TEET KASK: ei maksa vaadata ainult oma nina, tasub vaadata kaugele, sest kauge ja sinu vahele jääb su nina niikuinii

Teet Kasele on väga oluline, kellega ta oma aega ja ruumi jagab, olgu see Pariisis, New Yorgis või Viljandis.See, et Teet Kask Ugalas Peeter Tammearu käe all valmiva uuslavastuse "Thijl Ulenspiegel" liikumist seadma tuli, on sama hea kui...

Võrdlust polegi nii lihtne leida, sest noori eestlasi, kes kultuuri vallas Euroopas tõeliselt läbi on löönud, pole sugugi palju. Ain Anger ehk. Või Toomas Edur ja Age Oks.

Või ütleks hoopis, et see on sama hea kui Marko Märtin siinsetel teedel rallit sõitmas?

Igatahes on Teet Kask Viljandis.

Sel päeval, mil ta on lubanud "Sakala" jaoks aega leida, on prooviaegu muudetud.

"Kena teid näha. Proov lõpeb umbes kahe tunni pärast, siis ehk leiame pool tundi, et juttu ajada." Niisugune on esimene kokkupuude tunnustatud tantsija ja lavastajaga.

Aga ta on nõus ennast pildistada laskma. Alles hiljem selgub, et see on erakordne juhtum, sest tavaliselt lubab Kask avaldada ainult neid fotosid, mida ta ise pressile annab. Just tema on see, kes teeb fotograafile ettepaneku Ugala katusele minna.

Mõned fotod on väga hästi õnnestunud, see on näha isegi tagasihoidliku kvaliteediga väljatrükkide pealt. Ja see on meie vestlusele väga hea sissejuhatus.

Teet Kask, palun meenutage mõnda pilti oma varasest lapsepõlvest.

Ma võisin olla viiene või kuuene. Isal oli punane mootorratas. Ta pani mu bensiinipaagi peale istuma ja me sõitsime niimoodi aiamaale. Mul on meeles, kuidas ma seal istusin ja bensiini lõhn, mis ninna tuli. Hirm oli, aga samas väga turvaline — isa oli selja taga.

See oli eriline mootorratas, Eestis oli neid ainult kolm tükki. Isa ostis selle 1963. aastal Moskvast rahvusvaheliselt näituselt, Ungari Pannonia oli välja lasknud mingi erimudeli. Hiljem neid enam ei toodetud. Kolm eesti meest tõid need endale näituselt. See ratas on seniajani alles.

Tuleb meelde ka see, kuidas me isaga rannas käisime. Sel ajal olid hästi suured liitrised plombiiripakid. Ostsime selle kolme peale: mina, vend ja isa.

Kas teie lapsepõlvelinn on Pärnu?

Sündinud olen ma Pärnus, vanematekodu oli Sindis. Ema vanemad elasid Tori kandis maal.

Algul mulle üldse ei meeldinud, kui mind maale viidi — kartsin ilma vanemateta sinna suurte metsade keskele vanaema ja vanaisa juurde jääda. Nüüd on just vastupidi — õudselt tahan maale! Ei suuda ära oodata, mil saan vaikusse ja üksindusse.

Kui ma juba vanemaks sain, siis vanaisa ikka ütles, et sulane, mine too puid, või käskis mõnda teist tööd teha. Vanaisal olid väikesed šokolaadid, mida ta lastele jagas, kui töö tehtud sai.

Meid oli koos tädide lastega kokku seitse poissi — väike jalgpallimeeskond. Igasuguseid tükke sai tehtud.

Kas te kartsite vanaisa?

Vanaisa oli tõsine mees. Sellest, mida ta läbi oli elanud, julges ta meile rääkida alles siis, kui me juba suured olime.

Ta mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, sai Narva all haavata ja võeti vangi. Vangid käsutati ritta ja Vene ohvitser laskis kõik üle mehe maha. Vanaisa jäi ellu ja saadeti koos teistega Venemaale töölaagrisse. Naised olid nii vaprad, et võtsid kamba kokku ja sõitsid neid vaatama, sellest hoolimata et nad ise ei osanud sõnagi vene keelt.

Kunagi leidsin ühe foto. Vanaisa oli seal väga uhke vormiga, saabel õlal. Pärisin selle kohta ja ta ütles: "Oh-jah. See on tehtud siis, kui ma olin president Pätsi aukaardis." Sinna oli Eesti pealt välja valitud 70 meest, kõik ühepikkused.

Kord läks jutt sellele, kuidas Poola kuningat Kadriorust Toompeale eskorditi. Olin seda näinud kroonikaringvaatest. "Jajah, sai kunagi küll eskorditud Poola kuningat," kostis vanaisa. Ta rääkis, et Pätsi naisele oli meeldinud tulla just tema hobust suhkruga söötma.

Selline oli ühe metsade vahel elanud talumehe elu.

Vanaisa oli tõsine, töökas ja korrektne. Ta oskas paljusid pille mängida. Millegipärast seda ta ette ei võtnud, et oleks ka meid õpetanud.

Mul oli vanaisaga väga tugev side, eriti mõned aastad enne tema surma. Mõistsime teineteist, ilma et oleksime pidanud palju rääkima.

Kes teile hilisemas elus olulist mõju on avaldanud?

Mul oli õnnelik juhus saada kokku fotograaf Knut Bryga, kes on minu eluvaadet nii kunstniku kui inimesena tugevalt mõjutanud. Ta on juba üle viiekümne aasta vana, aga lapselik, täis energiat ja ootamatusi.

Knut Bry on isehakanud fotograaf, kes on sündinud mägedes taluperes. Knuti ema tegi kitsepiimast juustu ja tema pidi alati juustuvanne küürima. Praegu meenutab ta seda kui kõige ebamugavamat asja oma lapsepõlvest.

Onu kinkis Knutile vana kaamera ja ta hakkas pildistama. Siis otsustas ta, et kõnnib oma fotodega jala Pariisi. Lõpuks ta kuidagi ikka hääletas sinna, marssis "Vogue'i" toimetusse ja sai imekobel need pildid ära antud.

Knut arvas, et ta oskab kolme asja: pildistada, endale vanadest rõivastest riideid disainida ja nendes poseerida. Ta pani kaamera lauanurgale ja pildistas iseennast nendes riietes. Nendesamade piltidega ta Pariisi läkski.

Tema tööd ilmusid "Vogue'is", aga kõikidel piltidel oli pea ära võetud ja ta solvus hingepõhjani. Sellega oli modellitegevusel kriips peal. Kaks valikut oli veel jäänud: pildistamine või rõivaste disainimine. Knut valis pildistamise.

Pärast kahtkümmend Pariisis oldud aastat tuli ta Norrasse tagasi. Ta tegi projekti Norra Rahvusooperis ja niimoodi saimegi tuttavaks. Ta pildistas mind ning sealt edasi leidsime ühiseid fantaasiaid ja mõtteid. Ta on väga värske ja leiab alati uut.

Mitmed teie ettevõtmised on seotud Pia Myrvoldiga.

Pia on mitmekülgne ja väga ambitsioonikas inimene ja kunstnik. Ta alustas Oslo Kunstiakadeemias, aga siis leidis, et inimest ei saa loojaks õpetada, ja loobus õpingutest.

Norras on kunstnike ringkond üsna konservatiivne: kui sa ei ole akadeemiat lõpetanud, siis sind ei tunnustata. Pia meelest seab kool aga raamid, nii et kunstnik ei suuda enam vaba olla. Ta läks Prantsusmaale. Et värvide ja pintslite ostmiseks raha teenida, hakkas ta moega tegelema. Ta tegi kollektsiooni kilekottidest, mis talle poest ostudega kaasa olid antud. Lõikas need ribadeks ja heegeldas rõivad. See oli Pariisis suur sensatsioon ja tal hakkas hästi minema. Ta sattus sealse moekartelli esimese saja hulka. Pariisis on moe alal ju tuhandeid tegijaid.

Pia on multifunktsionaalne. Ta komponeerib, pildistab, teeb videoinstallatsioone... Oleme teinud kolmekesi — Pia, Knut ja mina — art-dance-videoid. Pariisi moekevadel lavastasin Pia kollektsiooni esitluse.

Kord ta helistas ja kutsus mind New Yorki. Ma ei tahtnud minna. Ta helistas uuesti, et tulgu ma ikka. Läksin siis kohale ja selgus, et ta osales New York Fashionil. Tegin talle liikumise kontseptsiooni ja olin ise modell. Kõik läks kuidagi väga kiiresti.

Ameerikasse pole mul kunagi tõmmet olnud, ma ei tahaks seal turistina käia, iseasi, kui on tegu mingi tööga. Pia palus, sellepärast ma läksin. Tähtis on see, kes kutsub.

Paljud on suurte lootustega Eestist lahkunud, aga pole siiski läbi lüüa suutnud. Milles on asi — kas pole lihtsalt õnne?

Kui me vaatame praegu, mil väga aktuaalne on ühinenud Euroopa, mis tegelikult Kesk-Euroopas toimub, siis näeme tohutut rahvamasside liikumist. Pariis ei ole see, mis ta oli 1991. aastal. Ta on muutnud suurelt osalt araablaste getoks. Saksamaal on üle kolme miljoni türklase.

Ma tahan öelda, et see tekitab ka kohalikes inimestes suurema konservatiivsuse, alalhoiurefleksi.

Kui sa lähed sinna, oled ikka eelkõige välismaalane, mis siis, et oled eurooplane. Ja päeva lõppedes on Prantsusmaa ikkagi Prantsusmaa ja veri on paksem kui vesi.

Kuidas te Euroopa tähtsatest linnadest Viljandisse sattusite?

Mulle on väga oluline, kellega ma oma aega ja ruumi jagan. Mulle ei ole enam tähtis, kas see on Pariisis, New Yorgis või Viljandis. Kui ma tajun, et mind kutsuvad inimesed, kellega ma tahan oma aega ja ruumi jagada, siis ma teen seda.

Kui olen oma tuttavatega rääkinud Viljandist, siis on nad kõik maininud, et Ugalas toimub midagi huvitavat. Et seal on energia, mis on hakanud midagi genereerima. Olla kutsutud sellisesse huvipunkti on põnev.

Kas draamanäitlejatega töötamine ei paku liiga vähe, võrreldes heade tantsijatega, kes suudavad edasi anda kõiki teie mõtteid ja emotsioone?

Tähtis on hoopis see, et oleks teater, trupp, tööjaotus, näitlejad, lavakunstnik, helilooja, lavastaja ja inspitsient. Et igaüks teeb oma tööd ja meil on üks eesmärk: teha hea lavastus. Siis tunneme end laval hästi ja ka rahvas saalis tunneb end hästi. Ring läheb spiraalselt edasi.

Selleks et näitleja või laulja saaks ennast laval hästi tunda, peab ta tajuma, et ta oskab seda, mida teeb. Kuidas selleni jõuda, sõltub paljudest asjadest.

Mina usun koostöösse. Pealesurumine või raamidesse panek on alati võimalik. Koostöö saavutamine on raskem, aga tulemus on pikaajalisem. Minu esimene eesmärk on alati leida koostöö ja jõuda selle kaudu tulemuseni.

Mulle ei ole enam määrav, kas tegemist on superprofessionaalse tantsija või tavalise inimesega tänavalt. Mul on olnud võimalus ja arvatavasti tuleb veel võimalusi töötada väga klassikaliste tantsijatega ning ma olen tegelnud nendega, kes pole teadlikult üldse tantsinud.

Näitleja tehnika on sõna, aga kui näitleja on laval, siis ta nii räägib kui liigub. Kust võtab sõna üle liikumise ja kust liikumine võtab üle sõna — see on küsimus, mis tekitab minus huvi otsida võimalusi sõna ja liikumine parimal moel kokku sulatada.

Kas teie töögraafik on tihe?

Jah, tööpuudust pole olnud.

Ma olen praegu suutnud jõuda sellesse etappi, et ma otsustan ise, mida ma teen. Kergelt ei ole see tulnud.

Kõige rohkem olen Eestis ja Norras, aga ka Hollandis, Itaalias, Portugalis ja mujal.

Eesti balletil ei ole praegu kõige paremad ajad.

Arukas oleks kõrgemal tasemel kokku leppida, et Vanemuisel on üks konkreetne suund, mis katab publiku vajadused teatud repertuaariga, ja Estonial teine. Siis saaks vaielda juba repertuaari üle ja teha kõrge tasemega omanäolist tantsukunsti.

On ju tajutav, et Estonia võiks olla palju säravam ja huvitavam, tõeline lipulaev. Praegu on ainult eelarves näha, et ta on lipulaev. See, mida pakutakse, pole kaugeltki maksimum, arvestades eeldusi ja potentsiaali, mis Estonia kunstnikel on.

Kui me vaatame ajalugu, siis räägitakse kreeka kunstist. Kedagi ei huvita eriti, mitme kuldmündi eest keegi ostis mingi majakese. Kunst näitab lõppkokkuvõttes rahva arengutaset.

Rääkimata sellest, mida see pakub meie kaasaegsetele.

Täpselt nii.

Kui teile pakutaks Estonia balletijuhi kohta... See on ju kaalumisel olnud.

(Naerab.)

Te tulete ikka ja jälle Eestisse tagasi.

See on täiesti loomulik. On inimlik mõelda, et hea on seal, kus meid ei ole. Olen küllalt maailma eri paigus viibinud ja minul enam selliseid illusioone pole. Olen veendunud, et minu tõeline kodu on alati olnud Eesti. See tundub mulle nii õige.

Eestil on suured eelised. Euroopa maad on üle rahvastatud, veed üle pruugitud. Meil on veel metsa ja puhast vett. Kogu Euroopa räägib orgaanilisest kartulist ja porgandist. Meil kasvavad need veel iga peenra peal.

Mul oli Austriast külaline. Kui ta siit ära läks, oli ta teine inimene. Kolm esimest päeva ta aina kordas: "Ma ei usu, et metsad on veel olemas. Meil on ainult majad." Mina ütlesin, et ka meil on majad, aga iga maja juures kasvab mõni puu.

Kas me aga suudame olla oma maa peremehed? Mitte seda näidata, vaid olla!

Eestlased peavad pingutama selle nimel, et tappa endas geen, mis eeldab, et meile tuleb näpuga näidata, mida ja kuidas me peame tegema. Et oleme sulased, kes lagastavad kõike enda ümber.

Ma vaatan pilte, mis on tehtud XIX sajandil. Minu esivanemad ei olnud lollikesed. Nad on piltidel väärikad ja näevad head välja.

Ma olen ikka optimist. Mul on usk, et kunstiinimestel lasub kohustus tekitada päeva jooksul see hetk, mis paneb inimesed mõtlema õiges ja olulises suunas.

Inimesel peavad olema ambitsioonid. Kõige hullem, kui ei ole mingit eesmärki. Tähtis on aga see, et kõik, mida teed, tuleks kasuks ka neile inimestele, kes on sinu ümber.

Millised on teie ambitsioonid?

Ütleme lähiambitsioon.

Olen selle siis täitnud, kui suudan iga päev teha midagi sellist, mida oskan, ja sellest on kasu üleüldiselt, mitte ainult mulle endale. Ei maksa vaadata ainult oma nina, tasub vaadata kaugele, sest selle kauge ja sinu vahele jääb su nina niikuinii.

Mida te teete kümne, kahekümne aasta pärast?

Kui kõik läheb hästi, siis olen kindlasti Eestis, teen palju huvitavaid projekte ning tõestan igati, et Eestis on väga head geenid. Et eestlane ei hääbu ega kao kuidagi, vaid võib selja sirgeks ajada. Et eestlane on võimeline võtma teadmisi nii idast, läänest kui põhjast ja ta oskab nende teadmistega midagi peale hakata. Et eestlane on üks väga hea rehepapp.

ARVAMUS

Tarvo Vridolin,
Lamme "Ulenspiegelis"
Teet Kase liikumine pole lihtne "Vasakule hopp, paremale stopp!". See on haruldane, kuidas ta oskab kehaga emotsioone väljendada.
Näitlejaid juhendades on ta rahulik, aga sihikindel. Kuulab su ettepaneku ära, samas filtreerib täpselt, milline mõte on hea ja milline mitte.
Minu meelest lustib ta päris mõnusalt seda, mida teeb. Niiviisi lõbusalt ja lahtise meelega töötades võib juhtuda häid asju.

Kaie Kõrb,
Estonia priimabaleriin
Oma lühikese Estonia aja oli Teet tavaline tantsija. Ta oli hästi vaikne ja teda ei pandud suurt tähelegi.
Oli pisut ootamatu, kui saime teada, et ta ära läks. Siis oli ta kadunud. Kui tuli esimene teade, et ta on Norras, et tal läheb väga hästi ja ta tantsib peaosi, oli see suur üllatus ning mul oli siiralt hea meel, et ta on iseendast kellegi teinud. Hingel oli soe olla. See tekitas väga hea impulsi, et üks eesti tantsija, keda siin võib-olla ei oleks keegi märganudki, suutis ennast maksma panna.
Ma ei ole tema loominguga väga kursis, aga need numbrid, mida ta esitas Estonia galakontserdil, olid huvitavad ja heal tasemel.
Teet on hakkaja noor mees, ta pürib edasi ega jää jänni. Ta on tark ning hea ja julge suhtleja. Ma usun, et ta ületab ennast siin elus veel nii mõnigi kord.

ELULUGU
Teet Kask on sündinud 1968. aastal Pärnus. Lõpetanud 1986. aastal Tallinna Koreograafiakooli.
Töötanud Estonias, Rootsi Kuninglikus Balletis ja Savonlinnas. Tantsis Lillehammeri taliolümpiamängude kultuuriprogrammis Edvard Munchi. 1990. aastal siirdus Norra Rahvusballetti, kus on esinenud solisti ja lavastajana.
On lavastanud kuulsa norra kunstniku Pia Myrvoldi moeetendused Pariisi moenädalal ja New York Fashionil.
Hooajal 1998/1999 sai ta maineka rahvusvahelise ajakirja "Ballet International" kriitikutelt väljapaistva meestantsija tiitli.