Soomaa Kiinoja talu perenaine Heljo Saarla on paljut näinud ning see, kes on tema meenutusi kuulnud, ei saa rabade keskel asuvat Sandra küla enam endise pilguga vaadata.
Heljo Saarla teab Soomaa rõõmu ja muret
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
76-aastase Heljo Saarla köitvad jutud toovad kuulaja silme ette kunagiste külaelanike tööd ja rõõmud, aga ka sügava traagika — elu Soomaal ei ole sugugi kerge olnud.
Kunagisest õitsvast Sandra külast on praeguseks alles jäänud üksikud majapidamised. Kui enne viimast sõda oli selles piirkonnas 39 talu, siis nüüd on neid sinna järele jäänud kõigest kolm: Kiinoja, Kuusekäära ja Käära. Kõigis neis elavad Heljo Saarla järeltulijad: Kiinojal askeldab ta ise koos noorima tütre Irene ja tütretütre Kristiinaga, Kuusekääral elab vanima tütre Juta pere ning Käära on keskmise tütre Aino kodu. Kolmes talus elab ühtekokku 13 inimest.
Mujalt ajaloolises Sandra külas enam suitsu ei tõuse. Pole enam korstnaidki. Kui mõni aasta tagasi palusid vallavalitsuse inimesed, et Heljo Saarla neile kunagiste talude asukohad kätte näitaks, leidis too võsast suure vaevaga ainult mõned varemed. Ka endisaegsete põldude ja heinamaade asemel kasvab nüüd mets.
«Arvan, et need kolm talu, kus mu lapsed elavad, veel nii pea tühjaks ei jää,» sõnab Heljo Saarla. «Kõik muu on aga juba võsa all. Sealt ei ole enam midagi loota.»
Kõneleja nendib, et sama saatus on tabanud Riisa ja Tõramaa küla.
Heljo Saarla on toimekas, naerusuine ja kõlava häälega naine. Ta pakub kohvi peale omaenda tehtud koort, mis on tihke nagu kreem, ja kõrvale hammustamiseks maitsvat lihaleiba. Selle küpsetamisega oli olnud omajagu tegemist. Õhtul läks majast elekter ära ja tuli tagasi alles hommikuvalguses. Siis oli tarvis kiirustada, et leib õigeks ajaks valmis saada.
«Vanasti, kui veel petrooli müüdi, panin sellega lambid põlema ja ükski torm ei kõigutanud meid! Nüüd ei ole aga petrooli enam saada ning küünlavalgel süüa teha on väga nadi,» selgitab Heljo Saarla.
Voolu pole Kiinojal üsna sagedasti ja naised on sellega harjunud. Paksus metsas lükkab tuul ikka mõne puu kõrgepingeliini peale ja elektrimeestel kulub tükk aega, enne kui nad parandustöödega selle teistest eraldi seisva külani jõuavad.
«Meil on siin tõesti nagu oma saar,» muigab Heljo Saarla, kes on elu jooksul näinud mitut erakordset üleujutust ja sõitnud suurvee ajal paadiga üle karjaaedade. Ta lisab seejärel vaikselt: «Ainult inimesi ei ole siia saarele enam jäänud.»
Talutütar ja kaks võõrasema
Helmi Saarla on sündinud sealsamas Kiinoja talus, mille rajas eelmisel sajandivahetusel tema vanaisa Andres. Lähedalasuva Kaltsuküla lasterikkast perest tulnud mees oli esiti sellele kohale asunud rentnikuna, kuid 1927. aastal suutis ta maalapi omanikult välja osta. Lõpuks oli pere käes juba 15 hektarit maad, millega sai korraliku loomakarja ära toita.
«Vanaisa ütles, et niikaua, kuni ta siin metsas on olnud, pole ta rahapuudust tundnud,» meenutab Heljo Saarla.
Andresel oli plaanis ka Viljandisse maja ehitada ja selleks oli materjalgi valmis varutud, kuid siis sündis tütretütar...
Heljo ema suri kaks kuud pärast lapse ilmaletoomist. Keegi ei tea täpselt, miks — tol ajal ju sünnitamiseks haiglasse ei mindud ja maimukese võtsid vastu külanaised.
Tütre surm oli isale suur löök. Tema tegutsemistahe rauges ja linna jäi maja ehitamata. Talust lahkus ka teine tütar, kes pärast abiellumist läks elama Suure-Jaani kanti Võllile.
Heljo elas Kiinojal vanavanemate juures kaheksa aastat, kuni tema isa otsustas uuesti abielluda. 40-aastane Jüri kolis koos 19-aastase nooriku ja 8-aastase Heljoga Suure-Jaani, et alustada seal uut elu. Paraku polnud seegi plaan määratud õnnestuma.
Algas sõda ja isa Jüri astus Saksa sõjaväkke. Tema pere püüdis hakkama saada kitsukese toidunormiga, millele maalt lisa saadeti. Peagi aga leidis nooruke naine taganevate sakslaste hulgast uue armastuse ja läks koos tollega Saksamaale. Heljo rändas uuesti maale vanavanemate juurde.
«Siis abiellus isa kolmandat korda ja mina sain endale ehtsa võõrasema, niisuguse, kellest raamatutes kirjutatakse,» nendib Heljo Saarla.
Lahkhelid kasuemaga olid kärmed tulema ning taluski keeldus minia toimetamast, ilma et koht tema nimele kirjutataks.
«Vanaisa muutus selle jutu peale õige tõsiseks ja ütles, et niisugust asja ei juhtu,» meenutab Heljo Saarla, kes oli määratud Kiinoja pärijaks. Nii jäidki tasapisi kõik tööd tema õlgadele.
Kui hädiseks muutunud vanavanemad sugulaste juurde hooldada viidi, elas 13-aastane pärija talus mõnda aega päris üksi.
«Pidin hakkama saama,» ütleb Heljo Saarla.
Loomade talitamise kõrvalt jõudis ta veel Sandra kooliõpetaja käe all teadmisi omandada ja eksternina Kildu 7-klassilise kooli lõpetada.
«Võõrasema tuli Suure-Jaanist tagasi alles kevadel, kui nägi, et ma oma jonni ei jäta,» muigab naine.
Heljo Saarla isal, kes Stalingradi all rängalt haavata sai, õnnestus tagasi Eestisse pääseda. Mõnda aega töötas ta Tallinna vabatahtlikus tuletõrjes ja ilmselt just see päästis ta hiljem, pärast talusse naasmist küüditamisest.
Sandra külast läksid aga Siberisse paljud. «Enamik neist jäigi sinna,» ohkab Heljo Saarla.
Metsavendade varjud
«Siis tulid metsavendade ajad,» jätkab jutustaja. «Nemad tapeti muidugi kõik. Ükski ei pääsenud eluga välja.»
Heljo Saarla peab pika pausi. Ta vaatab aknast välja ja tundub, nagu näeks ta seal lumehangede vahel kõndimas kõiki neid tuttavaid, kes segastel aegadel seal kandis elu pidid jätma.
«Tol ajal ei olnud ju inimesel tarvis kanda mingit süüd, et teda mahalaskmine ähvardaks. Paljud noored mehed olid sunnitud metsa minema,» nendib naine.
Põgenikud elasid sealsamas küla ümbruses, metsas ja rabas. Esimene sats võeti kinni 1946. aastal. Need olid Poldi talu kaks venda, Tuhkja talu pojad, Sandra Eedi...
«Poldi poisid tulid lõpuks Siberist tagasi — vanad, haiged ja tapetud. Nad ei elanud kaua, surid ühtejärge. Aga said vähemalt kodumaad näha. Teised jäid kõik sinna kuskile...»
Mõnel metsavennal õnnestus end veidi kauem varjata. Süüa said nad taludest.
«Jah, nad käisid ka siin. Andsime neile ikka. Me ju teadsime, et neil süüd ei olnud,» kõneleb Heljo Saarla. «Üks elas siin isegi paar talve üle. Lõpuks olid tal närvid nii läbi, et...»
See oli Eduard, Eedi, kes metsa minnes oli olnud 16-aastane. Muud süüd tal ei olnud kui see, et ta läks koos isa ja õega küüditamise eest peitu. Enne minekut andis pere kogu oma varanduse naabrile, kes lubas neid toiduga varustada. Too osutus aga äraandjaks: soovides võimude silmis heasse kirja saada, kutsus ta haarajad kohale.
«Noh, nad pääsesid haarangust. Tulid siia Öördi raba äärde,» jutustab Heljo Saarla ja köhatab. «Üks meie küla mees sattus aga jahilkäigu ajal punkrile peale ja andis sellest kohe nobedasti teada.»
Köha ei taha lõppeda.
«Lahing oli oktoobripühade laupäeval. Mäletan, et isa tappis lammast. Olime seal väljas, kui tulistamine algas,» jätkab naine tasahääli.
Punkrist välja tulnud mees sai kuuli rindu, noortel aga õnnestus pageda. Eedi juhtus pärast seda hiljemgi veel Kiinojale, kus Heljo teda varjas ja ravitses.
Eedi sõsar pääses kuuldavasti metsast välja, hankis endale valepassi ja abiellus parteilasega. Poiss ise aga ühines hiljem Kõpu metsavendade kambaga ning hukkus Metsküla haarangus. Õigemini olevat Eedi ennast seal ise maha lasknud. Heljo kauge sugulane Voldemar, kes oli suutnud ümberpiiratud punkrist välja lipsata, oli põgenedes kuulnud, kuidas punkris kõlas lask.
Voldemar kaotas elu järgmisel aastal.
Heljo Saarla tunnistab, et need on rasked mälestused. Ta on endalt ikka ja jälle küsinud: kust küll tulid sellised äraandmised ja pealekaebamised? Enne nõukogude võimu oli Sandra küla väga kokkuhoidev ja pered käisid üksteisel abis, nüüd on tal aga igast talust mõni hingekriipiv lugu rääkida.
«Ei olnud sel ajal head mitte kellelgi, kui kaebajad välja arvata,» tõdeb naine. «Nüüd pole aga neidki enam alles. Küla on tühi.»
Kolhoosiaeg viis inimesed
Kõige suurem minemine algas kolhoosiajal.
«Hobune võeti ära, ei saanud enam maad harida. Kõik loomad võeti ära. Jäid ainult üks lehm, üks mullikas ja lammas kahe tallega. Samas pidi igaüks tegema kolhoosile normipäevi, sest muidu olid tööpõlgur ja ähvardas Siberisse sõit,» kirjeldab Heljo Saarla toonast olukorda. «Kolhoosikeskus oli Vastemõisas, aga sinna oli raske pääseda.»
Laante ja rabade keskel elavaid inimesi süüdistati aina metsavendade toitmises ja varjamises.
«Igas külas tegutses mõni nuhk, kes käis akende taga piilumas ja seinte taga kuulamas,» meenutab naine ning nendib: «Eks me toitnud neid metsavendi jah, aga mis me sinna parata saime — aeg oli selline.»
Tänu kolhoositööle juhtus siiski ka midagi head: 21-aastane Heljo kohtus oma tulevase abikaasa Enno Saarlaga. Noorpaar asus elama Sandra külla ning varsti sündisid ka lapsed. Heljo pääses normipäevadest, mees käis aga kolhoosis abitöödel ja lõikas metsa.
Hiljem elas suviti Kiinojal kolhoosi noorkari.
«Sellega oli meil kõvasti löömingut,» meenutab naine. «Kevadel toodi loomad lahkesti siia, aga sügisel ei tahetud neid enam kuidagi ära viia. Vahel oli neil juba lumi seljas ja meil polnud neile kuiva heina ette anda, aga äraviimisega muudkui venitati.»
Noorkarja hoidmisega teenis perekond päris korralikku elatist. Et loomapidamist enam ei piiratud, oli ka talu enda karjas kümmekond lehma.
«Vedasime piima ja elul polnud häda midagi,» räägib Heljo Saarla. «Aga vaat siis, kui Eesti Vabariik tuli, lõppes see teenistus ära. Meie kümme lehma poleks andnud nii palju piima, et vedu oleks ennast ära tasunud.»
Et piimaandjaid oli kahju hävitada, hakkas Heljo Saarla valmistama võid, koort, kohupiima ja sõira. Tuttavad sõidutasid tema talu kaupa Viljandisse ja hiljem hakkas ta seda müüma Suure-Jaanis.
Praegugi viib ta soovijatele oma talu kraami koju kätte, saades sellest kenakese sissetuleku. Palju tal pakkuda küll enam pole — Kiinojal on alles vaid kaks lehma, kolm mullikat ja paarkümmend lammast, peale nende veel kanad, kalkunid, haned ja muskuspardid.
Kolm naist saavad aga metsatalus hästi hakkama.
«Siin kandis on eluaeg kanged naised olnud!» ütleb Heljo Saarla. «Kuidagi on juhtunud, et peremehed on siin kõik noorelt surnud, kui neid just Siberisse ei viidud. Naised on olnud need, kes on maju üles ehitanud ja taludel hinge sees hoidnud.»
Heljo Saarla mattis oma abikaasa eelmisel kevadel. Tema tütar on mehest lahus ja tütretütre kaasa teenib praegu leiba Norras. Kui vaja, tulevad naistele appi Kääral ja Kuusekääral elavad mehepojad.
Maa on meid toitnud
Mis tundega vaatab Heljo Saarla tühjaks jäänud külale, kus kunagi käidi üksteise pool talgutel ning valitses tugev kogukonna- ja küünarnukitunne?
«See on tõesti ränk,» tunnistab naine. «Kui sellele ei mõtle, pole midagi. Aga kui hakkad meenutama, kui palju siin kunagi rahvast oli ja kui korralikud olid need heinamaad ja põllud... Ei oskagi ette kujutada, mida ütleksid nüüd need inimesed, kes kunagi selle küla asutasid.»
Kuigi praegu räägitakse palju turismist, mis suurvee poolest tuntud Soomaale loodushuvilisi peaks tooma, ei ole see Heljo Saarla arvamust mööda pääsetee.
«Turism ei ole see, mis Eestimaad elatab,» leiab ta. «Tahaks siin ikka midagi muud ka näha. Seda, et maaelu tagasi tuleks. Maa on ju eesti rahva alati ära toitnud. Kuidas ta siis praegu enam ei toida?»