INGLISE KIRJANIK William Somerset Maugham on aastal 1903 ühe oma tegelaskuju, parlamendiliikme suu läbi öelnud: «Mõningad suured ninad kamandavad teisi, ülejäänud meist on seal ainult selleks, et petta Briti inimesi selles, nagu oleks tegu iseennast juhtiva ühiskonnaga.»
Ma ei oska öelda, milline on olukord rahva arvamuse arvestamisega Briti Ühendkuningriigis nüüd, 107 aastat hiljem, küll aga näib kirjamehe öeldu seniajani kehtivat meie ühiskonna eri võimutasandite kohta.
KUIDAS ON meil lood valija häälest lugupidamisega? Sellele aitab vastata mõni mälestus lähiminevikust.
Okupatsioonist vabanenud Eesti presidenti on saanud rahvas valida ainult esimeste presidendivalimiste esimeses voorus: Arnold Rüütel kogus tookord 41,7714, Lennart Meri 29,5167, Rein Taagepera 23,3951 ja Lagle Parek 4,2330 protsenti valijate häältest.
Kahtlemata olid kõik kandidaadid eesti rahva väärikad esindajad ja kõigil neil oli oma osa Eesti vabanemises võõrvõimu alt. Lennart Meri paistis silma hea suhtlemis- ja keelteoskusega, Arnold Rüütel sirgeseljalisusega suhtlemises Moskvaga okupatsiooni viimastel aastatel (hiljem presidendina tõestas ta end ka suurepärase rahvamehena). Rein Taagepera eelis oli läänelik politoloogi haridus ning Lagle Parek oli tuntud oma kindlameelsuse poolest võitluses bolševike vastu.
Võib arvata, et vähemalt kolm esimesena nimetatut oleksid olnud võimelised Eesti tolleaegsetest kärestikest läbi vedama.
Usun, et kui rahvas oleks saanud toona presidenti valida, oleks selle koha pälvinud Arnold Rüütel ning koos Lennart Merist välisministriga oleksid nad olnud suurepärane meeskond.
KUIGI KADUNUD Lennart Meri ja ka paljud valijate hääli püüdvad poliitikud on lubanud rahvale otsustusõiguse tagasi anda, ei ole seda juhtunud. Ma olen valmis uskuma, et president Meri mõtteavaldus oli siiras. Ent hääli püüdvate poliitikute hüüatusi sel teemal tuleb küll ilmselt pidada osaks valimiskampaaniast.
Jutud sellest, et parlamentaarse ühiskonnakorraldusega riikides on rahva valitud presidendi võimuosa suurem, ei pea paika. Meie kaks lähinaabrit, Leedu ja Soome, valivad presidenti otse, kuid presidendi võimu suurenemist on seal raske täheldada. Pigem üritatakse Soomes seda vähendada. Tõsi, Soome demarid, nagu seal sotse nimetatakse, võitlevad niinimetatud oma presidendi, Tarja Halose rolli vähendamise vastu.
TEINE VALDKOND, kus eestlased oma häält ja koostöövõimekust tõestada võiksid, on ametiühinguliikumine.
Tuleb tõdeda, et ametiühingud on aeg-ajalt oma võimu kuritarvitanud. Selle kõige markantsemate näidetena meenuvad Briti söetööliste ametiühingute ja Margaret Thatcheri vaheline ning USA justiitsministri Robert Kennedy ja sealse transporditööliste mafioosse bossi Jimmi Hoffa vaheline võitlus.
Ka tänapäeval arvab minu soomlasest kolleeg, et Soomes ametiühingud kuritarvitavad oma mõjuvõimu, ning tõenäoliselt pole see väide tõelähedane üksnes meie põhjanaabrite juures. Kuid nentigem, et mõjujõudu on aeg-ajalt kuritarvitanud ka muud institutsioonid, sealhulgas paljud parteid ja koguni mõni riik. Näib paika pidavat, et roosaka taustaga võimumehed üritavad eri Ida-Euroopa nurkades inimesi suukorvistada tänapäevalgi.
Ühiskond peaks suutma sundida neid kõiki raamides püsima. Ega siis hälvete tõttu pea üht või teist liikumist taunima või sootuks välistama.
EESTI MEEDIA on usin kajastama eri poliitiliste jõudude vahelist kemplemist, aga me ei näe suurt midagi kahe rahvale olulise rühma, tööandjate ja töövõtjate suhtlemisest. Tööandjatel on olemas igati soliidsed esindajad oma juristide armeega. Teine pool, milleks peaks olema ametiühing, on paraku nõrgavõitu.
Minu arvates on Eesti ametiühingud tõeline naljanumber. Tundub, et mõni tegelinski on kasutanud neid üksnes hüppelauana parlamendi liikme palgale püüeldes. Töövõtjate ja tööandjate suhete tasakaalustajana on Eesti praegust ametiühinguliikumist küll üsna raske ette kujutada.
EESPOOL kirjapandu mõte ei ole kohe kindlasti kaasmaalasi mässule õhutada. Küll aga kutsun rahvast üles mitte leppima nii poliitilist kui majanduslikku võimu enda käes hoidvate inimeste kõikide otsustega, sest pahatihti on need lihtsalt küündimatud.
Meenutagem poliitikute vastuväiteid rahandusspetsialistidele ajal, mil paljudele oli selge, et Eesti majandus on üle kuumenenud ja krahh vältimatu. Tuletagem meelde sotsiaalteadlaste hoiatuste eiramist siis ja praegugi.
Kindlasti on ka ärimaailmal koht süüpingis praeguse masendava võlglaste armee tekkimise pärast.
Teadlaste seisukohti oleks mõistlik arvestada, et mitte kaela saada sotsiaalset kriisi niigi üsna ebastabiilse rahvusliku koosseisu juures. On tõenäoliselt palju tahta, et inimesed, kes määravad meie poliitilist tulevikku, suudaksid vallata kogu tegelikkust ilma kompetentsete nõuandjate armeeta.
Kahjuks tuleb tõdeda, et sageli on nõustajad tagasihoidliku elukogemusega ja tihti ka poolharitud.
Sama kehtib ärimaailma kohta. Korralikku töövõtjate esindust on tarvis selleks, et teist poolt korrale kutsuda, kui üks pool end ahistatuna tunneb. On ju meie ärimaailma vägevategi kogemus vaid paarikümneaastane ja esimese miljoni teenimise huvides jäävad tagaplaanile need, kelle kätega see miljon toodetakse.
Pealegi näib Ida-Euroopas sageli paika pidavat reegel, et esimene miljon on kriminaalselt hangitud. Minu arusaamist mööda peaks küsimuse püstitama pigem nii: kas ikka peab nende poolkriminaalsete tegelaste reeglitega leppima?
LÕPETUSEKS. Olen kuulnud poliitikuid kinnitamas, et valijate hääled on poliitiku kapital. Pidades silmas käimasolevaid korruptsiooniprotsesse ja riigipalgaliste ametikohtade omadele jagamist, tuleks see fraas minu arvates ümber sõnastada nii: «Valijate hääled on poliitikutele kapitali kogumise vahend.» Väga suure tõenäosusega saab eeloleva aasta jooksul näha mitmesuguste lintide läbilõikamist, mis tõestab meie «palavalt armastatud» juhtide head tööd.
Minister pidavat olema rahva teener. Seepärast sobib hästi võrdlus teenindajaga, kellele pärast head tööd öeldakse aitäh ja vahel antakse jootrahagi. Meie rahvateenrid saavad kuuldavasti üsna korralikku palka. Kas nende teenuseid ka edaspidi kasutada kõlbab, selle üle võiks mõtelda.