Virgal töötegijal kaob aeg näppude vahelt

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Amalie-Vilhelmine ehk Vilma Saia ütleb, et tal on eluaeg palju tööd olnud, sest kohusetundlikel inimestel on seda alati teistest rohkem.
Amalie-Vilhelmine ehk Vilma Saia ütleb, et tal on eluaeg palju tööd olnud, sest kohusetundlikel inimestel on seda alati teistest rohkem. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vabariigi aastapäeval oma 100 aasta juubelit tähistanud Amalie-Vilhelmine Saia lõhkus veel 85-aastaselt puupakke ja niitis 90-aastaselt heina. Aga siis võtsid nooremad vikati käest.


Viimased seitse aastat on Amalie-Vilhelmine Saia elanud Viljandis oma õelaste juures. Siin tähistas ta ka oma juubelit: õelapsed ja nende lapsed katsid talle juubelilaua Centrumi restorani. Koos oli 28 sugulast, neist kaugemad peaaegu 80-aastane õepoeg koos oma kahe pojaga Ameerika Ühendriikidest.



«Sellist sünnipäeva pole mul varem olnud,» ütleb tädi Vilma, nagu kõik lähedased teda kutsuvad. «Ega ma väga ära väsinudki.» Ja lisab, et varem, eriti tema noorusajal polnud sünnipäevade pidamise kommet. Aga seda mäletab ta täpselt, et ta oli üheksane, kui tema sünnikuupäev ülendati riiklikuks pühaks. Siis oli 1919. aasta.



Väga hea jutustaja

Saja-aastane on väga hea jutustaja. Kuupäevi ja kellaaegu ning nendega seotud olukordade ja emotsioonide kirjeldusi järgneb üksteisele kui raamatust loetuna. Aastanumbrid on paigas ning pole ka vanainimestele nii omast ühelt sündmuselt teisele hüppamist. Jutt jookseb kui lõng hea ketraja käest poolile.



«Mul on selline pea, et jättis kõik meelde,» ütleb ta.



Tarkust pidigi ta koguma siit-sealt noppides, sest oma koduta laps orjas lõputult, kooliskäimise aega nagu polnudki. Kahe ja poole aastaga, sellestki osa aega haige, sai ta siiski alghariduse kätte. Teistel kulus toona selleks neli aastat.



Seda teab ainult ta ise, kuidas vene ja saksa keel nii selgeks said, et hilisemate okupatsioonide ajal oma jutud võis ära rääkida. Ja kuidas oskas ta hirmraske töö kõrvalt näpata aega raamatute lugemiseks? Sest ilma suure lugemuseta poleks ta osanud nii hästi kirjutada, et maarahvaleht tema joonealuse jutu «Inimesi peretoast» ära trükkis. See vääris hiljem kiitustki.



«Poliitika on mind alati huvitanud, huvitab ka praegu,» sõnab vana naine. «Kuulan hoolsalt raadiot.»



Pildikesi kasuvanemate perest

Vanasti oli peredes palju lapsi. Neidki oli viis õde. Isa suri, kui noorem vend oli neli kuud vana. Tänase saja-aastase sõnul oli elu seejärel väga kitsas ja nii tema, õdedest noorim, kasuperre sattuski. Ema suri mõni aasta hiljem.



«Olin 11-aastane, kui hirmust metsa jooksin. Olin lehmi karjatades tukkuma jäänud ja üks lehm ampsas suutäie porgandipeenrast. Sain selle eest kõvasti nuhelda. Ja kui kasuema veel märkas, et olen rätiku kaotanud, lubas peksta nii, et verejoad taga, kui õhtuks rätik käes pole. Nii ma õhtul pärast karja kojuajamist metsa jooksingi. Aga septembrikuu öö oli külm, pugesin sealauda peale ja hommikul sain kõva keretäie.»



Eakas naine meenutab, endal pisarad silmanurgas. Niisugused alandused ei saa ununeda.



«Olin 15 aastat vana, kui õde Marie mind sinna Eisma rannakülla vaatama tuli. Kasuema oli mind parajasti laudas peksnud ja juustest kiskunud. Puhastasin end kuidagimoodi sõnnikust, kui õe ette astusin.»



Õega ta kaasa minna ei tohtinud, sest kasuema sõnul pidi ta enne enda kasvatamise kulud tasa teenima.



«Olin juba 18 aastat vana. Terve Eisma teadis, kuidas mind koheldakse. Mõni soovitas salaja põgeneda. Kui ma järjekordselt poleks saanud jumala muidu üht nahatäit, siis ma vist poleks sel ööl põgenenud.»



Nii ta jõudiski Sangastesse ühte heade inimeste tallu, kus õed juba ees teenisid.



Sangaste ja Rõngu

«Sangastes olid mu elu kõige ilusamad aastad,» meenutab Amalie-Vilhelmine Saia. Siis töötas ta talus, mis oli kasuema perega võrreldes kui muinasjutt, sest inimesed ümberringi olid head. Ta õppis õe käest õmblemist, laulis kooris ja käis näiteringis. Järgnes töö teistes taludes, turbarabas ja õdede perekondades.



«Vaatasime, metsa taga miski põleb. Ei põlenud midagi: venelaste sõjaväevoor tuli, torud ees. See oli tolmupilv. Naised nutsid, et mis nüüd saab... Aga üks küsis punast rätikut...» See on meenutus 17. juunist 1941, kui venelaste voor Laatre poolt tuli ja Valka suundus.



Järgmised mälupildid on ajast, kui taganevad Saksa väed rahva Sangaste ja Puka kandist koos loomadega teele ajasid.



«Olime vaevalt Pikasillas üle silla jõudnud, kui see õhku lendas,» meenutab ta. Villeveres sattus aga põgenike voor tunnistama, kuidas raudteed õhiti.



Tagasiteed alustasid nad kuu aega hiljem Võisiku mõisa juurest. Siis oli Eesti jälle venelaste päralt.



«Lõikasin ühel talvel kahemehesaega metsas maha 140 tihu puid, see töö sai täiesti selgeks,» tuletab Vilma Saia meelde rasket sõjajärgset aega. Ja siis kutsuti teda juba kolhoosi lüpsjaks. «Esimesed kümme aastat olid ikka väga hullud: laternad olid viletsad ja petrooli polnud, laut oli sõnnikune ja lehmad näljas...»



Ta töötas 15 aastat lüpsjana, jõudis ka tööeesrindlaste nimistusse ning isegi rahvasaadikute hulka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles