Jüri Vilms sündis 13. märtsil 1889 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas Arkma külas Piduri talu peremehe pojana, 13. aprillil möödub tema surmast 90 aastat.
Tulevane minister oli juba lapsena terane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arkmal olid Jüri Vilmsi lapsepõlveaastail kõrts ja kaks poodi ning Kabala vallamaja. Piduri talu asetses otse küla südames. Selle oli Jüri Vilmsi isa Rein ostnud suurte võlgadega ning see vajutas taluelule raske koorma. Rein Vilms oli tulnud Kabalasse naabervallast Kõost Koksvere külast, kust ta oli müünud maha oma väikese koduväi koha.
Enne kooli
Rein Vilmsi peres oli neli last. Jüri sündis kolmanda lapsena, esimese pojana.
1896. aastal tuli Piduri talu krediitkassa 224-rublase võla pärast müüa ning perekond kolis uhke talu avaraist ruumidest puupaljana mõisa töölismajja. Vabaduses kasvanud peremees pidi hakkama sulasena teiste käskude järgi elama. Seitsmeaastase Jüri hinges kasvasid trots ja võitlustahe seda enam, et isa leidis endale õigusi koha tagasisaamise pärast kohtutes protsessida.
Armsaks saanud kodu kaotus ja langemine mõisamoonaka poja põlatud seisusesse ei suutnud Jüri Vilmsi hingeliselt murda. Juba kuueaastaselt oli tal lugemine selge. Oma lugemisoskusega püüdis poiss varakult teisi aidata — muidugi varjatud sooviga kiitust pälvida. Pühapäeva hommikuti sammus ta puusepa majja ning hõikas Vuugi-mammale trepilt: «Tere! Kas jutlus loetud?» Lugenud siis ise jutluse soravalt ette, läks ta minema.
Jutlusi ja piiblilugusid lugedes omandas poiss juba enne kooliaega hulga piibliteadmisi.
Väike kirikuõpetaja
Anu Kippar meenutab, et Jüri Vilms oli seitsmeaastane, kui läks suurel neljapäeval koos vanematega kirikusse. Ta pani teraselt tähele kõike, mis õpetaja tegi, ja pühade ajal näitas külalistele, kuidas kirikus oli. Tal oli kaelas valge sall. Ühes käes oli tal veinikarika moodi pabertorbik ja teises käes teine torbik, mille sees olid saiaviilud. Käskis siis lastel enda ümber seista ja hakkas neid armulauale võtma: andis ühest käest saiakesi ja teisest veini rüübata.
Tihtipeale oli Jüri Vilms mänginud ka kooliõpetajat ja õpetanud teisi lapsi.
Orava olekuga laps
Jüri Vilms oli juba lapsena jutukas ja elav, ikka mängumees ja eestvedaja. Ta oli ka lahke ja arukas ning jättis varaküpsenud täiskasvanu mulje.
Ristiema Anu Jaanus on meenutanud: «Terane oli ta küll juba varakult. Olin kord neil rukist lõikamas. Lõuna ajal tuli Jüri rukkipõllule, et meid sööma kutsuda. Mäletan selgesti, kui ta jooksis, pea seljas, rind ees lahti, ise oli alles nelja-aastane. Kui jõudis põlluni, ütles: «Tulin vaatama, mis te siin ka teinud olete.» Küsisin: «Noh, kas me siis ikka sööki väärt oleme, noormees?» — «Olete, olete, tulge aga sööma!» Jah, nii kui täitsa mees kohe — rääkis ja käsutas. Ta oli selline orava olekuga laps: väga elav ja terane.»
Nagu iga talulaps, pidi ka Jüri Vilms karjas käima. Karjapõlv pakkus nii muresid kui rõõme. Seal tülitseti ja lepiti. Enese kaitseks tuli välja astuda. Kui Jüri koos teiste lastega kala oli püüdnud ja saagi jagamisel keegi õiglane ei olnud, hüüdnud ta vihaselt: «Oodake, las ma saan advokaadiks, küll siis teile näitan, kus õigus seisab!»
Rein Vilmsile aga mõisamehe elu ei meeldinud ja ta hakkas otsima võimalusi asuda rendikohale. Mõne aja pärast asuski ta elama Kabala Meossaare, Karjamõisa ja Kurla küla piirile Korstna tallu. Selle talu hoonete hulka ilmus peagi tilluke maja, viljakuivati.
Korstna Rein oli ikka ühiste asjade ajaja — olgu tegemist Kurla piimaühingu või masinaühingu asutamisega.
Kõik need vaimsed eeldused ja võimed, mis tegid Jüri Vilmsist rahvamehe, päris ta seega isalt, kes tahtis alati olla juht ja korraldaja.
Pilistvere kihelkonnakoolis
1898. aastal sügisel läks kevadel üheksa-aastaseks saanud Jüri Vilms kodust seitsme-kaheksa kilomeetri kaugusele Pilistvere kihelkonnakooli. Esmaspäeviti viidi ta sinna hobusega ja laupäeviti käidi tal vastas, aga sageli tuli tal seda maad käia ka jalgsi.
Telliskivist koolihoone asus poole kilomeetri kaugusel Pilistvere alevikust ning oli tollal üks ümbruskonna uhkemaid ja suuremaid. Kool oli kolmeklassiline ning seal õppisid nii poisid kui tüdrukud. Kooli juhataja oli Pilistvere kiriku köster-organist Paul Tekkel.
Õpetajaid oli kaks ning nad olid tõelised rahvamehed. Õpetus ja kasvatus olid koolis kõrgel tasemel ning avaldasid noorele Jüri Vilmsile suurt mõju.
Õpilasi oli koolis üle poolesaja ja nende vanus oli 10—20 aastat. Neil tuli kooli kaasa võtta oma voodi ühes voodiriietega ning kott nädala toidumoonaga, milles olid harilikult leib, võikarbid ja lihakarbid enamasti keedetud seapekiga, kehvemail õpilastel olid liha või silgud küpsetatud leiva sisse. Sooja lõunat ei valmistatud.
Pärast lõunat istuti veel kaks tundi klassiruumis, kus õpiti järgmiseks päevaks. Siis olid lapsed magamaminekuni, kella kümneni vabad.
Kella kümneks ette nähtud öörahu ei tahtnud aga mõnikord kuidagi tulla. Kui magamistuba jäi vaikseks, hakkas seal sündima igasugu õudseid asju...
Jüri Vilmski olnud kõva tonditegija. Ta oli pannud endale valge lina ümber ja roninud üles vaheseinale tüdrukuid hirmutama. Kord sattunud ta kooliteenija Anne kätte, kes ta roobiga alla tõuganud, nii et ta ei saanud paar päeva ennast õieti liigutadagi.
Jüri Vilmsi kooliõde Marie Piilmann on meenutanud, et Jüri oli agar laste paaripanija: ta ronis kateedrisse ja hõikas ilusti maha, et see saab paari sellega ja too tollega. Kui õpetaja sellele peale juhtus, oli Jüril trahv kaelas: tuli kirjutada 200—300 rida. Jüri otsis siis ilusa käekirjaga lapsi, kes tema eest trahviread ära kirjutaksid. Tasuks tõi ta neile kompvekke ja paberosse.
Terane keeleõppija
Kihelkonnakooli õppima asudes mõistis Jüri Vilms lugeda nii eesti kui vene keeles, kirjaoskus puudus tal aga täiesti — õe mälestuste järgi ei suutnud ta ühtegi tähte ega numbrit valmis treida. Pärast esimest koolinädalat oskas ta aga kirjutada nii suurtähti kui numbreid.
Lugemis- ja õppimistung, mis Jüri Vilmsil juba kodus avaldusid, said kihelkonnakoolis uut hoogu. Näiteks püüdis ta omal käel õppida vene sõnu. Tema õde meenutas, et kui kord venelased nende kodu lähedal töötasid, mõistis Jüri küll ainult üksikuid sõnu, kuid purssis kogu päeva nendega rääkida.
Õppeainetest oli Jürile kõige rohkem meeldinud arvutamine. Ta oli öelnud, et võiks rehkendada terve päeva. Talle meeldis ka ajalugu. Üks kaasõpilane on meenutanud, et Jüril oli ajalootunnis ikka rohkesti seletamist. Ta oli vaielnud isegi kooliinspektoriga.
Niisiis oli Jüri Vilms Pilistvere kihelkonnakoolis igati edukas õpilane ja tema tunnistused olid alati väga head.
Seepärast pöördusid õpetajad Tekkel ja Krimm tema isa poole, et too poega edasi koolitaks. Olgugi et Rein Vilms mõistis haridust hinnata, ei julgenud ta majanduslike raskuste tõttu poja edasikoolitamisele esialgu mõelda.
Kahtlusist ja vastuseisust hoolimata suutsid õpetajad Rein Vilmsi niikaugele viia, et too nõustus oma 12-aastase poja 1901. aasta kevadel, aasta enne kihelkonnakooli lõpetamist, Pärnu gümnaasiumi eksamile saatma. Seejuures ei saa jätta märkimata kõige olulisemat, Jüri Vilmsi enda tugevat tahet elus edasi jõuda. Ta sai kodunt loa ja valmistus eksamiks väga hoolsalt.
Kokkuvõtteks toon väljavõtte Andres Pärli raamatust «Jüri Vilms».
«Esimest osa Jüri Vilmsi elukäigust lõpetades olgu rõhutatud, et see kõrge soov saada kuulsaks tegelaseks ei olnud tühipaljas juhuslik eimillegile toetuv unistus, milliseid laste juures sageli kuuleme, vaid see toetus selleks vajalikele iseloomuomadusile.
Eeskätt olgu meelde tuletatud Jüri Vilmsi juba varakult avaldunud enese maksmapaneku tungi. Tahe olla midagi, et teised näeksid ja imestaksid. Suur õppimishimu, s. t. tööhimu, on juba erilise auahnusetagi jõuks, kui selleks leidub vähemaidki võimalusi.»
Ettekanne Eesti Vabariigi
90. aastapäevale pühendatud Jüri Vilmsi konverentsil
31. märtsil Tallinnas.
RAJAJA
JÜRI VILMS
13. märts 1889 — 13. aprill 1918
• Jüri Vilms oli poliitik, jurist ja ajakirjanik, Eesti esimene kohtuminister.
• Oli üks Eesti olulisemaid sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelasi, asutas Eesti Tööerakonna.
• Kuulus Eestimaa Päästekomiteesse, kes valmistas ette Eesti iseseisvuse.
• Saksa okupatsiooni algul lahkus Soome, lootes asuda korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd, ent jäi segastel asjaoludel kadunuks. Kõige tuntuma versiooni järgi langes ta Suursaarel sakslaste kätte vangi ja hukati Helsingis.
Allikas: Vikipeedia