Nööp kadus ära. Pole hullu: panen hõlmad vöö vahele ja hiljem õmblen uue.
Kadusid ära. Odiste, Lalsi, Lätkalu...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõrmus kadus ära. Kahju. Isegi väga. See oli mälestus teiselt inimeselt. Seda ei saa asendada.
Kool kadus ära. Kuidas on võimalik kooli kaotada? See on ju midagi suurt. Kool sidus ja seob paljusid endisi ja praegusi õpilasi, õpetajaid, emasid-isasid, vanaemasid-vanaisasid... Ja ometi on Lalsi ja Leie mail kadunud mitu kooli.
Odiste kandi lapsed said oma kooli 1828. aastal, kui luteri kirik sisustas kehvas puumajas klassitoad. Kool pakkus õpetust 60 aastat, siis puhkes majas tulekahju. Ehitati uus, punastest tellistest koolihoone, rajati aed. Kool kadus 1960. aastal. Maja püsis, kuni 1975. aasta põlenguni. Uut enam ei ehitatud.
Selle asemele vedasid endiste õpilaste lapsed suure jääaegse kivimüraka. Kooli mälestuseks.
Lalsi kooli algus oli 10. oktoobril 1848 hoopis Võrtsjärve ääres Vaiblas. 1873. aastal koliti õppetöö Lalsi praegusesse lagunevasse rahvamajja, mis oligi algul mõeldud kooliks. XX sajandi algul otsustati rajada uus, ilusatest punastest tellistest maja. Talumehed vedasid materjali kokku ja tegid kõiki abitöid. Nüüdki paelub see maja mööduja pilku elujõulise pargi puude all. Ainult et seal pole enam kooli. See suleti 1973. aastal. Mälestuskivilt loeme: siin jagati tarkust üle 100 aasta.
Lätkalu koolis õpetas aastail 1837—1870 lapsi Sääre talust pärit Tõnis Kiis ja kool asus niinimetatud Pikkaru saarel viletsas hurtsikus. Uus koolimaja valmis 1872. aastal. Isegi orel osteti! Poistele-tüdrukutele pandi hindeid kas väga hää, õige hää, hää, kaunis hää, keskmine, kõhn, sant, õige kõhn või väga kõhn. See maja koos oreliga langes tuleroaks 1905. aastal. Ehitati uus. Seisab seniajani. Õuele veetud kivilt võime lugeda tuttavat teksti, et siin töötas kool.
Õnneks ei kadunud siit kandist kool päriselt: 1995. aastal valmis kaunis ning laste ja õpetajate seas hoitud Leie põhikool.
Kaduvikku on läinud vabrikukoolid Rõikal ja Meleskis, kus õpetati noori töölisi klaasi- ja peeglivabriku tarvis. Tööstushoonetest on järel varemed, koolidest mõned paberid ja mälestused.
Miks koolid kadusid? Mis juhtus inimestega? Kuhu kadusid lapsed, kellele need koolid läbi raskuste rajati? Kust leida uusi peresid, kelle õues müttaksid kooliminejad? Kas ongi paratamatus, et kõik asjad tulevad ja lähevad?
Loodame, et kool on siiski midagi igavikulist. Nagu mälestuskivid endiste koolide asemel. Et mälestused neist koolidest ei kustuks, on meid, endisi õpilasi ja õpetajaid, oma kaunis koolimajas lubanud minevikku heietama Leie kooli pere.
Kadunud koolide vilistlasnõukogu kutsub kõiki 8. mail Leie kooli meenutuste päevale. Korraldame ajalootunni, käime koolide asupaikades, süütame küünlad endiste õpetajate kalmudel ja meenutame ühiselt kauneid kooliaastaid.
Et see päev sujuks, palume osavõtjatel endast Kolga-Jaani vallavalitsusele varem märku anda ning maksta ka osalustasu.
Rõõmsa kohtumiseni!