Kinnisvarahindade langemise ajal müüakse vahel võileivahinnaga ka muinsuskaitsealuseid hooneid, kuid asjatundjate sõnutsi pole spekulantidel sellistest tehingutest kerget tulu loota.
Muinsuskaitsealuste ehitiste müümisega jõukust ei kogu
17. veebruar 2010, 13:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandimaa muinsuskaitseinspektor Anne Kivi pole oma sõnul näinud, et keegi ajaloomälestise müügiga suurt vaheltkasu oleks teeninud.
«Pigem on läinud vastupidi, sest vanadesse hoonetesse on vaja investeerida — muidu need lagunevad ja nende väärtus langeb,» lausus ta.
Muinsuskaitseamet esitab nõudmised
Muinsuskaitseamet nõuab omanikult, et too maja eest hoolt kannaks.
«Muinsuskaitseameti esmane nõue on, et katus peaks vett,» selgitas Anne Kivi. Peremehel tuleb hoolitseda ka selle eest, et uksed ja aknad oleksid suletud ja kõrvalised isikud hoonesse ei pääseks.
«Kui lõhkumist ja vandaalitsemist tuleb tihti ette, oleks õige paigaldada valvesignalisatsioon. Samuti peaks hoone ümbrus korras olema. Seda me nõuda ei saa, et seal täisrestaureerimist tegema hakataks,» nentis Kivi.
Ta rõhutas, et muinsuskaitseamet ei taha olla karistusorganisatsioon ning kuulab kõigepealt ära, millised on probleeme tekitava hoone omaniku plaanid. Seejärel saab too teatise, milles on koos tähtaegadega kirjas täpsed tööd, mida mälestise säilitamiseks teha.
Kui omanik pole suutnud elementaarseid nõudmisi tähtajaks täita, teeb muinsuskaitse talle mõne aja pärast sunnirahaga ettekirjutuse. Kui kohustused ka siis unarusse jäetakse, lähevad materjalid juba kohtutäiturile, kes summad sisse nõuab.
Viljandimaal on eraomanike ja äriühingute käes üle poole arhitektuurimälestistest ning muinsuskaitsjate tähelepanekut mööda on pahatihti nende hoonete saatus vaikselt hääbuda. Anne Kivi tõdes, et lagunenud on üsna mitu väärtuslikku hoonet. Ta tõi näiteks Kõo, Polli ja Loodi mõisa.
Kõo mõisa soetanud rootslase kohta ütles vaneminspektor, et sellele mehele kuuluval firmal on mõisaid veel Saare-, Jõgeva- ja Harjumaal ning needki on kehvas seisus. Midagi head ei ole tal kõnelda ka ameeriklasest Nick O’Mahoneyst, kes ostis Uue-Karistesse mõisaaegse meierei, vesiveski, sepikoja ja laudakompleksi, ent pole suutnud nendega midagi ette võtta.
Positiivne näide on välismaiste omanike kohta tuua Saarepeedi vallast. Seal ostis üks soomlane Välgita mõisa, mille puidust häärber on Viljandimaa vanim. Omanik on pannud majale korraliku laastukatuse ja valminud on taastamisprojektid.
Läinud aasta lõpul ostis ärimees Raul Orav avalikul oksjonil Kaitseliidult veerand miljoni krooniga Viljandi südalinnas seisva villa Dolli. Omanik tunnistas, et esialgu tal majaga mingeid plaane pole, ning ta ei välistanud ka edasimüügi võimalust.
Kui Raul Orav asus ostetud villal aknaid ja uksi kinni panema ning katust parandama, siis Siim Sillamaa, kes on läinud suvest Loodi mõisa kaasomanik, samal kombel käitunud pole. «Hetkel mul ühtegi plaani pole,» tunnistas ta ega välistanud samuti edasimüümist.
Anne Kivi käis veebruari algul kontrollimas, kas Sillamaa on lubatud tööd mõisas ära teinud, kuid pidi pettuma. «Tehtud polnud midagi,» kurtis ta.
Pärast seda, kui «Sakala» temalt mõisa kohta oli pärinud, kirjutas Sillamaa muinsuskaitseinspektorile järgmist: «Olin raskelt haige ja luban puudused hiljemalt 22. veebruariks kõrvaldada.»
Anne Kivi tähelepanekut mööda on paremas seisus riigile kuuluvad ajaloolised hooned, eriti need, milles tegutsevad koolid. Kõige positiivsema näitena tõi ta esile Olustvere, kus terve kompleks on suurepäraselt korda tehtud.
Erandiks on samas maaülikoolile ehk täpsemalt öeldes Polli aiandusuuringute keskusele kuuluvad härjatall, karjalaut, lihaait ja veel üks tall. «Keskuse juhatajal Ave Kikasel on olnud mõtteid, aga seni pole plaanidest kaugemale jõutud,» avaldas Kivi kahetsust.