Tallinna elust tüdinud Enn Aedna (65) kolis neli aastat tagasi Suure-Jaani valda Kootsi külla omaehitatud majja ning kuigi ta on uue koduga rahul, kibeleb ta kõrvalkrundile järgmist maja püstitama.
Rännumees on jõudnud kodusadamasse
20. aprill 2010, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kootsile jõudmist meenutades ütleb Enn Aedna, et otsis pensionäripõlve pidamiseks looduslikult kaunist paika kõikjalt Eestist ning kui meelepärane koht Navesti jõe kõrgel kaldapealsel leitud, asus ta maja ehitama.
«Juhtisin Tallinnas elektrifirmat, aga vabad hetked kulusid ehitusele. Kõik tööd, alustades müüriladumisest ja lõpetades ahjude meisterdamisega, tegin ise,» räägib mees ning abikaasa Kaja Leppik ütleb kõrvalt, et juba Tallinnas oli ta kolm eramut püsti pannud.
«Enn põeb raskekujulist tõbe, mil nimeks majaehitushaigus. Iga kord uut kodu ehitades lubab ta, et see on nüüd viimane, aga varsti hakkab ääri-veeri jälle uue püstitamisest kõnelema. Siia kolimise järel alustas ta mõne aja pärast juttu naabermaatüki ostmisest. Pärisin, miks. Enn vastas, et maa on investeering ja ehk mõni lastest tahab siia kunagi ehitama tulla. Maa ostmise järel teatas ta aga, et soovib ise uue hoone püsti panna.»
Naine tunnistab, et algul talle see mõte ei meeldinud. «Ennu tundes otsustasin siiski, et las ta ehitab. Kui inimene tahab tööd teha, siis peab ta seda saama, muidu muutub ta närviliseks.»
Enn Aedna möönab pisut häbelikult, et majaehitusviga on tal tõepoolest küljes: «Kui ikka midagi teha ei ole, siis tundub talv otsatult pikk ja igav. Külmal ajal ei saa ma ka oma põhihobi orienteerumisega tegelda. Ja eriline suusataja ma ei ole, suusad kipuvad mul pigem liikumist segama.»
Pensionisammaste püstitaja
Et uue maja ehitamise tarvis lube hankida, kulus Enn Aednal valla bürokraatiaga võitlemiseks kaks aastat. Nüüdseks on kõik asjad korda aetud ja saab ehitamisega mühinal pihta hakata.
«Praegune maja on meile kahele liiga suur. Teen uue hästi sooja pidava ja hea ruumipaigutusega. Saan ju ära kasutada kõikide eelmiste majade ehitamise kogemusi,» jutustab mees õhinal.
Aedna kummutab arvamuse, nagu peaks majaehitust alustades püstirikas olema.
«Eelmisi maju hakkasin ehitama siis, kui mul raha sama hästi kui polnud. Elu on aga näidanud, et ükski ehitus ei tooda kahjumit,» kõneleb ta. «Enne maale kolimist müüsin Sakus oma teise ja kolmanda maja maha. Sain kohe teise ja kolmanda pensionisamba ühekorraga kätte. Jagub mulle surmatunnini.»
Seigelnud meredel ja läbi käinud Nõukogude Liidu
Oma maja rõdult Navesti jõe üleujutusest tekkinud ookeani silmitsedes tõdeb Enn Aedna, et on paljudel ookeanidel seilanud.
«Õppisin TPI-s elektrikuks ja selle järel suunati mind kolmeks aastaks metallitoodete tehase Vasar inseneriks. Sel ajal, aastatel 1970-1971, seilasin kalalaeva elektrikuna neli kuud Põhjameres ja viis kuud Aafrika läänerannikul,» pajatab ta.
Kui Eestis oli tema tollane kuupalk 110 rubla, siis Põhjamere-reisil oli see 400 ja Aafrika-reisil 650 rubla.
«Põhjameres püüti traaliga turska. Madrused puhastasid selle ära. Et elektrikul suurt midagi teha polnud ja mul oli igav, sai välja mõeldud kalapeade mahalõikamise masin. Trümmi ventilaator sai mootoriks ja avariipäästeprussidest sai karkass. Varem raiusid mehed päid kiinidega, see leiutis tõstis tööviljakust 5—10 korda. Preemiaks pandi mu töötasule 20 protsenti juurde.»
Rääkides kalapüügist Aafrika vetes nendib mees, et peesitada oli seal mõnus, aga pikapeale muutus elu kitsas raudkastis nüriks.
«Peale minu olid tegevuseta ka peamehaanik ja teine akustik. Hakkasime siis bridži mängima. Neljandaks käeks õpetasime välja ühe madruse ja ühe motoristi, kes käisid kordamööda mängimas.»
Järgmised 20 aastat töötas Enn Aedna Kirovi kalurikolhoosis elektriku-automaatikuna.
«See firma valmistas kalatööstustele kõrgel tasemel seadmeid, näiteks automatiseeritud suitsuahjusid. Käisime neid kõikjal Nõukogude Liidus kokku monteerimas. Käivitasime ja tegime proovipartiisid. Kuni kahenädalased lähetused olid põnevad, ei väsitanud ega nüristanud, pealegi sai väga palju silmaringi avardada,» jutustab ta.
Suur riik sai mehel risti ja põiki läbi käidud. «Sahhalini saarel õnnestus kolm korda viibida. Amuuri ääres Habarovskis sai käidud. Baikali vett katsusin oma jalaga. Irkutskisse jõudsin ja isegi Taškendi kalakombinaati, kuigi seal maal kala ei püüta,» meenutab ta.
Küsimusele, kas ta oma reisidel ka ise kala püüdis, vastab Aedna: «Mitte eriti. Kui ma ikka veerand tunniga kala ei saa, siis lõpetan ära. Ma ei viitsi niisama istuda.»
Elektrifirma omanik
Kui Kirovi kolhoos 1993. aastal laiali läks, rajas Enn Aedna elektritöid tegeva firma.
«Olime alltöövõtjana rakkes paljudel Tallinna ehitustel. Trehvasime ka Ernesto Preatoni pundiga. Leppisime kohe algul kokku, et meie ei ole liiga ahned ega tema liiga kitsi, ning koostöö sujus. Tegime elektritöid kõigi tema objektide, kaasa arvatud hotellide ja tema Tallinna elumaja püstitamisel,» kõneleb ta.
Neli-viis aastat tegutses Aedna firma Soome ehitusturul, tegi näiteks Vantaa lennujaama juurdeehitise elektritöid.
«Et Soomes tegutseda saaks, tegin eksami, mis andis seal elektri vallas pädevuse. Tuli välja, et olin Eestist teine inimene, kes selle sai. Soome konkurentidele olime aga vastukarva ja lõpuks tegid ametiühingud meil seal töötamise võimatuks,» meenutab mees ning lisab, et kui kõrgajal töötas tema firmas 60 inimest, siis nüüdseks on neid masu tõttu alles jäänud vaid kolm.
Laevaelektrik Ameerikas
Aastatel 2003-2004 tegi Enn Aedna Põhja-Ameerikas Bahamal hiigelsuurtel reisilaevadel elektritöid. «Tasu oli soliidne, pealekauba õnnestus maad näha. Muu hulgas käisin ka Ameerika kosmosekeskuses.»
Järgmist reisi meenutades läheb mehe nägu krimpsu.
«Olin elektrikuna ametis ka ühel reisilaeval, mida viidi Ameerikast üle ookeani Jaapanisse ja sealt Singapuri. Teekonnal käis laeva ümberehitus. Kogu sisustus, mis oli üsna uus ja kohati väga luksuslik, lammutati välja. WC-potid ja kraanikausid peksti puruks. Nii tehti ka kuningliku sviidiga. Tagatipuks loobiti see kraam lihtsalt ookeani. Süda tilkus verd.»
Põnevust pakub orienteerumine
Jutuga oma lemmikharrastuse orienteerumise juurde jõudes ütleb Enn Aedna, et on alates 1961. aastast peaaegu igal aastal osalenud 30-40 võistlusel.
«Mul on ette näidata kõikide võistluste rajaprofiili tutvustav kaart. Vaid algusaegadel, kui Nõukogude Liidus sooviti kõike salastada, korjati kaardid pärast võistlust ära,» räägib ta.
Viimasel ajal on Enn Aedna orienteerumas käinud koos abikaasaga ja sel suvel on neil kavas sõita Šveitsi.
«Euroopas oleme päris palju võistelnud,» nendib mees. «Tihti läheme kohale oma autoga, mistõttu on olnud seiklusrikkaid eksimisi. Nüüd, GPS-i ajastul, on muidugi lihtsam.»
Veres ka leiutajapisik
Oma maasturi sättis Enn Aedna avariilisest seisust ise sõidukorda.
«Ennule meeldib kogu aeg midagi oma kätega teha ja nokitseda,» tõdeb abikaasa Kaja.
Mitu suve otsis see kuldsete kätega mees näiteks võimalust Navesti jõest elektrit saada.
«Üritasin väikest hüdroelektrijaama ehitada. Erilist efekti ma aga ei saanud ja lammutasin viimaks kogu kaadervärgi ära. Selgus, et oleks vaja paisjärve või vähemalt meeter maad vee langemise kõrgust. Nüüd on mul generaator olemas. Kui maja valmis saan, asun tuulega katsetama. See on kindlam,» räägib ta ning lisab muheldes: «Olen nagu Jaan Tatikas: mulle meeldib uusi asju välja mõelda.
Ja erinevalt Vilde tegelasest minul mõned asjad ka õnnestuvad.»
Enne Kootsilt lahkumist osutan maja välisnurgas peesitavale metallist ankrule ja pärin Enn Aednalt, kas ta on viimaks endale ankrupaiga leidnud.
«Küllap vist,» vastab ta ja naeratab.