Viljandi hotelli maalid on kadunud

Riikliku kaitse all olnud kunstiteosed, mis kaunistasid Viljandi hotelli, on pärast maja mitut omanikuvahetust kaduma läinud.

1993. aasta 30. juunil anti riigile kuulunud hotell Viljandi munitsipaalomandisse. Seda tõendava akti on allkirjastanud tollane maavanem Rein Triisa ja linnavolikogu esimees Heiki Raudla.

Käterätikud ja õlimaalid

Aktile on lisatud põhi- ja väikevahendite loetelu, kus on kokku 275 nimetust. See algab neljakorruselise hotellihoonega Tartu tänav 11 (EVE maja). Edasi on näiteks kirjas "voodilinad, tk. 115", "käterätik, lin., tk. 52", aga ka kolm korda "õlimaal, tk. 1", mille juurde erinevalt käterätikutest pole hinda märgitud.

Küll võib samast nimekirjast leida maali "Vanad talud", mille alghinnaks on 1992. aasta algul ehk veel rublaajal koostatud aktis märgitud 375 rubla ning sellest maha rehkendatud amortisatsiooni 160 rubla.

Kokku on neis nimekirjades 22 maali, kusjuures mõnele on lisatud nimi ja hind, mõnele mitte. Nimetatud pole ühtegi kunstnikku.

1995. aastal müüs Viljandi linn EVE maja Tallinna Pangale, kes lubas hotelli korda teha. Müümisel on kunstiteosed uuele omanikule üle antud, välja arvatud kolm maali, mis on 1995. aasta 13. jaanuaril koostatud aktis ka eraldi ära märgitud. Need on "Karjus", "Pojeng" ja üks õlimaal.

Tallinna Pank müüs kinnistu 1997. aastal edasi aktsiaseltsile Real Reisid.

Ilp tegi puhta töö

Koos hoonega liikusid käest kätte ka seintel rippunud kunstiteosed. Turismifirma oli hotellile juba neljas omanik (riik—linnavalitsus—Tallinna Pank—Real Reisid).

Ka Real Reiside omanik Jaanus Ilp lubas hotelli tema kunagises ilus renoveerida.

Muinsuskaitseinspektsiooni Lõuna-Eesti talituse juhataja Anne Kivi on veendunud, et ligi pool sajandit tagasi ostetud kunstiteosed sobiksid suurepäraselt kaunistama parkettpõrandate ja raskete tammepuust ustega kolmekümnendate aastate lõpu stiili säilitava hotelli interjööri.

Kaheksa hotellis asunud maali on riikliku kaitse all ja kuus muinsuskaitseinspektsioonis arvel ning see fakt räägib nende arvestatavast kunstiväärtusest.

Real Reisid läks õige kähku pankrotti ning hoone ja selle juurde kuuluva maa müüs kohtuotsuse põhjal võlgade katteks täitevamet. Uueks omanikuks sai aktsiaselts Toom Tekstiil, kes kavatseb seal avada linna esindushotelli.

Nagu Toom Tekstiili üks omanikke Illimar Toom Eesti Raadiole ütles, oli Jaanus Ilp kinnitanud, et hoones asuvad maalid kuuluvad talle. Ta koondas need ühte tuppa ja viis sealt peatselt minema. See oli 1997. aastal.

Muinsuskaitsjad said maalide kadumisest teada 1998. aastal, kui neile teatasid sellest hotelli töötajad.

Libekeelsed valed

Muinsuskaitseinspektsiooni Lõuna-Eesti talituse juhataja Anne Kivi sõnul on riikliku kaitse all olevad kunstiteosed seadusega kaitstud. "Omanik võib neid ühest paigast teise viia, aga me peame teadma maalide asukohta ja saama vajaduse korral nende seisundit kontrollida," selgitab ta.

Kui Anne Kivi Jaanus Ilbile helistas, kuulis ta väga lahket ja vastutulelikku juttu. "Ilp tundis maalide väärtuse vastu huvi, tundus, et ta tegi isegi märkmeid. Ta ütles, et ei taha telefoni teel mulle maalide asukohta öelda, aga lubas saata kirja või faksi, et saaksime edasi tegutseda," meenutab Kivi.

Paraku ei tulnud linnavalitsusse ega muinsuskaitseinspektsiooni kirja ega faksi, kuigi Anne Kivi kuulis iga helistamise peale endiselt lahket ja vastutulelikku juttu. Lõpuks Jaanus Ilbi mobiiltelefon enam ei vastanud.

Siis selgus, et kunstiteosed on viidud Valgamaale Sangaste lossi, mille rentnikuks Ilbi firma oli. Maale sõitis vaatama kultuurimälestiste peainspektor Tiina Pikamäe Tallinnast, aga Ilp ei ilmunud kokkulepitud ajal kohale ja maale peainspektor näha ei saanud.

Ilbi äri kõrbes ka Sangastes ja ta lukustas sealgi maalid ühte tuppa, öeldes, et need nagu kõik muu, mis lossis on, on tema isiklik vara.

Sangaste vallavanem Rein Org, kes Jaanus Ilbiga seonduvast eriti meelsasti kõnelda ei taha, räägib siiski, kuidas ta lasi Ilbi tööruumi pitseerida, et politsei saaks kahtlast äri ajanud mehe dokumente uurida, enne kui too platsi päris puhtaks teeb.

Kollektsiooni riismed tagasi

"Osa maale oli ära viidud, need, mis olid siia jäänud, andsime Viljandi linnavalitsuse palvel linnale tagasi," mäletab Org.

Viljandisse toodi kolm maali ja neli graafilist lehte. Nende hulgas on ka üks riikliku kaitse all olev kunstiteos, Kalju Nageli maalitud "Vaade Viljandi järvele" 1956. aastast.

Linnapea Peep Aru veendumuse kohaselt kuuluvad äsja Sangastest tagasi toodud "Pojengid" ja "Vaade Viljandi järvele" nende kolme maali hulka, mida Tallinna Pangale ei müüdud ja mis on seega endiselt linna omad.

Ülejäänud seitsme kaitse all oleva teose kohta puuduvad igasugused andmed.

Eesti Raadio korrespondent Piret Rist meenutab, et pärast kadunud maalide teemalist saadet helistas talle üks mees, kes tutvustas end kunstikogujana ja ütles, et Ilp on talle müüa pakkunud üht Valli Lember-Bogatkina akvarelli ja üht Kalju Nageli maali. Oma nime ütlemast mees keeldus, väites, et kardab tappa saada. Kui Piret Rist päris, kas pildid on helistaja käes, küsis mees vastu, kas sellel on tähtsust, ja pani toru hargile.

Viljandi Linnavalitsuse peaspetsialist Reet Põldma ütles omandiõigust puudutava küsimuse peale, et tema jääb vastuse võlgu, sest pole maale oma silmaga näinud. Hiljem täpsustas Põldma, et seintel rippunud maalid müüdi koos hoonega ja kuulusid selle omanikule. Seega müüs linn kunstiteosed omal ajal koos EVE majaga Tallinna pangale ega ole nende kadumise loost enam huvitatud.

Linnapea Peep Aru ütleb, et maalide lugu tuleb võtta kui kurba õppetundi. "Peaksime käituma nii, et me rohkem selliseid vigu ei tee," leidis ta ja kinnitas, et linna varad võetakse edaspidi hoolikamalt arvele.

Et kõik, kes maja ostsid, lubasid seal hotelli säilitada, peeti Anne Kivi sõnul algusest peale iseenesestmõistetavaks, et seintel olevad maalid ja graafika (viimast ei ole kirjas isegi ostu-müügiaktides) jäävad kaunistama hotelli interjööri.

"Võib-olla tuleks kunstiteosed Ilbi käest tagasi osta? Loodetavasti taastatakse hotell endises stiilis ja sinna sobiksid kõnealused tööd väga hästi, sest paljud neist on otse hotelli jaoks tellitud ja kujutavad ka Viljandi vaateid," arutleb Kivi.

Jaanus Ilbi kommentaar jäi seda lugu uurides kuulmata, sest kõigil hangitud mobiilinumbritel kõlas üks ja sama vastus: "Number ei ole kasutusel."

Nii ongi kaheksast riikliku kaitse all olevast kunstiteosest seitse teadmata kadunud.

KADUNUD KUNSTITEOSED

Riikliku kaitse all olevad maalid, mille asupaik on teadmata:

Richard Uutma "Haanja maastik" (1959, õli, lõuend)

Viktor Karruse "Atla küla" (1958, õli, lõuend)

Märt Laarmanni "Lilled" (1958, õli, kartong)

Kalju Nageli "Viljandi järv" (1956/1957, õli, lõuend)

Richard Sagritsa "Maastik" (1959, õli, kartong)

Lepo Mikko "Rannamotiiv" (1957, õli, lõuend)

Voldemar Väli "Lilled" (1959, õli, lõuend)

KOMMENTAAR

Mari Sobolev, kunstikriitik:

"Kadunud maalide autorid kuuluvad vaieldamatult eesti maalikunsti klassikute hulka. Need autorid on eesti kunstile olulised selles mõttes, et nad hoidsid läbi Stalini aja ja sotsrealismi kohustuse elus Pallase maalikooli traditsioone ja püüdsid Euroopa mõjusid oma loomingus igati säilitada.

Kõnealused maalid pärinevad 1950. aastate lõpust, mil sulaaeg hakkas lähenema ja ametlikud nõudmised kunstile muutusid vabamaks. Vabaduseiha on tunda ka nendes töödes, eriti pintslikäsitsuses, mis on märkimisväärselt lennukam kui veel mõned aastad varem.

Kõnealused maalid ei kujuta endast midagi unikaalset maailma mastaabis, küll aga on neil kultuuriväärtus kui näidetel korralikust traditsioonilisest maalikunstist, mis tol ajal oli iseenesestmõistetav, praeguseks hakkab aga kaduma. Need tööd võiksid vabalt kuuluda ka kunstimuuseumi kogudesse.

See, mis nende piltidega on juhtunud, on tingitud inimeste suhtumisest: kõik tundub väärtusetu rämps seni, kuni koidab võimalus see kusagil maha parseldada. Niisugune suhtumine on tingitud harimatusest kultuuri, eriti kunsti vallas ja ühiskonnas valitsevast üleüldisest mentaliteedist, justkui oleksid kõik väärtused vaid rahas mõõdetavad."

Tiina Sarv

Linnadisainer Malle London seisab mõtlikult Kalju Nageli maali "Vaade Viljandi järvele" juures. Seitse riikliku kaitse all olevat kunstiteost, nende hulgas ka sama kunstniku "Viljandi järv", on teadmata kadunud.

FOTO: ELMO RIIG