Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abja mõisa sepa pojast sai Eesti Vabariigi tööstusgigant

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

1920. aastate algul Kohtla-Järvele rajatud õlivabriku torni arhitektuuris võib märgata lausa juugendlikke jooni.Heimtali muuseumis on hoiul paksud albumid, kunstnik Eduard Taska kujundatud nahkehistöö meistriteosed, mille kaante vahelt leiab esimesel hetkel pisut ootamatu sisu, Eesti põlevkivitööstuse ajaloo.

Albumis on haruldased fotod põlevkivikaevanduse rajamisest, õlivabriku ja rahvamaja ehitamisest, tööliste elust ja olust ning riigivanema ja majandusministri külaskäigust Kohtla-Järvele. Kõik köited on kaunilt vormistatud ja pühendusega kaunistatud ning kingitud ühele Abja mõisas 1878. aastal sündinud mehele Märt Rauale.

Selle mehe loomupärased eeldused, hea haridus ja saatus andsid talle võimaluse Eesti riigi kindlustamiseks ja majanduslikuks ülesehitamiseks enam kui 80 aastat tagasi.

Abja mõisa sepa peres kasvanud Märt Raud töötas end üles diplomeeritud inseneriks, kes 1918. aastal pani aluse Eesti Põlevkivitööstusele. Juba enne Esimest maailmasõda kuulus ta Eesti intelligentsi ja kõige väljapaistvamate isikute hulka.

Mees nagu Bill Gates

Selle aasta 4. aprillil Kohtla-Järvel peetud konverentsil "Tööstuspärandi säilitamine läbi kultuuri" otsustati Märt Raua 125. sünniaastapäevaks Kohtla-Järve vanalinna rajada monument, mille kavandeid teeb skulptor Tauno Kangro. See juhtub järgmise aasta suvel.

Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Lembit Uibopuu on Märt Rauda võrrelnud niisuguste maailmanimedega nagu Thomas Alva Edison ja Bill Gates. Ühesõnaga meestega, kes oma innustunud töö ja pühendatusega on pannud aluse tervele tööstusharule.

"Eesti mastaabis on niisugune mees Märt Raud, sest tema lõi Eesti põlevkivitööstuse ning arendas selle lühikese aja jooksul niisugusele tasemele, mis pälvis tähelepanu kogu maailmas," kõneles Lembit Uibopuu nädal aega tagasi Kohtla-Järvel peetud konverentsil.

Konverentsi kuulajate hulgas istus ka Viljandimaa kunstnik Anu Raud, tundes uhkust mehe üle, kes oli ta vanaonu.

Kui Anu Raud hiljem oma kodus Käärikul kuumast vaskkannu käepidemest palja käega kinni haarab ja kohvi kallama hakkab, ütleb ta naerdes: "Ei mina tulist rauda karda — minu vaarisa oli sepp."

Too Anu Raua vaarisa kandis nime Annus Raud. Annus oli Märt Raua isa.

Matusepilt kui sugupuu dokument

Kääriku talu tagakambri seinal on massiivse puitraami sisse ja klaasi alla pandud üks XIX sajandi lõpul võetud matusepilt. Kurvast tonaalsusest hoolimata on see foto aukohal ja seda näidatakse paljudele külalistele. Sellel on näha Raudade suguvõsa üks võimas hargnemiskoht.

Puusärgis lamab eideke. Naist matab tema peatsis istuv korrapäraste ja kaunite näojoontega mees Annus Raud, Abja mõisa sepp. Puusärgi taga seisavad sepa pere kuus täiskasvanud poega ja kolm tütart — kahel lastest on abikaasa kõrval ja ühel tittki süles.

Anu Raud osutab vendade rivi keskel ühele noormehele, kes kandis oma isa auks Annuse nime ja kes on tema vanaisa. Poisterea teises otsas seisab üks teine, klaari palgega ja vunts nina all, pisut nooremas eas mees Märt, kes on tema vanaonu. Sellest vanaonust saigi too põlevkivitööstuse rajaja.

Foto on oma täiuslikkuses haruldane, sest see esitleb ühe suguvõsa liikmeid, kellest on Eestile võrsunud nii kirjanikke kui kunstnikke: Mart (õigemini Martin) Raud, Eno Raud, Anu Raud, Paul Raud, Kristjan Raud ja mitmed teised.

1920.-1930. aastateks Eestis silmapaistva ühiskondliku positsiooni saavutanud Märt Raud oli ka ise väga mitmekülgsete huvide ja laia silmaringiga mees. Töösturist perekonnapea valduses olid suur noodikogu ja hea klaver, millel kõik pere liikmed musitseerisid. Vanem poeg õppis konservatooriumis. Tihti leidsid Raudade kodus aset salongiõhtud, kus mängis ka Märt Raud. Kodus oli kunstiteoseid, mille hulgas hoiti sugulaste Paul ja Kristjan Raua töid, ning väärtuslik raamatukogu, mis sisaldas nii majandusalast, filosoofilist kui ilukirjanduslikku ja kunstikirjandust.

Tudeng Riia linnas

Selle loo keskel olev tudengipilt märgib aega, mil Märt Raud õppis veel Riia Polütehnikumis ja kust ta 1912. aastal ehitusinseneri diplomi sai.

Esimese maailmasõja ajal teenis noormees Peterburis sõjaväeametniku leiba.

Kui metallitööstuse juured ulatuvad kaugesse minevikku ja Eesti iseseisvumise ajaks oli Tallinnas juba terve hulk masinatehaseid, siis põlevkivitööstust kui niisugust veel ei eksisteerinud.

Ida-Virumaal oli küll tehtud tööstuslikke geoloogilisi uuringuid ja teated haruldase maavara kohta olid küll olemas, kuid veel ei teatud, kui kaugele need põlevkivikihid ulatuvad. Põlevkivi kaevandati ainult kütteks ja selle vedu raudteejaama käis talumeeste hobutranspordiga.

Märt Raud teenis sõjaväes, kui Peterburis elavat intelligentsi haaras pärast 1917. aasta revolutsiooni vabaduse eufooria. Kõiki valdas soov anda oma jõud ja teadmised kodumaale. Kutsuti ellu Eesti Tehnikaselts, mille liikmeks astusid Petrogradis elavad eesti insenerid ja tehnikud.

Märt Raud oli enne sõda töötanud Tartus Põhja-Liivimaa Põllumeeste Keskseltsi maaparanduse büroo juhatajana. Ta kogus materjali põhjavee kohta, et varustada Eesti linnu tulevikus puhta veega.

Petrogradi Geoloogia Komitee raamatukogus kohtus Raud geoloog Nikolai Pogreboviga, kes oli enne sõda juhtinud põlevkivikihindi geoloogilisi uuringuid Eestis. Pogrebov rääkiski talle Eesti tähtsaimast maavarast põlevkivist ja ennustas sellele suurt tulevikku. Teadlane soovitas Raual just sellega tõsiselt tegelema hakata. Petrogradis tehtud põlevkivist õli ja gaasi utmise katsed olid olnud vägagi paljulubavad.

Nii sattus Märt Raud juhuslikult oma erialalt kaugele. Tänu ühe Abja mehe raudsele järjekindlusele sündis sellest juhusest Eestisse uus tööstusharu, mis lühikese ajaga arenes maailma tipptasemel olevaks põlevkivi suurtööstuseks.

Talupojaperest tööstusgigandiks

Kunstnik Anu Raud nimetab juhtumit fenomenaalseks ning seletab seda talupojaperes kasvanud poisile emapiimaga kaasa antud mõõdutunde ja ettenägemisvõimega.

"Ettevõtlikke inimesi, kes raha oma isiklikku kaukasse korjata mõistavad, leidub ikka, aga selliseid, kes saadud kasumi ka teiste inimeste eluolu parandamisse paigutada mõistavad, palju harvem," põhjendab ta.

Märt Raua rajatud tööstuse kulul hakati juba 1920. aastate algul Kohtla töölisasulasse ehitama kooli, klubi, raamatukogu, kirikut, haiglat, staadioni ja kõike muud vajalikku. Neist majadest said silmapaistva arhitektuuriga ehitised, mis koos tolleaegsete kaevandusobjektidega kuuluvad nüüd kultuuriväärtusliku tööstuspärandi hulka.

Selle pärandi hoidmise nimel korraldatigi 4. aprillil Kohtla-Järvel konverents, kus kõneldi ka õlivabriku torni taastamisest, vana turbiinisaali tursimiobjektina kasutuselevõtust, linnapargi edasisest saatusest jne.

Märt Raua antud panus Kohtla arengusse on olnud tohutu. Temaaegsed koolid said tasuta kütte ja valgustuse. Valla asutustele nagu politsei, haigekassa, postkontor ja kauplus olid ruumid antud kas tasuta või mõõduka tasu eest. Töölised olid õnnetuste puhul kindlustatud, vanaduse ja töövõimetuse vastu oli loodud pensionikapital.

Märt Raud juhtis kogu esimese Eesti Vabariigi aja põlevkivitööstust. Ta oli aga ka Eesti Lastekaitseühingu esimees, Rotary klubi liige, Eesti-Soome-Ungari ühingu juhatuse liige ning tegev veel paljudes muudes organisatsioonides.

Mõõdutundega mees

"Kui Abja mõisa sepal Annusel oli vaja sülda, sirutas ta välja mõlemad käed, kui tolli, siis painutas ta pöidla. Jala pikkus kannast varvasteni oli tal jalg ning Annuse samm oli astudes samm." Anu Raud tsiteerib isa Mart Rauda, kes on sellised mõõdud kirjutanud oma vanaisa peale mõeldes luuletusse "Mõõdumees".

"Niisamasuguse mõõdutundega mees oli kindla peale ka üks minu vaarisa Annuse üheksast lapsest, ta poeg Märt," arvab Anu Raud lõpuks.

Aime Jõgi

Loo kirjutamisel on kasutatud Tallinna Tehnikaülikooli õppejõu Lembit Uibopuu ettekannet 4. aprillil Kohtla-Järvel peetud konverentsil "Tööstuspärandi säilitamine läbi kultuuri".

Tagasi üles