«Miks alati minuga nii läheb?» kuulsin üht meest sel nädalal ühissõidukis kirumas. Pole küll teada, mis temaga juhtus, kuid ilmselgelt oli teda tabanud mingi häda. Igatahes paari minuti pärast leidsin end mõttelt: kuidas hakkab keegi ühtelugu kogema ebaõnne?
See saab enamasti alguse hirmust. Endale sisendatud mõttest, et minuga juhtub alatasa mingi jama, mul lihtsalt ei lähe hästi. Niisugusest mõttest laetuna tundubki ka pisim viperus tõestusena: näed, jälle tabas mind õnnetus! Väiksed hädad muutuvad sedaviisi suureks, sest iga kehvemat sorti olukord on toestatud ebaõnnestuja taustaga.