Mitmekülgse persooni Mart Juure «101 Eesti popmuusika albumit» täidab vaimukalt ja informatiivselt osa meie kodumaise popmuusika käsitluses laiutavast üüratust august.
Mart Juure nimeline Eesti uuema popi ja roki instituut
5. mai 2010, 20:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusika pole ainult melomaanide ja valitud bändimeeste pärusmaa. See riivab nii või naa ka ülejäänud osa inimkonnast.
Popmuusikud on automaatselt avaliku elu tegelased ja sageli kujunevad neist persoonid, keda ei kutsuta mitte ainult lollakatesse telesaadetesse, vaid kelle sõna maksab tõepoolest ning kelle muusika võib mõjutada ühiskonda.
Maestro Valter Ojakäär nentis juba 1983. aastal oma teoses «Popmuusikast», et pole põhjust alahinnata popmuusika mõju miljonite kuulajate ellusuhtumisele, eriti kui arvestada, et poppi kuulavad peaasjalikult noored ja alles väljakujunemata maitsega inimesed.
Oma ja hää
Isand Ojakääru igale sotsialismitingimustes areneda üritanud popihuvilisele asendamatule, globaalse haardega teosele (trükiarv 40 000) järgnes aastal 1989 emand Anne Ermi Eesti NSV mitmekesist muusikamaastikku kaardistav «Polkast rokini 2» (trükiarv 60 000).
Seejärel ei peetud aastaid popmuusikakirjandust kõvade kaante vääriliseks. Kuni kolm aastat tagasi ilmus Tõnis Kahu intiimintellektuaalne «Viis pluss sõnad» (trükiarv teadmata). Ja oligi tegelikult kõik.
Reha, mille otsa Mart Juure raamatut kätte võttes kakerdada saab, on pidada seda absoluutsete faktide ja ümberlükkamatu tõe piibliks. Tegemist on hoopis vabas vormis ja humoorika, samas tähelepanuväärselt professionaalselt kirjutatud ja tõsiseltvõetava teosega Mart Juurele mingis mõttes isiklikult tähtsast 101 plaadist.
Juur ei ole läinud artiklikogumiku «101 plaadiarvustust» avaldamise teed.
Selle asemel on ta valinud muusikaga põimitud kombinatsiooni linnalegendidest, ajastukroonikast ja mingil etapil valitsenud ühiskondlikest trendidest. Nii asetub täiesti loogiliselt oma kohale isegi beibekultuuri solaariumipäikeses õitsele puhkenud koleda pundi Best B4 omanimeline debüütalbum.
Pange vastu kiusatusele see leht raamatust välja rebida. Juur kirjeldab seal muu hulgas juhtumit, kuidas selle ülimenuka plikadebändi ainus meeshing, maaklerina töötanud kuulus Raivo BNS-i peakorterisse äriasju ajama läks.
Isegi rindereporterina Tšetšeenia sõjas käinud Ainar Ruussaar olnud kohtumisest staariga hingepõhjani vapustatud ning pidanud hiljem rahustuseks lonksu külma viina jooma.
Sõltumatud nopped
Juure valik on rangelt subjektiivne, see ei sõltu aastahittidest, edetabelitest, müüginäitajatest, superstaarisaadetest, karaokeässadest ega muudest konkreetselt mõõdetavatest kriteeriumidest. Nii muutubki mõttetuks küsimus, kuhu on nimekirjast jäänud näiteks Arvo Pärt või Hortus Musicus, Karavan või Pastacas.
Kodumaine popp vaatab lugejale oma suurte pärani silmadega vastu läbi ühe muusikat armastava teravmeelse ja samas ärksa sotsiaalse tajuga mehe prisma.
Ajaloohuvi on õpetanud Juurt nägema kronoloogiliselt kujunevat tervikpilti ning asetama pisiasju näiliselt impulsiivselt hoopis laiemasse sotsiaal-poliitilisse konteksti.
Meie popmuusika kultuurikiht on tegelikult jube õhuke. Nii et seda tasub hoida.