11. MAIL ilmus «Sakalas» lugu arusaamatusest sõitja ja bussijuhi vahel ning lehe veebiversiooni kommentaariumis avaldatud mõtted ajendasid mind vaatlema meie ühistransporti bussijuhi mätta otsast.
Kiri: Mõistmine teeb teekonna paremaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen olnud üle nelja aasta kaugliinide bussijuht. Selle aja jooksul olen märganud, et ühissõiduki kasutajate kõige sagedasem mure puudutab räpaseid kaassõitjaid.
Kord tuli Tallinna bussijaamas peale vanemat sorti eesti naisterahvas, kes jättis endast möödudes maha vänge uriinihaisu. Liin oli Tallinn—Narva ja too naine soovis sõita Jõhvi. Algul arvasin, et kannatan ära, kuid astudes bussi vahekäiku, jõudsin arusaamisele, et lehk on talumatu.
Me ei saa sundida inimesi kannatama haisvat vanamemme kaks ja pool tundi. Nii ütlesingi tollele, et tal tuleb bussist lahkuda. Teised sõitjad hingasid kergendatult. Tolle naise eelmüügist ostetud Jõhvi pileti müüsin koos lisapiletiga edasi Narva sõitjale, sest juhtidel pole volitust piletit tagasi osta. Et niimoodi eraldi pileteid ostes läheb sõit kallimaks, jäi 30 krooni hinnavahet minu kanda.
Olgu vahemärkusena lisatud, et pileti tagasiostmine on välistatud ja kui juht on bussi kassaaparaadist eksikombel väljastanud vale pileti, tuleb ka see tal endal kinni maksta.
Kui Narvas bussi üle vaatasin, haises too iste, millelt olin kõnealust naist lahkuda palunud, ikka veel tugevasti, hoolimata sellest et ta sai seal istuda vaid kolm minutit.
PAAR NÄDALAT hiljem tuli firmajuhile kiri, milles üks õppejõud kurtis bussijuhi ebaviisakat käitumist: too olevat tõstnud välja täiesti korraliku vanainimese. Kirja autor polevat mingit haisu tundnud.
Firmajuht andis kirja mulle edasi soovitusega asjaosalisena ise sellele vastata. Paari kirja vahetamise järel arvas õppejõud, et oleksin pidanud inimese vaikselt välja kutsuma ja asja omavahel selgitama.
Kõnealust olukorda lahendades olingi ma sõitjaga rääkinud vaikselt, ehkki bussis. Jäin kindlaks oma seisukohale, et kui inimene ei häbene tulla oma kasimatuses bussi sisustust rikkuma ja teisi sõitjaid pika teekonna vältel häirima, ei häbene mina tal ka lahkuda paluda.
Järgnevalt kõnelen sellest, miks buss peab peatusest väljuma õigel ajal. Räägin meie, Tallinnast veerandtunnise sõidu kaugusel asuva bussipargi näite varal.
Buss peab olema bussijaama peatuses 15 minutit enne väljumist. Seega peame pargist lahkuma suviti 30 minutit, talviti koguni 40 minutit enne bussijaamast väljumist.
Varem bussipargist minema sõita on keelatud. Kui aga teel juhtub olema ummik, on raske õigeks ajaks kohale jõuda. Samuti ei tohi liiga vara bussijaama saabuda, sest selle territooriumil on bussidel keelatud parkida.
Kui sõita 15 minutit enne väljumisaega peatusse, hakkavad inimesed peale trügima ja igaühele tuleb eraldi seletada, et pileteid ei ole võimalik müüa enne, kui bussijaamast on saabunud eelmüügi leht. See aga tuuakse napilt viis minutit enne väljumist.
Bussist ei saa pileteid müüa enne, kui pole teada, kui palju neid on bussijaamast müüdud. Viimasel hetkel võib ju tulla jooksuga terve lastelaager, kes on kassast pileti soetanud.
Bussijaam saab 10 protsenti piletimüügi tulust, nii et ta pitsitab viimast ja väljastab lehe võimalikult hilja. Lisaks võetakse iga bussi väljumise pealt tasu paarkümmend krooni. Kui ette peaks tulema mõni tehniline probleem ja väljumine hilineb enam kui veerand tundi, läheb kirja lisaväljumine.
BUSSIDE ajagraafikust kinnipidamise nõue tuleneb ka firmade konkurentsist. Et mõnes suunas väljuvad eri firmade bussid väikeste vahedega, võib viivitus ära napsata konkureeriva ettevõtte potentsiaalsed kliendid.
Paar aastat tagasi koostas firma Bussireisid lepingu, mis sätestab väljumise hilinemise trahvi iga minuti eest. Peab mainima, et need pole sugugi väiksed summad ning need arvatakse maha bussijuhi palgast.
Digitehnika abil salvestatakse bussi väljumisaeg ja sellepärast ei ole võimalik hilinenud inimest oodata. Kui juht näeb, et keegi veel bussile jookseb, ootab ta inimese enamasti ikkagi ära.
Pinget lisavad sõitjad, kes süüdistavad juhti sihtkohta hilinemises ka juhul, kui see on põhjustatud ummikust või mõnest muust vääramatust asjaolust.
SAGE ON KA nurin lisapeatustest keeldumise pärast. Kiirliinidel on kindlaks määratud peatused. Tihti aga soovivad inimesed bussilt maha minna kohas, kus seda pole ette nähtud. Ühele inimesele võiks ju vastu tulla, aga see annab õiguse sama nõuda ka kõigil teistel ning kiirliini puhul on selline ajakulu mõeldamatu. Suvalises paigas peatumine ja näiteks pagasiruumist asjade otsimine võivad tekitada bussi taha ummiku.
Üldjuhul on juhid teinud kokkuleppel lisapeatuse, kui inimene juba sisenedes räägib oma soovist. Siis oskame arvestada ja aega planeerida. Tingimuseks on ainult, et pilet on ostetud järgmise peatuseni.
ÜKS KORD on ka minul olnud arusaamatus veebipiletiga. Kiiret kontrolli tehes selgus, et üks sõitja on bussis üle. Lisamärkusena olgu öeldud, et juhil tuleb meeles pidada ka kõik need, kes on bussi tulnud seaduse järgi tasuta.
Kõnealusel juhul meenus keegi, kes oli sisenemisel maininud, et tal on veebipilet. Eelmüügi lehel aga tema pileti number puudus. Loomulikult ei hakanud ma sellepärast teda välja ajama. Ilmselt jäimegi selle pileti rahast ilma.
Usalduse korras bussile lubamine on tegelikult keelatud. Nii peab pileti kaotanud inimene uue ostma. Sõitja ei tohi isegi plaanide muutumise korral sõidust loobudes piletit vahepeatuses teisele sealt bussile tulijale edasi müüa.
On ka sõidetud ja proovitud sõita eelmise päeva piletitega. Skeem on järgmine: sihtkohta saabudes pannakse piletid ümbrikusse ja saadetakse algpeatusesse tagasi esimese selles suunas mineva bussiga. Sõbrad tulevad sellele vastu ja üritavad järgmisel päeval sama liiniga samal kellaajal sõita.
Ette on tulnud ka vastupidist. Järgmise päeva piletiga sõitmine on kõige lihtsam. Kassast saab pileti küsida homseks ja bussi peale minnes loota juhi tähelepanematusele. See annab võimaluse kaks päeva sama piletit kasutada. Vahelejäämise korral saab pileti kassas õigeks päevaks ümber vahetada ja probleeme pole.
EBAMEELDIVAD ja kaassõitjale tülikad on tüübid, kes hakkavad bussis koorima apelsine ja mandariine või sööma teisi spetsiifilise ja kiiresti leviva lõhnaga toite, samuti küüsi lakkivad tibid.
Probleeme on kõige rohkem Narva-suunalistel liinidel. Eelkõige põhjustavad neid joobes inimesed. Jällegi on raske otsustada, keda bussi peale lasta ja keda mitte. Olen lausa kokku leppinud, et kui kodanik rahulikult istub või magab ja kedagi ei häiri, saab ta bussi. Iga kord pole sellest kahjuks kasu olnud.
Seevastu ei tekita seal kandis 5—15-minutiline tehnilise probleemi tõttu tehtud peatus mingit nurinat. Bussid on vanad ja niisuguseid asju tuleb ikka ette. Selliste piletihindade juures polegi võimalik paremaid ja uuemaid busse soetada.
Kui venekeelse seltskonnaga teele toppama jääd, siis üksnes uuritakse, kui kaua läheb, ja tehakse aeg väljas parajaks. Seevastu eestlased hakkavad tänitama ja soiguma.
Kõige pretensioonikamad sõitjad on Pärnus suviti käivad soomlased ja mõned Lõuna-Eesti pensionärid. Ükskord ei mahtunud Põlva pensionär pühapäeval bussi peale. Ta ronis pagasiruumi ja keeldus sealt enne Tallinna välja tulemast. Kohalekutsutud politsei kangutas ta sealt siiski välja.