Maanteeamet andis liiklusõnnetuste ärahoidmiseks politsei- ja piirivalveametile 22 000 helkurit. Neid jagab politsei liiklusjärelevalve käigus ning peatähelepanu all on pimedal ajal asulavälisel teel liiklevad jalakäijad.
Politsei jagab pimeduse varjus helkureid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei liiklusbüroo komissar Riho Tänaku sõnul juhtub igal aastal traagilisi õnnetusi, mida oleks võimalik helkuriga ära hoida. «Õnnetusi ei saa kunagi täielikult välistada, ent olen veendunud, et ükski juht meelega inimesele otsa ei sõida. Mida kaugemalt on jalakäija juhile nähtav, seda suurema tõenäosusega on õnnetus ärahoitav,» rõhutas Tänak.
Helkuri, helkurvesti või valgusallikata liikleja on autojuhile pimedal ajal ja halva nähtavuse korral vaevumärgatav: autotulede valguses silmab autojuht jalakäijat või jalgratturit kõigest 30 meetri kauguselt. Kui auto sõidab sellistes tingimustes jalakäijale otsa kiirusega üle 60 kilomeetri tunnis, on jalakäija hukkumise tõenäosus 90 protsenti. Liiklejat, kes on ennast abivahenditega nähtavaks teinud, märkab autojuht pimedal ajal vähemalt 150 meetri kauguselt ning see annab autojuhile piisavalt aega, et sõitu aeglustada ja mööduda jalakäijast ohutult.
Helkurit on soovitav kanda sõiduki tuledega samal kõrgusel, 50—80 sentimeetrit maapinnast. Kui kantakse ainult ühte helkurit, tuleb see kinnitada keha sõiduteepoolsele küljele. Tähtis on, et rippuv helkur jope või mantli serva alt välja ulatuks ning oleks nähtav võimalikult mitmest küljest. Meeles tuleks pidada, et helkur on vajalik ka linnatänaval, kus tänavavalgustus ei ole sugugi kõikjal piisav või lausa puudub.
Politsei- ja piirivalveamet paneb koos maanteeametiga inimestele südamele, et nad kasutaksid kindlasti pimeda ajal liigeldes märgatavust tagavat varustust, ja soovib kõigile ohutut liiklemist.