Vanamuusika festival leiab ajastuist põnevaid kokkupuutepunkte

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viljandis kestva vanamuusika festivali seni oodatuim sündmus oli kahtlemata Peeter Vähi uudisteose "Brass echo" esiettekanne.

Väljakul ei kõlanud mitte muusika üksi, kaasa mängis kogu ümbrus. Raekoda ja vana veetorn elustusid tulede säras ja hakkasid kõnelema helide keeles: veetorn oma madalate, kohati salapäraselt libisevate bassihäältega, raekoda hõiskavate trompetitega, hansavärav flöötide linnulaulusirinatega.

Koosmäng loksus just selle õhukese piiri peal, kust võinuks alata lahkuminek. Dirigent Punder suutis siiski eri kaugusel asetsevaid pillirühmi koos hoida. Pisut kiirem tempo oleks aidanud tervikut paremini kujundada. "Vase kaja" lõppedes tekkis tahtmine teost kunagi veel kuulda. See on hea muusika tunnusmärk.

Avaüritus tervikuna tekitas aga nõutust. Slaavi päritolu tsirkusetrupp mõjus liiga lärmaka ja mitte eriti vaimukana ning mulgi kuubedes rändurite kahekõne hansavärava ees oli halvasti jälgitav ega läinud suurele osale publikust eriti korda. Rahuldas ainult linnakapelli esinemine, mis kahjuks jäi liiga napiks.

Muusikagurmaanide magusroog

Paul Hillier'i ja Andrew Lawrence-King'i kontsert keskaegsetest armastuslauludest sai tõeline sündmus muusikagurmaanidele. Nii peeni meistreid juhtub Viljandissse ainult festivalide aegu.

Eriti vaimustas Lawrence-Kingi täiuslik pillimäng. Väike keskaegne harf ja kandletaoline psalteerium tema käes olid väga nüansirikkad ja hämmastavalt kõlavad. Imestama pani üliosav pilli häälestamine, mis muutus sujuvalt järgmise laulu eelmänguks.

Lawrence-Kingi iseloomustavad lisaks virtuoossele pillikäsitsusele ka erakordne loomingulisus ja improvisatsioonivõime. Rüütlilauludest on ju säilinud ainult tekstid ja viisid. Nende saadet ei pandud kirja — see tuli igal pillimehel ise kujundada.

Hillier'i tunneme eeskätt Tallinna Filharmoonia Kammerkoori dirigendina, aga ta on ka nimekas laulja, kelle repertuaaris on põhiliselt vanamuusika.

Tähelepanuväärne on Hillier'i oskus teksti ilmekalt edastada. Kavalehel ei olnud tõlkeid (välja arvatud üks portugali laulutsükkel), kuid isegi ilma keelt tundmata võis laulusõnade karakteerset ja emotsionaalset külge mõista.

Võluv harrastusorkester Soomest

Haapavesi Barokkorkester Timo Hannula juhatusel on üsna võimekas harrastusorkester, kus mängivad Jokilaakso Muusikakooli ja Haapavesi Rahvakooli õpilased, õpetajad ja vilistlased.

Orkestrimuusika traditsioon on Soomes teiste Põhjamaadega võrreldes tähelepanuväärsem. Tänapäeval tegutseb seal ligi 30 munitsipaalalluvuses sümfooniaorkestrit, millele koolikollektiivid on heaks aluspõhjaks.

Soomlaste Viljandis esitatud kavast jäi meelde Haydni tšellokontserdi adagio, kus väga võluvalt musitseeris noor solist Jarmo Paloniemi.

Händeli concerto grosso's op. 6 nr. 6 g-moll oli nii kõlalist tüsedust kui ka teatraalsete kujundite ilmekat esiletoomist. Telemanni ja Rebeli prantsuse stiilis heliteoste peenemad detailid jäid paraku avamata.

Tornietendus

Festivali teisel päeval oli taas põhjust veetorni ronida. Ülo Krigul juuniori installatsiooni "MIDIeval-leierkastimuusika" aluseks võetud vana leierkastimeloodia õrnkurvad helid puudutasid hinge. Etendus oli oma koosmõjus terviklik: andekas idee, oskuslik teostus ja humoorikad lavastuslikud nüansid.

Nii Peeter Vähi kui Ülo Kriguli teostes väljendub Viljandi Vanamuusika Festivali eripära. Siin otsitakse tänapäeva ja vanamuusika kokkupuutepunkte ning tuuakse nende seoseid esile uutel põnevatel tasanditel.

Maret Tomson,

muusikapedagoog

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles