Teisipäeval möödus 90 aastat päevast, mil Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa sõlmisid Tartus rahulepingu. Alatasa võimsa idanaabriga kimpus olnud eestlastele polnud see pelgalt Vabadussõja lõppu tähistav dokument, vaid võit. Selle suurus on selgunud ajaproovis.
Ehkki meil pole alles Narva piiri taguseid alasid ja Petserimaad, on meil iseseisvus. Just Tartu rahu andis meile õiguse kuulutada nõukogude kord okupatsiooniks, lepingu kandmine Rahvasteliidu dokumentide hulka andis meie õigusele maailma silmis vääramatu kinnituse.
Tartu rahust on kõneldud kuivas faktipuruses ajalooõpiku keeles, härduse, aga vahel ka võltsi paatosega. Seda on tehtud isegi anekdootlikus võtmes. Näiteks on räägitud, et kui Eesti esindajad Jaan Poska, Jaan Soots ja Aleksander Oinas pidasid Venemaa seitsmeliikmelise delegatsiooniga väsitavaid läbirääkimisi, proovis väike riik vastaspoole üleolekutunnet kahandada, korraldades hoone ümber marsi. Kohale kutsutud koolipoisid käisid ringiratast, luues mulje, et sõjameeste järelkasvu on meil enam kui küll. Kui palju on selles ajaloolist tõtt ja kui palju Kaval-Antsu stiilis kokkuvõtet meie maailmavaatest, on vaieldav.
Tartu rahule järgnenud aastad näitasid, et «seadus» ja «õigus» on küll kenad sõnad, aga neid saab kasutada kahekõnes vaid sellega, kes sama sõnavara valdab. Üsna pea pärast rahulepingu sõlmimist raudse rusika keeles rääkima hakanud Stalini Venemaa rikkus lepingut juba algusaegadest alates. Kuigi idanaaber kokkulepet hiljem enam millekski ei pidanud ning vaba maailma suurriigid pikkade aastate vältel talle vaid vargsi näppu viibutasid, jäävad lepingu väärtus ja rahvusvaheline tähtsus endiseks. Me ei kibele rõhutama, et olime esimene riik maailmas, kes tunnustas Nõukogude Venemaad — jõudu, keda maailm veel ei tundnud ja kelle antud õppetunde pole seni suudetud päris selgeks saada.
Eestlased on oma ajaloo ja elukooli tarkuse kätte saanud ning me oskame oma riiki hinnata. Vähemalt nende lippude jagu, mis teisipäeval lehvisid üle terve Viljandimaa nii riigiasutustel kui elumajadel.