Eestimeelne Lembetu loitsib elu pulbitsema

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembetu koos Loitsuga hoiab mälestusi, mida ei tohi unustada.
Lembetu koos Loitsuga hoiab mälestusi, mida ei tohi unustada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Klubi Puhas Kuld omanik, ekstreem-metal-pundi Loits laulja ja mänedžer Ahto-Lembit Lehtmets, keda tuntakse Lembetu nime all, on Viljandi kontserdielu vähem kui aastaga seninägematule tasemele viinud.


End kunagisse torupoodi sisse seadnud Puhtas Kullas ei möödu vaat et päevagi ilma ürituseta. Sealselt lavalt on läbi käinud peaaegu kõik, kelle nimi kodumaises popmuusikamaailmas midagi tähendab. Sünkja metal-kollektiivi Loits rahvuslik sümboolika ja otsekohene sõnum on leidnud hulga tuliseid poolehoidjaid, teiste seas endise peaministri Mart Laari.

Asjatundjate kinnitusel on patriootliku Lembetu panus Eesti metal-muusikasse olnud märkimisväärne. Muu hulgas on ta juhtinud plaadifirmat Nailboard Records, kelle osa näiteks ansambli Metsatöll tähelennus pole võimalik alahinnata.

Kompromissitu Loitsu jõulisel frontman’il Lembetul on lauldes hääl, milletaolist tegid omal ajal kütid mõõkhambulisi tiigreid ja koopakarusid jahtides. Lavalt ja muusikavideotest vaatab see ähvardavalt musta riietatud, leegionäri masti mees vastu terast lõikava pilguga. Elus on ta aga mõnevõrra teistsugune.

Vaadates päikeselisel rõdul kohvi rüüpavat sõbralikku, intelligentset, laia silmaringi ja avatud meelega meest, on pagana keeruline taibata, miks mõnele on temast suisa kurjuse kehastus saanud.

Viljandil on vedanud

Viimasel ajal tähelepanuväärse osa oma ajast ja energiast Viljandile pühendav Lembetu tunnistab, et väikses linnas klubi pidada pole just kerge. Samas ei kahtle ta hetkegi, et David Lynchi filme meenutava punamusta sisekujundusega Puhas Kuld jääb püsima. Pole liialdus öelda, et see klubi suudab üksi rohkem kui kõik teised kokku.

Nädalapäevad tagasi andis Puhtas Kullas kontserdi Eesti aasta albumi ja rokkartisti Kuldmikrofoni pälvinud Röövel Ööbik. Teisipäeval peeti seal džässiklubi õhtut. Kolmapäev oli uue tasuta kinoklubi esimese ürituse päralt.

Üleeile oli lava oma loomingus džässroki molekulideks lammutanud Phloxi valduses. Täna õhtul on külas plaadimärgi Lejal Genes all tuntust kogunud peosari «Leyal’Nite» ning see aitab eksperimentaalsetel hiphopparitel ansamblist Öökülm esitleda oma uut albumit «Head uudised».

Enne Viljandisse tulekut vedas Lembetu Tallinnas rokiklubi Tapper. Pärast tema lahkumist kadus see põhimõtteliselt kaardilt.

Tapperisse mahtus enam kui seitsesada inimest, Puhas Kuld on märksa väiksem. Miks otsustas sellise kogemustepagasi ja tutvusringkonnaga mees Viljandi kasuks?

«Viljandis on kogu aeg midagi tehtud. Siin on inimesed harjunud väljas käima. See annabki signaali, et on rahvast, kellele midagi teha,» põhjendab too.

Viljandi võib muidugi mitut moodi paista. Mõnele on ta takujuukseliste märsilohistajate Meka, mõnel tulevad kohe silme ette agressiivsed jõllis silmadega rullnokad.

«Mida kõige rohkem kardetakse, seda kõige rohkem ka nähakse,» muigab Lembetu habemesse. «Mulle on see linn küll lapsest saadik meeldinud.»

Plaat ees, mäss taga

Mullu, skandaalse Loitsu kümnendal aastapäeval, meenutas bändi bassimees M. Divine, et algul polnud kellelgi ettekujutust, millisele elajale nad hinge sisse on puhunud.

«Juba esimesel eluaastal sundis õel maimuke meid stuudioseinte ahistavasse embusse,» kõneles ta. «Kannatusteraja jätkuna küüditati meid koos Baltikumi juhtivate mustmetallikoletistega turneele, mis laastas lisaks heausksete moosekantide tervisele ka Leedu, Läti ja kodumaa kauneid ning inetuid paiku.»

Loitsu teine kauamängiv «Vere kutse kohustab» ilmus aastal 2004 ning kurioossel kombel sai seni rahumeeli põrandaaluses metal’imaailmas askeldanud pundist ühtedele rahvusaadete, teistele aga kõigi inimsusevastaste kuritegude sünonüüm. Lembetul ja tema kaaslastel tuli teha järjepidevat selgitustööd, et nad pole fašistid ega propageeri kuidagi natslikku maailmavaadet.

«See oli kohati üsna väsitav,» ohkab Lembetu. «Teisalt aga hariv ja põnev, sest olin sunnitud uurima kõikvõimalikku taustmaterjali, et ühegi faktiga ei väärataks.»
Plaadi «Vere kutse kohustab» ilmumine langes kokku Lihula sambakonfliktiga.

«Pärast sammaste sõda muutus Eestis märgatavalt Teise ilmasõja teema käsitlus,» leiab Lembetu. «Hakati avalikult rääkima asjadest nii, nagu need aset leidsid. Kõik eestlased teadsid korraga täpselt, millest jutt käib.»

Loitsu albumite ilmumine ongi saatuse tahtel seotud ühiskondlike konfliktidega. Tema kolmas ja seni viimane kauamängiv «Must album» tuli välja veidi enne pronksiööd.

«Pronksiöö järel muutus Tallinn tunduvalt turvalisemaks,» on Lembetu veendunud. «Nagu lõigatult kadusid tänavailt muulaste ja eestlaste konfliktid. Bussides läks märksa rahulikumaks juba enne reisisaatjate ilmumist.»

Nii ei oskagi öelda, kas Loitsu kolmandat albumit tasub pigem oodata või karta. Tema pikad plaadid on ilmunud iga kolme aasta tagant. Järjekordne kolm saab varsti täis. Loits lubab end peagi kokku võtta.

Ornament ja kuldne kiri

Kompromissitu ideoloogia poolest tuntud Loits on raja taga vaat et veel kõvem sõna kui Eestis. Omas žanris olulist rolli hoidev ajakiri «Terrorized» nentis, et kui see metal-jõuk on mingi näitaja, siis peab Eestil maailmale palju pakkuda olema.

«Ilma kodumaal tuntust saavutamata pole suurt mõtet raja taha minna,» arvab Lembetu. «Tuntuse nimel ei tohi aga kompromisse teha. Kui tuntuse nimel oma hinge maha müüd, võid saada oodatule vastupidise tulemuse. Oma südamega kompromissile minek lõpeb krahhiga.»

Lembetu juhitav ja Loitsule kuuluv plaadifirma Flak’n’Roll on praegu puhkestaadiumis, sest plaadimüük on kõikjal katastroofiliselt kahanenud.

«Kui tavalisel inimesel pole raha süüagi osta, siis ta plaadipoodi ei lähe,» teab Lembetu. «Melomaan nagu mina jätab muidugi pigem söömata, kui mõnda plaati on väga vaja.»

Loits ei tee allahindlust sisu ega vormi osas. Isegi tema albumite tavaväljaanded on   kunstiteosed, mis siis veel rääkida tõeliselt luksuslikust kamraadiversioonist, kogumikust «Must album / Mustad laulud», kuhu kuulub kaks 12-tollist LP-d, mille voldikkaante vahelt leiab 24-leheküljelise LP-suuruses raamatu. Raamatut kaunistavad kullakarva kirjad, pildiraamid ja ornamendid.

Tankiga Venemaale gastrollile ei lähe

Südamega Eesti asja ajava Loitsu kontserdituuride kõige värvikamad seigad jäävad minevikku.

«Leedus näiteks panid antifašistid kunagi sellele majale, kus me kontserti andsime, tule otsa,» meenutab Lembetu. «See oli üks suur sammastega vana maja.»

Natsikleebise on bänd külge saanud suuresti inimeste teadmatuse tõttu. Eestis sellega probleeme pole: enamik teab, miks eestlased Teises maailmasõjas sõdisid.

«Hämmastav, kui vähe inimesed kunagi oma minevikust teadsid,» räägib Lembetu. «Paljud olid küll kuulnud, et vanaisa kandis Saksa mundrit, aga täpsemalt nad midagi ei teadnud või siis ei tahtnud nad rääkida. Tänapäeval oskab seda loodetavasti öelda iga koolipoiss.»

On olemas otsekui kaks eri ajalugu, millest õiget varianti ei õnnestu ida pool ilmselt kunagi selgeks teha.

«Meile on ka Venemaal esinemisi pakutud, aga kahjuks pole meil tanki rentimiseks raha ja bussiga sinna küll minna ei julgeks,» muigab Lembetu. «Omal ajal on meile Venemaalt ka tapmisähvardusi saadetud.»

Lepib magamata öödega

Paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et Lembetu on õppinud raamatupidamist ja sel alal ka seitse aastat töötanud. Tänaseks on tal sellest oma sõnul parimad mälestused.

«Ka numbritele tuli ju läheneda loominguliselt ja ühtlasi õpetas see töö distsipliini,» lausub ta.

Koos elukaaslase ja ühe rüblikuga rahulikult Nõmme mändide all elaval Lembetul vaba aega õieti ei jäägi. Õnged ootavad kannatlikult autos. Pole sugugi harvad juhud, kui nende omanik saab ööpäevas magada napi paar tundi. Piltlikult öeldes tuleb tal selle nimel, et keegi saaks klubis paar tundi lõbutseda, veeta mitu unetut ööd.

«Aga nii see käibki,» tõdeb Lembetu kruusist viimast kohvilonksu võttes. «Kui tahad midagi saavutada, pead palju jõudma.»

Kui töö ja lõbu satuvad kokku, siis on inimene õnnelik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles