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» on kütkestav kriminaalkomöödia, mille lõpplahendust ei ole võimalik välja lobiseda: puändiks on puändi puudumine, mõistatus purjetab ringiga algusse tagasi.

Üllar Saaremäe kauased «Hamleti»-mängud kehutavad vaimuseoste mänguväljakule hõlmama ta omaluuletaja Juhan Viidingu värsse. «Kas «Sissepääs» sai olla väljapääs?/ Hing noor ja näljas./ Kus mängujuht? See ainus mängija,/ kes mängust väljas.// Vaid väljamõeldud elul oli sära/ ja o m a ilu./ Suu kinni, süda jahtub ära./ Ta niigi vilu.» («Uks seestpoolt kinni»).

Lavastust «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» annaks tervenisti vaagida kui Tom Stoppardi vastust Juhan Viidingu küsimusele, sest Näitleja-nimeline tegelaskuju sedastab: «Me teeme laval seda, mille kohta arvatakse, et seda tehakse väljaspool lava. Mis on omamoodi terviklik vaatevinkel, kui käsitleda iga väljapääsu nagu sissekäiku kuhugi mujale.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles