Juhtkiri: Naeratavad näod

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

Tuleva aasta parlamendivalimiste esimeste pääsukestena jõudsid Viljandi tänavate äärde Keskerakonna reklaamid. Nimetatud plakatid on andnud palju kõneainet sellega, et nende sõnum seisneb poliitiliste konkurentide halvustamises.


Juba aastaid on tõdetud, et valimiste lähenedes muutub parteide porisõda üksteise vastu üha tihedamaks, kuid vist mitte kunagi varem pole sellega algust tehtud nii vara. Tekib põhjendatud kartus, et kui avalöök on säärane, pole paremat oodata tervelt kampaanialt, sest vaevalt et vastasedki vaguralt teise põse ette keeravad.



Rahvas on poliitilisest kemplemisest küll tüdinud, ent läheb ja valib ikka needsamad vanad tuttavad erakonnad. Ja hea on, et üldse läheb.



Pealtnäha tundub, nagu ei oleks suurte võrdsete võimalustega parteide puhul vahet, millist ideed kannab nende reklaam, sest väljakujunenud eelistustega valija otsust plakatid ei muuda.



Vahel tundubki, et poliitreklaamid on mõeldud lihtsameelsetele, kes suudavad meelde jätta vaid kandidaadi näo, süvenemata sõnumisse. Nii et kui antikangelasele pole saba ja sarvi külge poogitud, võib ka negatiivne reklaam töötada plakatil kujutatu kasuks. Seega tekib küsimus, mis mõte on poliitreklaamil üldse. Paraku näitavad sotsioloogilised uuringud, et parteidel on, mille nimel pingutada.



Välireklaamide keelustamist aktiivse valimiskampaania ajal on põhiseadusega vastuolus olevaks hinnanud juba kaks õiguskantslerit. Nüüd on Indrek Teder esitanud riigikohtule taotluse kõnealune keeld tühistada.



Hiiglaslikud plakatid kadusid valimiste eel meie linnapildist 2005. aastal, mil Isamaaliit, Rahvaliit, Res Publica ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond sellekohase seadusemuudatuse ellu viisid. Kolm aastat hiljem kerkis teema taas päevakorda ning Reformierakond, Keskerakond ja ka mõned sotsiaaldemokraadid soovisid vana valimisseadust ennistada. Lahendus toona õhku jäänud ettepanekule on seni leidmata.



Tuleb tõdeda, et milline ka riigikohtu otsus poleks, poliitilist kultuuri seadusega lõpuni reguleerida ei anna. See sõltub poliitikute tahtest ja valijate lastetoast, analüüsivõimest ja kaasarääkimissoovist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles