ARVUSTUS: Põhjamaine rock’n’roll

Üllar Priks Foto: Elmo Riig

Pean alustama sellest, et mu lapsepõlv oli muusikalises mõttes päris õudne. Esimesed mälupildid selles vallas on seotud lintmaki väsinud kõlaritest kumisevate kodumaiste estraadiartistide lugudega. Artur Rinne, Heli Lääts,Vello Orumets, Tarmo Pihlap... Väheste piiritaguste tegijatena sattusid sekka Boney M ja ABBA. Ahjaa, üks kole Demis Roussose vinüül oli ka. Ning seniajani meenub üks eriti veider pala, mille esitajat ma ei tea, aga kus solist mõmises rahulolevalt iga refrääni lõpus: «Jeberijee – ilmajaam!»

Ei hellitanud ka üheksakümnendad oma päkapikudiskoga, mida «Kuraditosina» ja «Seitsme vapra» saadete kaudu tulistati. Siis aga sattus mu kätte kassett, mis muutis maailma. See oli valge ja vilistas. Ümbrisel ilutses vabadussammas.

Vilinast sain kassetiajastu lapsena kergelt lahti, aga rokipisik jäi. Seega on just Kolumbus Kris bänd, kes mu silmad päris muusikale avas.