Maailma lõpp on inimkonda erutanud kaugeimast minevikust peale. Sestap pole põhjust imestada, et rohkem või vähem sõgedatel paranoiadel ratsutavad apokalüptilised filmid on endiselt vägevad kassatulu allikad.
Maailma lõpp koputab jälle uksele
9. mai 2010, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane näide on professionaalse hävingufilmide vorpija Roland Emmerichi käe all valminud «2012», mis jõudis äsja ka DVD-le.
Emmerichi lood ongi hea näide sellest, kuidas teha rahaks pseudoteaduste ja läbi aastatuhandete väldanud pimeda lolluse katkematut protsessiooni. Alates kuue tuhande aasta eest elanud sumeritest kuni tänapäevani välja on ikka olnud kindel hulk inimesi, kes on raudselt veendunud, et maailm liigub hävingu poole ja selle elavad üle ainult valitud.
Tuhanded viimsedpäevad
Nii et pole mingit põhjust viimsepäevaprohvetite osa tsivilisatsiooni arengus alahinnata. Nagu kinnitab Ameerika teaduskirjanik Damian Thompson, on tegemist ühe olulise ajalugu liikuma paneva jõuga.
Jätame siinkohal kõrvale sumerite ajaliselt raskesti dateeritavad loomis- ja hävimismüüdid. On aga dateeritud tuhatkond aastat enne meie ajaarvamise algust tegutsenud uut tüüpi prohveti Zoroastri sünge visioon patuste peatsest hävitamisest.
Sellest alates on erinevaid aja lõpu kuupäevi ja aastaid pakutud meeletutes kogustes. Küllap on veel paljudel meeles millenniumivahetusega kaasnenud Y2K, mis osutus arvutifirmade geniaalseks turundusnipiks.
Viimseks kohtupäevaks on valmistutud korduvalt. Praegu tundub kõige trendikam kuupäev olevat 21. detsember 2012, mida seostatakse maiade kalendri lõppemisega. Asjasse mässitakse ka kummaline planeet Nibiru ja eeldatav vältimatu sisenemine footonvöösse.
Ameerika kosmoseagentuuril NASA on ammu kõrini selgitamisest, et mingit Nibirut pole olemas. Ka footonvöö olemasolu ei kinnita ükski astronoomiline vaatlus ning pealegi ei allu see põhimõtteliselt mingitele akadeemilise ega ka kvantfüüsika seadustele. Sellegipoolest tuhisevad paranoiatuulikute tiivad järjest suurema hooga.
Globaalne katastroof
Roland Emmerich teab täpselt, mida teeb. Oma «Iseseisvuspäevas» maadles ta Ameerikat laastavate tulnukatega, «Päevas pärast homset» sügavkülmutati terve põhjapoolkera. «2012-s» lõhutakse ära kogu planeet.
«2012» on tähelepanuväärselt halb ja piinlikult pateetiline film, kus on üksteise otsa laotud kõikmõeldavad klišeed ning see, mis õieti katastroofi põhjustab, polegi tegelikult oluline.
Eriefektid on kahtlemata vägevad. Oleks aga kindlasti kasuks tulnud, kui ühe või teise kultuurimälestise tükkideks lendamise arvutisimulatsioonilt oleks natuke kokku hoitud ning palgatud mõni töötu stsenarist, kes kogu seda plahvatavat ja varisevat putru kuidagigi koos oleks suutnud hoida.
Loogikast pole selles röögatult pikas ja totras filmis haisugi. Kohati näib, et autorid lihtsalt irvitavad vaataja üle, kuid neilt huumorimeelt eeldada oleks ilmselgelt liiast.
Esimene hiilgeaeg
Mis see filminäitaminegi muud on kui üks eriefekt, ometi on eriefektid saanud paljude filmide tuumaks. «2012» ei tekkinud muidugi kaardistamata territooriumile: tsivilisatsiooni suitsevatel rusudel on enne seda surisenud sajad ja sajad kaamerad.
Katastroofifilmide esimesest lainest võib rääkida juba 1930. aastate lõpu mõne filmi puhul, milles häving oli kulminatsioon. Hiljem leidis see koha süžee keskmes.
Postapokalüptiliste filmide esimene, kuigi suhteliselt tagasihoidlik hiilgeaeg saabus 1950. aastatel, mil inimkonna kohal rippus eriti reaalne tuumasõja oht. Sel perioodil valminud madala eelarvega filmid keskendusidki peamiselt elu võimalikkusele pärast tuumasõda.
Üks inimtüüp, kes nendes filmides katastroofi enam-vähem kindlalt üle elas, oli sügava dekolteega valges kleidis rinnakas blondiin. Brünettidel olid šansid märgatavalt väiksemad. Mehel, kes kandis vuntse, eest lahtist särki ja liibuvaid teksaseid, oli samuti hea võimalus tuumatalv üle elada.
Üldjuhul kuulusid aga kõik selle perioodi filmid
B-kategooriasse ning tõsiste kassafilmide sekka neil asja polnud.
Kuuekümnendad aastad olid Hollywoodile raske aeg, sest vanade stuudiosüsteemide kokkuvarisemine andis ennast valusalt tunda. Maailma lõpu teema käis maha. Kuni aastal 1964 valmis Stanley Kubrickul perfektselt tuumasõjafoobiatel mängiv, Kuuba raketikriisi ähvardavas valguses eriti reaalsena mõjuv «Dr. Strangelove ehk Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi». See groteskne päevapoliitiline satiir kuulub seniajani kultusklassika hulka.
1968. aastal valmis samuti suurepäraselt ajaproovile vastu pidanud hoiatusfilm, filosoofiline mõistulugu «Ahvide planeet», millest 2001. aastal tehti märksa kahvatum uusversioon.
Tegelikult oligi katastroofifilmide avastamine üks Hollywoodi päästerõngaid. Seda tõestasid ilmekalt järgmised kümnendid.
Seitsmekümnendad aastad olid hävingufilmide esimene tõeline kuldaeg. Seni action-filmide kõrvalžanriks liigitatud lugudes osalesid korraga esimese suurusjärgu tähed.
Kuldsed ajad
Kaheksakümnendate aastate alguseks oli tsivilisatsioon nii kaugele edenenud, et tähesõjadki näisid täiesti reaalsena. Seetõttu ei kahelnud keegi, et maailma lõpp võib olla ühe maniaki nupulevajutuse kaugusel.
See kõik kombineerituna areneva filmitehnikaga tõigi ekraanile ridamisi vägevaid hoiatusfilme, «Mad Max 2» ja «Terminaator» teiste hulgas. Asi oli juba nii tõsine, et selle üle võis nalja heita.
Huvitaval kombel jõudis meiegi kinodesse 1984. aastal Poolas tehtud tiirane «Seksmissioon». Siin oli sellest softpornokomöödiast saanud küll lugu «Uued amatsoonid» ja välja oli lõigutud enamik erootilisi kaadreid, aga sündmus ise tasub mäletamist.
Üheksakümnendatel aastatel ei proovitud inimeksistentsi kinolinal lõpetada enam kümnetes, vaid sadades lugudes. Tehisintellekti küberreaalsusvisioon «Matrix», painav ajarännak «12 ahvi» ja lüüriliselt lammutav eepiline «Armageddon» on vaid mõni neist. Inimesed elasid siis paremini kui kunagi varem, kuid ka hirmud ja ärevus olid koos heaoluga kasvanud.
XXI sajandiks on postapokalüptika kolinud nii televisiooni kui animatsiooni. Telesarja «Jericho» näidati hiljuti ka Eestis. Animatsioonis, kus süngeid visioone on eriti hea realiseerida, on viimastel aastatel valminud võrratuid lugusid, nagu ökoapokalüptiline «Wall-E» tillukese koristusrobotiga keskses rollis või siis suurepärane fantaasia «9» tsivilisatsiooni varemetel ekslevatest kaltsunukkudest.
Lollikindel süsteem
Hirmujuttude psühholoogiline mehhanism on lollikindel: uskujaid ja järgijaid leidub alati ning massipsühhoos on kerge tekkima. Lootus jäetakse alati targu alles: hukka saavad ju teised.
Uputus taandub, leegid jahtuvad, jää sulab, surmavad komeedid lendavad minema, hukatuslikud tuhapilved kaovad päikese eest, maa hakkab taas vilja kandma ning sellel alustab elu uus ja parem tsivilisatsioon.
Viimse kohtumõistmise kuupäeva on väga palju kordi edasi lükatud ja küllap see juhtub ka aastal 2012. Jumal, kosmos või kes iganes on ikka halastanud ning patusele inimkonnale taas uue võimaluse andnud. Tal peab ikka elevandi kannatus olema.