Ümmarguse köögilaua ääres on seitse tooli. Nädalavahetustel, kui kolm Tartus elavat ja õppivat last koju tulevad ning koos abituriendist vennaga ema kutsel sööma istuvad, on kõik kohad täis. Vaid isa tool on tühi.
Valentina Voormansik: tunnen rõõmu selle üle, mis mu igapäevaelu täidab
13. mai 2010, 15:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valentina Voormansik ehk lihtsalt Valli, nagu tuttavad ja patsiendid teda väikeses linnas kutsuvad, on 32 aastat Suure-Jaanis hambaarstina töötanud. Naise peatselt 94-aastaseks saav tragi ja sõnakas ema Armanda elab koos tema perega ja sisustab hommikupoolikud õues askeldamisega. Maja ees valvet pidav koer on vanainimesega nii sõbralik, et raske on uskuda tema muundumist verejanuliseks lõrisejaks, kui mõni võõras nähtavale ilmub.
Mamma, nagu tütar teda kutsub, jäi orvuks, kui tema ema seitsmendat last sünnitades suri. Kui tema kaks tütart olid teismeliseeas, viis raske haigus tema kõrvalt mehe. Mõni aasta tagasi jäi üksi lapsi kasvatama ka Valentina.
Oodatud ja armsad
Valentina Motritš sündis Tuhalaanes, kus ta ema oli velskripunkti juhataja. Isa sattus Ukrainast Eestisse Saksa sõjavangina ja töötas enamiku ajast metsamehena.
«Tuhalaanes elas üks tore humoorikas mees. Tal oli neli last. Mina mõtlesin: nii palju! Ei arvanud kunagi, et mul endal võib neid kunagi sama palju olla, aga on. Meil Peeduga ei olnud need lapsed planeeritud, aga kõik olid väga oodatud ja armsad,» räägib nelja tubli lapse ema.
Ta meenutab, kuidas toosama mees kord isale ütles, et mis temal viga, tütred on nii targad. «Isa vastas, et meil kodus on rohkem sõjaväekord. Mamma oli karm, pani meid õega suvelgi õppima ja vanasõnu kirjutama. Tema aitas ka meie lapsi hoida, kui need väiksed olid.»
Otsekui kinofilmis
Valentina Voormansik meenutab oma tulevase mehega tutvumist.
«Olin meditsiinitöötajana sõjakomissariaadis arvel. Igal aastal tuli vähemalt korra kohal käia,» räägib ta.
Järjekordsel sundkäigul näitas sõjakomissariaadi sekretär Ljudmila Oolo noorele tohtrile ühte fotot ja küsis, mida too sellel olevast kenast noormehest arvab.
«Võtsin julguse kokku ja kirjutasin talle kaardi. Umbes nii, et «Ma ei taha küll pealetükkiv olla, aga tahes-tahtmata olen. Kui teil on mõnikord väga igav, siis helistage mulle.» Kui olin selle postkasti pannud, mõtlesin, et issand, ma ei saa seda kätte ka sealt enam. Mis ma nüüd teen?»
Mõne aja pärast noormees helistas. «Ehmatasin täitsa ära. Tema ütles mulle, et te olete nii tagasihoidlik, et ei julge isegi rääkida.»
Polütehnilises instituudis teedeinseneriks õppinud Peedu Voormansiku jutt oli nii tore ja hääl meeldiv, et Valentina ei tahtnud temaga tükk aega kokku saada, kartes, et lummus kaob. Lõpuks kohtusid nad Tartus.
Uskumatu õnn
Sel ajal käis Peedu Voormansik Siberis Surgutis teedeehitusel tööl: oli kuu seal ja kuu Eestis. Kui sündis paari esimene laps Kadri, oli mees parajasti kodust kaugel.
«Ega midagi. Kui haiglast koju jõudsin, panin tita diivani peale ja hakkasin teed keetma,» jutustab Valentina Voormansik.
Mõne päeva pärast jõudis ka isa koju ja noored vanemad rõõmustasid koos.
«Kui pidin kuskile minema ja pisitütar jäi isaga koju, tundus eemal olles kuidagi uskumatu, et mul on kodus oma laps,» kõneleb naine esimese lapse saamise õnnest ja vaimustusest.
Neljast lapsest vanim Kadri läks Tartusse saksa filoloogiat õppima ja töötab praegu tõlkebüroos, Kaupo lõpetas ülikooli infotehnoloogina, on doktorantuuris ning Regios tööl, Tanel õpib esimesel kursusel keskkonnatehnoloogiat.
Villem on abiturient ja teeb praegu riigieksameid. Tema viimane väljapaistev saavutus on noorteklassi esikoht üleriigilisel loodusfotograafide võistlusel. Temagi plaanib Tartu ülikooli astuda, aga lähemalt sellest veel rääkida ei taha.
Armastus sunnib piire panema
Valentina Voormansik ütleb, et kui sa last armastad, pead talle mingid piirid panema. «Samas ei tohi sellega liiale minna, kogu aeg kamandada või võtta olulistes asjades valikuvabadust. Mulle oleks küll meeldinud, kui mõni mu lastest oleks hambaarstiks õppinud, aga elu läks teisiti. Naeran vahel, et võtku keegi poistest vähemalt hambaarst naiseks.»
Peedu Voormansik oli naise sõnul hea isa, kes hoidis lapsi väga ja armastas nendega tegelda.
«Mina tahtsin, et kodus oleks kõik korras ja soe söök laual. Tema lihtsalt võttis lapsed ja läks nendega randa või rattaga sõitma. Alles nüüd saan aru, kui tähtis see oli. Olen mõnikord kahetsenud, et kodutoimetusi ei jätnud ja nendega kaasa ei läinud. Samas tean, kui mõnus oli neil tulla koju, kus neid oodati ja laud oli kaetud.»
Kõige rängem aasta
Kuus aastat tagasi oli see hirmus päev, kui Valentina Voormansik sai teada, et tema Suure-Jaani abilinnapeana töötanud abikaasat Peedut enam ei ole: veekeeris oli ujuva mehe endasse tõmmanud ja toda elustada enam ei õnnestunud.
«Kasvasime järjest rohkem teineteise külge. Eelmisel õhtul, enne kui ta sellele reisile läks, istusime kõrvuti toas ja lugesime. Ütlesin talle, et tema on mu väärtus. Tema vastas, et sellest saad alles siis aru, kui teist enam ei ole. Hommikul ütlesin lastele, et neil on tore isa. Peedu lausus, et tänu emale. Naeris ja läks.»
Naine ei suuda uskuda, et jäädavalt.
«Kohutavalt tühi tunne tekkis. Kõik lohutasid, et mul on toredad lapsed, aga see ei jõudnud nagu pärale. Nii kõle ja valus oli.»
Esimene aasta oli kõige hullem. Süda andis nii tõsiselt tunda, et tuli minna kardioloogi juurde. Too uuris naist põhjalikult, aga ei leidnud midagi.
«Olime kõik murest haiged, lastel olid rängad kopsupõletikud,» meenutab Valentina Voormansik.
Mees oli tegelnud pere majandusküsimustega ja hoidnud korras ka FIE-na töötava naise raamatupidamist. Nüüd tuli leida raamatupidaja. Haigekassa aruandeid aitavad teha pojad.
«Valli on niisugune inimene, kes hirmsasti muretseb, et kõigil oleks hea.
Hambaarsti töö on raske: ühe haigega võib vahel minna terve tunni. Ka kodus on palju tegemist. Minust ei ole ju enam toiduvalmistajat. Valli peseb, koristab ja teeb söögi, mina ainult soojendan Villemile lõuna, kui ta koolist tuleb,» muretseb mamma.
Ilus kodu
Peedu Voormansik jõudis perele ehitada ilusa maja, see on aga elamiseks, mitte uhkeldamiseks.
«Kui lapsed olid väikesed, olid ka abipakid omal kohal. Nüüd olen ise lastest jäänud terved riided tasuta ära andnud. Oleme elanud suhteliselt tagasihoidlikult. Kasvatasime pärast tööd kapsaseemet ja suhkrupeeti, et ehituseks raha saada,» räägib Valentina Voormansik.
Maja juures on üsna suur aed. «Mamma tahab muudkui külvata. Küüslaugu kasvatamine on tema hooleks.»
Suure-Jaanis on naise sõnul head inimesed. Üks abielupaar oli tulnud ja neil üsna metsikuks muutunud õunapuud ära lõiganud.
«Elu läheb edasi. Olen rõõmus selle üle, mis mul on, ja seda polegi nii vähe: lapsed, oma kodu ja südamelähedane töö,» võtab nelja lapse ema oma praeguse elu kokku.