Nii sattus Märt Raud juhuslikult oma erialalt kaugele. Tänu ühe Abja mehe raudsele järjekindlusele sündis sellest juhusest Eestisse uus tööstusharu, mis lühikese ajaga arenes maailma tipptasemel olevaks põlevkivi suurtööstuseks.
Talupojaperest tööstusgigandiks
Kunstnik Anu Raud nimetab juhtumit fenomenaalseks ning seletab seda talupojaperes kasvanud poisile emapiimaga kaasa antud mõõdutunde ja ettenägemisvõimega.
"Ettevõtlikke inimesi, kes raha oma isiklikku kaukasse korjata mõistavad, leidub ikka, aga selliseid, kes saadud kasumi ka teiste inimeste eluolu parandamisse paigutada mõistavad, palju harvem," põhjendab ta.
Märt Raua rajatud tööstuse kulul hakati juba 1920. aastate algul Kohtla töölisasulasse ehitama kooli, klubi, raamatukogu, kirikut, haiglat, staadioni ja kõike muud vajalikku. Neist majadest said silmapaistva arhitektuuriga ehitised, mis koos tolleaegsete kaevandusobjektidega kuuluvad nüüd kultuuriväärtusliku tööstuspärandi hulka.
Selle pärandi hoidmise nimel korraldatigi 4. aprillil Kohtla-Järvel konverents, kus kõneldi ka õlivabriku torni taastamisest, vana turbiinisaali tursimiobjektina kasutuselevõtust, linnapargi edasisest saatusest jne.
Märt Raua antud panus Kohtla arengusse on olnud tohutu. Temaaegsed koolid said tasuta kütte ja valgustuse. Valla asutustele nagu politsei, haigekassa, postkontor ja kauplus olid ruumid antud kas tasuta või mõõduka tasu eest. Töölised olid õnnetuste puhul kindlustatud, vanaduse ja töövõimetuse vastu oli loodud pensionikapital.
Märt Raud juhtis kogu esimese Eesti Vabariigi aja põlevkivitööstust. Ta oli aga ka Eesti Lastekaitseühingu esimees, Rotary klubi liige, Eesti-Soome-Ungari ühingu juhatuse liige ning tegev veel paljudes muudes organisatsioonides.
"Kui Abja mõisa sepal Annusel oli vaja sülda, sirutas ta välja mõlemad käed, kui tolli, siis painutas ta pöidla. Jala pikkus kannast varvasteni oli tal jalg ning Annuse samm oli astudes samm." Anu Raud tsiteerib isa Mart Rauda, kes on sellised mõõdud kirjutanud oma vanaisa peale mõeldes luuletusse "Mõõdumees".
"Niisamasuguse mõõdutundega mees oli kindla peale ka üks minu vaarisa Annuse üheksast lapsest, ta poeg Märt," arvab Anu Raud lõpuks.
Loo kirjutamisel on kasutatud Tallinna Tehnikaülikooli õppejõu Lembit Uibopuu ettekannet 4. aprillil Kohtla-Järvel peetud konverentsil "Tööstuspärandi säilitamine läbi kultuuri".