Anneli Mäeots istub pingil, väike kannel põlvedel, ning mudilased seisavad poolsõõris tema ümber ja laulavad: «Lätsi talutarre, lätsi talutarre, kass kudas kangast...»
Anneli Mäeots: elu ise tõi meeldiva töö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kass kudas kangast,
iir tegis oime,
rebane tegis rege,
orav uurist mulke,
tiitsu tegis tiivett,
susi kiitse ruuga,
sai ruug soolane,
aije lammast vett tuuma,
lammas ütel läl-läl-lää,
vett tuuma mia ei lää:
miul on ame õmmelde,
käise külge kurrute.
iir tegis oime,
rebane tegis rege,
orav uurist mulke,
tiitsu tegis tiivett,
susi kiitse ruuga,
sai ruug soolane,
aije lammast vett tuuma,
lammas ütel läl-läl-lää,
vett tuuma mia ei lää:
miul on ame õmmelde,
käise külge kurrute.
Selline lugu siis. Lastele kõik tuttavad loomad ja teada tegevus, ainult kõik sõnad pole need, mis kodus iga päev räägitakse. Õpetaja pidi pisut aitama.
«Tutvustan lastele ka kohalikku folkloori, mulkide lugusid,» ütleb muusikaõpetaja Anneli Mäeots.
Teine on «Pirukalaul», mis on osa etendusest «Jäneseema pirukas». Õpetaja asub klaveri taha: «Por-por-por-por-porganditest teen ma pir-pir-pirukaid...» Karksi mudilased esitavad selle üheskoos oma vanematele emadepäeval.
Kalender toob selle päeva küll alles maikuus, aga nii tähtsas ettekandes peavad kõik laulud ja kogu tegevus hästi käes olema.
Laul juba kõlabki ning väiksed käed näitavad koos õpetaja omadega, kuidas nad pirukat voolivad ja pärast ahjust võtmist kõrbenud ääri Murile annavad.
Korratakse ka seda, mida orav käskis pirukasse panna ja missugused olid rebase soovitused.
Seejärel avab õpetaja lastele juba tuttava raamatu «Meie pillid kõigi rõõmuks», autor Margus Veenre. «Kõik need raamatusse pandud pillid on meil juba teada,» ütleb ta. Nüüdseks on ka läheduses elav pillimees Märt Tomp külas käinud: ta mängis lastele torupilli ja näitas, kuidas täispuhutud kotist hääle kätte saab.
Anneli Mäeots on täielikult pühendunud sellele, mida ta parajasti teeb. Ta ütleb, et teisiti ei saakski. «Lapsed on ausad ja nad näevad läbi, kui su mõtted on mujal ja oma kohust poolikult täidad.»
Veel on õpetaja kindel selles, et esimesel seitsmel eluaastal talletab inimene kõik eluks vajaliku, edaspidi saab ainult vigu parandada.
Seda, kui olulised on inimeseks kujunemisel esimesed eluaastad, teab Anneli Mäeots oma kogemustest: mida kõike ta ise oma vanaema ja vanaisa kodust Kekanilt ellu kaasa ei võtnud... Tõsi, ta elab praegugi seal: hoiab gümnasistist pojaga elus nii poolteise sajandi vanust maja kui vanavanemate mälestust.
Kekani
«Vanaisa ja vanaema keel on mul kõrvas ja nende teod silme ees,» räägib nüüdne lasteaiaõpetaja. «Nad olid lihtsad ja töökad, aga kombekad maainimesed — rumalaid sõnu ei rääkinud. Vanaisa oli sepp. Seal käis igasugust rahvast ja mina tilpnesin ikka vanaisa sabas. Kui külameeste jutt hoogu läks, siis vanaisa hoiatas: «Laits om siin.»»
Vanaema oli käinud Kehtna kodumajanduskoolis ning oskas ilusat käsitööd teha ja hästi küpsetada. Temalt kuulis laps ka vanu lugusid ning muidugi ei taibanud ta midagi üles kirjutada.
Anneli Mäeots mäletab üht jupikest vanapoisi laulust: «Mina istun üksi, paikan oma püksi, mul pole naist, kes nalja teeks või lapsel laksu p...e lööks.» Siis oli ta mõelnud, kuidas niisugune sõna võib laulus olla. Aga tänapäeval räägib mõni laps siinsamas Karksis nõnda, et kuulajal hakkab häbi.
Naine mäletab ka seda, mida vanaisa Hans Mägi ütles siis, kui oli tema nõukogulikku jama täis kooliraamatutesse kiiganud: «Mis inimese teist küll kasvave, ku te kiget sedä uskme peade.»
Elu ise andis teeotsa
Anneli Mäeots lõpetas Viljandis toonase 5. keskkooli ja ühtlasi muusikakooli klaveri erialal.
«Olin pärast keskkooli nagu peata kana: ei teadnud, mida tegema hakata. Haarasin kinni juhusest ja läksin arstiks õppima,» meenutab ta. «Siis aga tuli südamejärgne töö ise kätte: kodukülas Sudistes asuv Karksi lasteaed vajas asenduskasvatajat ja minu hea esimene õpetaja Helve Joon kutsus mind.»
Oli 1982. aasta. Varsti vajas sama lasteasutus juba inimest, kes pilli mängiks ja lastele laulu õpetaks.
«Mõtlen nüüd, miks sunnitakse lapsi nii varakult oma elutee üle otsustama,» lausub Anneli Mäeots. «Mina olen ikka seda meelt, et kõigepealt peaksid lapsed saama keskhariduse.»
Tema alustas oma tööd nii-öelda puhtalt lehelt, kusjuures lasteaia juhataja Helve Joon oli hea nõuandja. Ise pidid tarkusi koguma ja end katsetama, hea, kui mõnele kursusele saadeti.
Algul oli tema riiulis ainult kolm raamatukest. Aga sel ajal, kui teised lasteaiad oktoobripühi pidasid ja Leninist rääkisid, oli Sudistes sügise sünnipäev ning tüdrukud-poisid laulsid: «Lehekene kollane langes meie õuele.» Kurjadele kontrollidele hambusse ei jäädud.
Noore muusikaõpetaja süda sulas, kui mudilased bussiga Sudiste ja Karksi vahet sõites laulsid — need olid ju tema õpetatud laulud.
«Muusikat ei saagi võtta eraldi seisva ainena,» leiab Anneli Mäeots, kel on selles ametis kogemusi juba veerandi sajandi jagu. «Needsamad laulud käivad läbi emakeeleõpetusest ja ulatuvad isegi matemaatikasse. Muusika muudab edasise elu mitmekesiseks.»
Seitse rühma ja mõni ring
Praegu jagab Anneli Mäeots end kahe maja vahet. Karksi küla endises koolimajas tegutsevas rühmas on 20 last ja Karksi-Nuia suures lasteaias kuus rühma, neist ühes sõimeealised. Iga nädal on neil kõigil kaks muusikatundi. Peale selle harjutavad vanemad lapsed mudilasringis ning Karksi-Nuias käib koos beebide rühm ning Sudiste maanaiste seltsi Sudijadki ootavad kohalikku muusikut enda juurde.
«Muidugi on mul kahju, et juunikuus Karksist lasteaed kaob,» nendib muusikaõpetaja, kes on selle majaga seotud olnud sestpeale, kui see Karksi ümbruse lastele uksed avas. «Gümnaasium neelas alla meie 56 last ja nüüd lõpetab ka lasteaed. Maja läheb müüki.»
Ta võtab seda aga kui paratamatust — lapsi jääb ju Karksis järjest vähemaks ja Karksi-Nuia pole üldse kaugel.
Anneli Mäeots andis oma armsas majas algklassilastele laulutunde ja siis oli veel õppeaine, mida nimetati rütmikaks. Koos klassiõpetajaga valmisid tantsunumbrid, mida oli hea tähtpäevadel esitada. Hiljem, kui muusikaõpetaja oli juba kultuurikolledžis huvijuhi eriala omandanud, oli tal oma koolis lühikest aega ka huvijuhi amet.
Noore naise teeotsale aidanud Helve Joonest sai hiljem seltsitegevuse eestvedaja ning Anneli Mäeotsast siin ja seal tema hea abiline. Lastekaitseseltsi tiiva all tegutses laste mänguring. Sealt saigi väikelastega seotud tegevus ja hilisem beebide kool alguse. Sinna võeti lahkelt nii sülelapsi kui omal jalal jooksjaid. Muidugi oli õpetamine selle võrra raskem. Sinna tuldi isegi Hallistest. Praeguses Karksi-Nuia rühmas käib üle kümne lapse.
«Ma teadsin, mida teen, ja tegin ka,» ütleb väikelaste muusika juurde viija. «Lapsena lõpmatult klaverimängu harjutades ma ei arvanud, et mu teisest kirjaoskusest saab amet.»
Naine arvab, et praegu on tema kasvamise ajaga võrreldes palju raskem laps olla. «Infot, müra ja jama tuleb igast nurgast — lapsel on selle kõige keskel keeruline normaalseks jääda. Ja raamatud! Missuguseid pilte lasteraamatutesse joonistatakse!»
Tal endal on seniajani silme ees imeilusad Lumivalguke ja Prints sellest raamatust, kust tema seda muinasjuttu esimest korda luges.
Õnneks pole muusikatundides niisugust last, kes ei tahaks agaralt kaasa teha, olgu loodusliku andega kuidas on. Ja rõõm on teada saada nende kodustest lauludest.
«Nii armas oli kuulda, kuidas üks tüdruk koduteel päeval õpitud laulu emale ette laulis nii et terve tänav kajas,» lisab Anneli Mäeots ühe väikse elamuse.