Eesti on paksus lumerüüs, Helsingis tervitavad saabujat kõrged määrdunud hanged, Islandil möllab tuisk, mis on isegi lennukilt selgelt näha. Ka Kanadas Halifaxis võtavad vastu lumi ja jää. Ent umbes neli tundi pärast sealt õhkutõusmist maandub taevasõiduk erkrohelises maailmas.
Vihma sajab ja kõik haljendab — troopika ju. Üleminek valgest rohelisse ja talveilmast suvisesse on liiga järsk. Elamus meenutab kunagist kasahhide laulukoori käiku Viljandisse. Nemad imestasid meie looduses: nii roheline!
Silma jääb ainult mõni tuttav: kõrge kookospalm, veel kõrgem araukaaria ja meiegi eriti hoolsate peenardel nähtud kanna. Ei oska aimata, millest koosneb bussiaknast nähtav tihe võpsik. Juba vilksavad mööda banaaniaed ja lapike suhkruroogu — selline rohke lehestikuga orasheina meenutav taimestik.
Dominikaani Vabariik on Eestist ainult natuke suurem: meie 45 227 ruutkilomeetri vastu on seal 48 734 ruutkilomeetrit pinda. Ent meie kõrgeimale, Suure Munamäe 318-meetrisele tipule on seal vastu panna Duarte 3175 meetrit.
Dominikaani ongi suhteliselt mägine, kuid sealt ei puudu madalikud ja soodki.
Mida me sellest suuremat osa Haiti saart hõlmavast riigist teame? Mida me üldse sellest kandist teame?
Sealsamas kõrval paikneb Kuuba, endise Nõukogude Liidu poliitika üks sihtmärke. Haiti saar on Kuuba väiksem naaber ja Jamaica nende kõrval hoopis tilluke. Ja sealsamas asuvad ka Bahama saared.
Haiti riigis värises hiljuti maa, varisesid majad ja sillad ning hukkusid inimesed. Naabruses Dominikaanis mitte. Rahulikku elu nautiv naaber pidi aga vastu võtma tuhandeid põgenikke. Sain neist kolme tundma: nad kerjasid.
Kuid siiski ka päris kauged rahvad, näiteks soomlased, teavad, mis kena suvituskoht see Dominikaani on. Elu on seal odavam kui Eestis ning pealegi valitseb kogu aeg suvi. Seetõttu moodustasid Helsingist Puerto Platale sõitjate üldarvust rohkem kui poole vanapaarid.
Neist umbes viis paari elab väikelinna Sosua ühes paljudest väga headest hotellidest ja ega nad sealt kuhugi kipu, ehk ainult ümberkaudsetesse poodidesse kohalikke puuvilju ja kodustele meelepärast kaasa ostma.
Hotell pakub kolme toidukorda ja ümberkaudsetest poodidest võib osta rikkalikult kohalikke puuvilju, baaris leidub õlut, kohalikku odavat rummi ja muid napse ning neegrinaised on hoolsad tube ja õue kraamima. Kes soovib, võib lamamistoolis päevitada ja end basseinivette kasta — mereni on sellest hotellist hulk maad.
Niisama hästi tunnevad end eakad kanadalased. «Me mehega oleme siin kolmandat korda,» ütleb Ontario kandist tulnud naine.
«Siin on päike, meri, sõbralik rahvas ja turvaline elu,» nimetab Kuopios elav kinnisvaraäri omanik põhjuse, miks ta kolmekuise vaheaja järel taas pika Dominikaani-sõidu ette võttis.
Vaevalt on hotelli värav selja taga sulgunud, kui minu kõrval peatub mootorratas: must mees pakub sõitu. Peagi on platsis teine ja kolmaski rattur. Tuleb õppida ei ütlema.
Soovides Sosuaga tutvuda, hakkan astuma äärelinna poole. Nii väike ja inetu kui suur ja ilus maja pakuvad restoranitoitu, kesine toidupood nimetab end mercado’ks ning banaani-ja papaiaistanduse kõrval jääb silma kasimata kanaaed.
Ja taas peatub minu kõrval mootorratas, kaks ratturit kaevad kõrvalt. Nalja täis mustad mehed räägivad ei-ütlejale bandito’dest, kes käänaku taga ootavad, ning kirjeldavad värvikalt, mis seal kõik juhtuda võib, omas keeles muidugi.
Tänaval üksnes musti ja ka pisut heledama nahaga inimesi näebki. Nad kõik on valmis iga hetk sõbralikult suhtlema, kui ainult seda keeletakistust poleks. Seal, kus bandiidid pidid olema, tuleb vastu grupp noori. Ja juba kuulengi, kes on kelle õde ning kes neist on äsja Saksamaalt saabunud. Estonia on neile tundmatu paik.
Aga kuidas jõuda linna, kui ei taha põrisejaga pikemat teed ette võtta? Otsin üles bussijaama — meil oleks see ju mõistlik tegu. Sõiduplaani seal paraku ei ole ja kassas istuv mustanahaline kehitab ainult õlgu, sest ta oskab üksnes hispaania keelt.
Varsti selgub, et kui tahad pääseda naaberlinna Puerto Platasse, kus elab 30 000 inimest ja kus on Sosua omast ilusam rand, on parim sõiduki võtmise koht keset linna ühe viletsa putka lähedal.
30-kilomeetrise teekonna eest küsib väikeauto peremees 40 peesot. Et summa Eesti kroonidesse arvutada, tuleb 40 jagada 3-ga. Aga tee pealt korjab juht peale inimesi rohkem, kui sõidukisse panna tohiks: ette tema kõrvale kaks ja taha viis.
Ühel sõidul juht katsetab mind, küsides 100 peesot, aga pärast annab ta siiski 50 peesot tagasi. Hallineva peaga paksul mulatil on ühes käes õun, mida ta isukalt hammustab, ja teises peesode pakk koos rooliga. Ja sellesama käega lööb ta valjule muusikale rütmi kaasa.
Nad kõik on kiired reageerijad ja liiklusõnnetused jäävad nägemata.
Sõidan koos ekskursioonigrupiga risti läbi saare pealinna Santo Domingosse. Seda teed on üle paarisaja kilomeetri. Seal võtan nõuks omapäi Kariibi mere ääres seigelda, sihtkohaks saja kilomeetri kaugusel paiknev suvituslinn Boca Chica. Aga kuidas sinna jõuda?
Giid Renzo ütleb, et pole midagi lihtsamat: seisata vaid tee äärde, ütle peatujale koha nimi ja minuti pärast juba rattad veerevadki. Kõhklejale asub appi võõras must mees. Ta peatab ühe niigi rahvast täis väikebussi ja sõit mööda Kariibi mere kallast ida poole läheb lahti. Kõik, kes Boca Chicasse soovivad, ka peale korjatakse.
Mina, keelevõõras, ei pea midagi seletama. Kohalikud teavad sõnadetagi, mida võõrad valged tahavad: merd, magamiskohta ja head toitu.
Boca Chica rand on suurepärane eriti seetõttu, et kõrgete lainete ette on ehitatud pikk kaitsevall: meri mürab selle taga ja lained ujujaid ei kimbuta.
Dominikaanis on üldse ilusad rannad. Selle, mis puhkajad endast maha jätavad, kasivad hoolsalt kohalikud töömehed, abiks reha, kühvel ja käru. Riik on ammugi võtnud suuna turismile ning selle otsuse õigsust kinnitavad kaunid rannad ja nägusad hotellid.
Noorem rahvas nimetab Dominikaani heaks seljakotireiside maaks: üks koht üle vaadatud, võtad oma kimpsud-kompsud ja liigud järgmist tundma õppima.
Teadjad ütlevad, et autot ei tasu seal rentida — see võib kätte ära laguneda.
Pealegi sõidutajaid leidub ja sõit on suhteliselt odav, sest bensiini hind on madal. Ka ühiskondlik transport toimib. Majutuskohti jagub igale rahakotile ning väikse saareriigi loodus on eripalgeline. Jätkuks vaid aega seda uudistada!
Sosua, Puerto Plata ja Cabarete asuvad riigi keskosas Atlandi ookeani kaldal. Sealt veerand tuhat kilomeetrit itta on omanäoline Samaná poolsaar, mis on kokku üks lopsakas, aga mägine mere rüpes paiknev palmiaed. Ikkagi soojus ja 1500 millimeetrit sademeid. Ka lehmad söövad palmide all.
Samanásse tõmbavad rahvast veel küürvaalad, kes jaanuarist märtsi keskpaigani saabuvad oma sünnimerre tagasi lapsi ilmale tooma ja uut sugu tegema.
Tund aega meresõitu katamaraanil ja hulk aega kannatlikku ootamist, kas suured mereelukad end seekord näitavad või mitte, ning seal nad siis on, vilksavad korraks pinnal — ema ja tema poeg. Ema pistab korda kolm saba veest välja ja alles seejärel kerkib pinnale väiksem saba. Lõpuks saab paarishüpegi ära nähtud.
«Teil vedas,» sõnab katamaraani 23-aastane kapten, must kui öö, nahavärvi toonitamas valge särk, pärlitega ehitud rastapatsid ja hõbedane kõrvarõngas. Mood on mood ja Dominikaani noored neegrid on moekas rahvas.
Samaná lopsakusele vastukaaluks on Kariibi mere kallas kivine ja vihma sajab seal harvem, kastmata alad näitavad kõrbemise märke. Aga saare põhjakalda lääneosa vesisel alal laiub mangroovimets.
«Siin kasvab kõik. Juba Kolumbus, saare portugallasest esmaavastaja ütles Santiagos peatudes, et saarel on väga head tingimused,» räägib inglis- ja saksakeelsete grupi mulatist giid Renzo ning osutab tubaka-, apelsini-, papaia- ja riisiväljadele. Ta jutustab lisaks ka potentsi andvast riisist: «Me sööme palju riisi ja meil on head voodid ning vaadake, kuidas rahvaarv suureneb.»
Mees peab heast naljast lugu, aga rahvaarvu kiire kasv on tõde. 1983. aastal elas Dominikaanis 5,9 miljonit inimest ja praegu on neid seal üle 9,5 miljoni.
Põhjamaade rahvas ei kipu Dominikaani üksnes puhkust veetma, vaid ka elama. Frankfurdi kandist pärit sakslanna Cornell Trautmann peab Sosuas kohvikut.
«Vahepeal elasime Kanadas, kuid ka seal on külm,» lausub ta.
Šveitslane proua Clementine hakkas koos äripartneriga 1997. aastal Sosuas tühjale maale hotelli rajama. Nüüdseks on nad loonud klientidele väga head tingimused, sealhulgas iluaia.
Teada on, et Kolumbus jõudis saare pinnale 1492. aastal Samaná kandis, arvates, et ta on Indias. Hispaanlased vallutasid saare idaosa 1496. aastal ja asutasid euroopaliku linna Santo Domingo, praeguse kolme miljoni elanikuga pealinna.
Vallutajad hävitasid kohaliku elanikkonna indiaanlased peaaegu täielikult ja tõid Aafrikast asemele orje. Praegune rahvastik on nende järeltulijad.
Ametlikel andmetel on 9,5 miljonist inimesest 75 protsenti mulatid ja 10 protsenti neegrid.
Dominikaani on oma valduses hoidnud peale hispaanlaste prantslased ja naabrid Haitilt ning viimati, aastatel 1965-1966, isegi Ameerika Ühendriigid. 1978. aastast alates on riik demokraatlikul teel. Seaduslik võim kuulub parlamendile, riigipea ja valitsusjuht on president Leonel Fernández Reyna.
Praegu seisavad ees parlamendivalimised. Valimiskampaania nagu ei erinekski meie omast.
Kandidaadid annavad teleris rahvale pühalikke vandeid ja nende pildid ripuvad postide otsas nii linnades kui suurte teede ääres. Need on enamasti heledama nahavärviga mehed ja ei ainsatki naist.
Hääletamiseks läheb alles maikuus.