Reigo Ahven on viimasel ajal eelkõige tuntud kui ennast ja oma mõttekaaslasi uskumatu visadusega Guinnessi rekordite raamatusse põristanud trummar.
Trummikujulisse universumisse mahub palju
2. märts 2010, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda aastas peaaegu paarsada kontserti andvat piiritu energiaga meest võib näha laval üsna mitme koosseisuga, kuid vähesed teavad, et ta on ametis ka Tallinna laste turvakeskuses, kus tegeleb vanemliku hoolitsuseta jäänud ja sõltuvusraskustega laste muusikateraapiaga.
Tolle keskuse juhataja Erki Korp meenutab, kuidas Reigo Ahven pani sealsed tüdrukud õppeköögi avamisel musitseerima kättesattunud toidunõudega.
«See oli lihtsalt geniaalne!» on ta seniajani vaimustuses. «Reigo suudab kõiki lapsi veenda nende musikaalsuses.»
Ahvena rõõmsameelsus lihtsalt ei saa jääda kellelgi kahe silma vahele. Lauljanna Maarja-Liis Ilus peab samuti väga lugu tema optimismist.
«Ma ei ole kunagi näinud Reigot trummide taga, nina noodis ja nägu mossis,» sõnab ta. «Sama ei saa kahjuks öelda just paljude Eesti pillimeeste kohta.»
Kes on siis õieti see noor mees, kes jõuab nii palju ja kellest ometi teatakse nii vähe?
Ahven ja gravitatsioonikese
Reigo Ahvena gravitatsioonikese on Viljandis. Loomulikult on see Koidu seltsimajas asuv trummilaboratoorium, kes oma esimeseks ettevõtmiseks valis ei rohkemat ega vähemat kui Guinnessi rekordi püstitamise.
Nii põristas ennastsalgav Ahven koos oma väsimatute võitluskaaslastega internetti ühendatud videokaamerate valvsa pilgu all ühte rütmi ühtejutti terve kuu, ööd ja päevad järjest. Seni kehtinud rekord trummeldati põrmu pealtnäha mängleva kergusega. Üksnes asjaosalised teavad, missugune eneseületamine selle taga tegelikult oli.
Mõtted, mis Ahvenal üsnagi unustusehõlma vajunud räämas Koidu seltsimajaga seoses meeles mõlguvad, on aga nii ambitsioonikad, et isegi Guinnessi rekord kahvatub nende kõrval. Nimelt peaks seal juba kümne aasta pärast tegutsema üks maailma juhtivaid trummihariduskeskusi, mis oleks tugev partner kultuuriakadeemiale.
«Ma ei kahtle hetkekski, et see plaan õnnestub,» lausub mees rahulikult. «Guinnessi rekordiga on Viljandi juba maailmakaardil. Ja detsembri keskel esines meil siin kogu maailmas hinnatud Ameerika trummar Ari Hoenig.»
Seda Hoenigi kontserti vaadati veebikaamera vahendusel 30 riigis ning tänu temale on Viljandil nüüd kontaktid maailma ühe tähtsama trummiajakirjaga «Modern Drummer».
«Koidu seltsimajas on suurepärane keskkond ja võib öelda, et ring hakkab koomale tõmbuma,» räägib Ahven vaimustunult. Ta loeb üles hulga nimesid, kes on trummilabori tegevusele juba silma peale visanud. Tuntumad nende seas on Bobby McFerrin ja Cassandra Wilson.
«Meil on juba praegu üks Eesti paremaid trummiteabekogusid ja paljud trummifirmad on meid tublisti toetanud,» jätkab Ahven. «Kui me jaksame energiat hoida — ja me suudame seda! —, pole mingeid takistusi.»
Huviliste puhul pole vanus Ahvena sõnul üldse määrav. «Kui oled 80 ja tahad trummi mängida — palun!» ütleb ta. «Saame igaühele teha individuaalse õppeprogrammi.»
Ahven lisab, et hulle ideid temal ja ta mõttekaaslastel jagub. «Oleks ainult vett, mis aitaks seda veskit natuke ringi ajada!»
Ahven ja unelmate linn
Reigo Ahven on öelnud, et ta on eluaeg Viljandi poiss olnud, kuid varem ta lihtsalt ei teadnud seda ja seetõttu sattus sündima Tallinnas. Nüüdseks on ta lähedased suhted Viljandiga nagu kord ja kohus ära vormistanud ning on siia ka sisse kirjutatud.
«See linn sobib minu tegemisteks väga hästi,» on ta rahul. «Kui te tahate elada kuskil ristmikul või veeta enamiku oma ajast ummikus, siis palun väga. Mina aga seda ei taha. Minu meelest on Viljandi elamiseks ideaalne paik. Ilusamat linna ma Eestis ei teagi.»
Ahven puistab kodulinna kohta plusse nagu küllusesarvest. Näiteks: «Viljandi on vaimne, soe ja sõbralik linn ning paikneb geograafiliselt suurepärases kohas.»
Elukutse tõttu alatasa kontserdilt kontserdile liikuv Ahven on oma Tallinnas elavate bändikaaslastega võrreldes märksa paremas seisus: tal on Viljandist enam-vähem igasse Eesti punkti ühtemoodi mugav sõita.
Vaimsus ja kogukonnatunne on Reigo Ahvenale alati tähtsad olnud, samuti koduümbruse tänavakimp.
«Väga pikalt ei julgegi Viljandit kiita, muidu jookseb pool Tallinna siia kohale,» tõmbab ta hoogu tagasi. «Muusikud seda muide juba teevadki. Hakkavad asjast aru saama.»
Ahven, biitlid ja raske saatusega lapsed
Et Reigo Ahven on ametis ka Tallinna laste turvakeskuses, tuleb tal end siiski kahe linna vahel jagada.
Selle asutuse alla kuulub õieti kaks keskust: oktoobris 1993 avatud Lilleküla keskuses on 14 kohta vanemliku hoolitsuseta lastele vanuses 3—18 aastat ning septembrist 2000 tegutsema hakanud Nõmme tee keskuses 48 kohta sõltuvusprobleemidega lastele vanuses 10—18 aastat.
Reigo Ahven teeb nondele keerulise saatusega lastele muusikateraapiat, mis tähendab, et annab neile kätte pilli ja paneb nad seda mängima.
«See toob nendes lastes välja lausa uskumatud võimed!» kõneleb Ahven silmade särades. «Muusika sobib neile. Nad on väga andekad. Lihtsalt nad peavad leidma oma andele õige rakenduse. Kui ülevoolav energia leiab väljundi, ei lähe laps pahale teele.»
Ahvena töö selles vallas väärib esiletõstmist kogu Baltikumis ja ka Skandinaaviamaades. Praegu näiteks võtab ta lastega läbi ansambli The Beatles repertuaari.
«Me tegeleme muusikaga, aga mina tegelen samal ajal ka lapsega,» selgitab Ahven. «Sedasi õpivad lapsed tundma emotsioone, mis käivad kaasas õnnestumisega. Õnnestub aga kõigil: mõnel rohkem, mõnel vähem. Niimoodi on nad kellegi tähelepanu keskpunktis ja see on neile kohutavalt oluline. See on nende elus puudu jäänud ja nõnda on nad harjunud kogu elu enda eest võitlema.»
Ahven on selle tööga ilmselgelt rahul. «Olen leidnud koolis õpitule just õige rakenduse: saan tegelda inimestega, kelle elu võib muusika tõepoolest muuta.»
Ahven ja muusikamess
Märtsis on Viljandi trummilabori meeskond oodatud Frankfurti Euroopa suurimale muusikamessile.
«Kuulge, hullud, tulge õige meie messile ja mängige selle algusest lõpuni,» tsiteerib Reigo Ahven kutset.
Trummilaboratooriumi esindus on võtnud plaani sinna kohale sõita oma bussiga. Ahven poleks aga Ahven, kui asi sellega piirduks.
«Kui saaks teha mingi kokkupandava kuubiku mõõtmetega 3×3×3 ja tõmbaks selle seal lae alla! Sinna saaks köisredelit mööda üles ronida ja seal mängikski algusest lõpuni. Kuubiku külge paneks Eesti lipu ja jagaks Viljandi kohta infot,» räägib ta suure õhinaga. «Seitsme päevaga jõuaks jube palju! Saaksime ka oma keskust seal tublisti reklaamida.»
Trummikeskus on Reigo Ahvena südameasi, see on selge. Linnalt selle käivitamise eest saadud aasta noore preemiaga kaasas käiva raha investeeris ta aga viimse sendini trummarite järelkasvu. Osteti ainulaadne tilluke trummikomplekt, mis on mõeldud kolme-nelja-aastastele lastele ning sellega juba käiaksegi mööda lasteaedu ringi.
Muide, tähelepanuväärne osa laboriga seotud inimeste esinemistasudest läheb samuti laboratooriumi heaks.
Ahven ja rütmisemiootika
Reigo Ahven on maailmas üks väheseid trummareid, kes on tegelnud rütmisemiootikaga. Tõtt-öelda võibki teda koos ühe Itaalia kolleegiga pidada selle semiootika seni üsna vähe tuntud haru pioneeriks.
«Rütmisemiootikal on hästi palju tahke,» nendib ta. «Vahet pole, mis rassist me oleme — muusika mõjub meie füsioloogiale ikkagi sarnaselt.»
Ahvenat huvitab selles vallas oma jutu järgi kõige rohkem, milliseid rütme kasutatakse selleks, et mingeid emotsioone tekitada või võimendada.
«Rütm on sees kõiges, isegi linnaplaneerimises,» räägib ta ning rõhutab: «Nii nagu rütm, võib tähenduslik olla ka selle puudumine.»
Ahven trummimängust
Mida ütleb Reigo Ahven trummimängu kohta?
«Trummimäng on väga hea füüsiline treening. Trummimäng liidab inimesi. Trummimängimine võitleb kuritegevuse vastu. Trummimäng on suhtlusvahend.
Trummimäng aitab eluga hakkama saada. Trummimäng arendab lapsi. Kõike seda saab aga kokku võtta üsna lühidalt: trummimäng on lahendus maailma probleemidele.»