Kuigi Andra Kütt on nüüdseks Viljandi noortevolikogu spiikri ameti maha pannud, pole ta selle organisatsiooni tegevusest päris kõrvale jäänud ja on jõudumööda selle uut koosseisu järje peale aidanud.
Kui teha asju südamega, läheb elu etemaks
10. veebruar 2010, 09:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Volikogu on mulle kolme aastaga südameasjaks saanud,» tõdeb Andra Kütt. «See tegevus meeldib mulle väga, andis tutvusi, kogemusi ja oskusi.»
Esimesel volikoguaastal oli neiu tegev meediajuhina ning kahel järgmisel täitis vastutusrikast spiikrirolli, mis õpetas, et tagasihoidlikkusega ei jõua kuhugi.
«Ma olen nagu väike vanainimene. Nõudsin, et paberimajandus oleks korras, sest noortevolikogu ei peaks olema vaid jututuba ja kokkusaamiskoht. Samas ei tohi see olla üliametlik,» räägib ta.
Kolme volikoguaasta jooksul õppis Andra Kütt, et kogu aeg tuleb ennast näidata ja anda teada soovist suhelda.
«Üldiselt tullakse ikka vastu ja kuulatakse ära ka, kuigi on tunne, et noori ei võeta väga tõsiselt,» nendib ta. «Ometi on noortel häid mõtteid, need tuleks vaid raamidesse panna. Noorte tegemisi oleks tarvis toetada ja linnavõim võiks nendega rohkem arvestada.»
Kütil on hea meel, et viimasel ajal on kümme aastat tagasi asutatud noortevolikogu rohkem esile tõusnud. Vahepeal oli tegevus justkui varjusurmas ning vähe kajastatud. «Kahtlemata teeb heameelt see, et noortevolikogu töö eest esitati mind 2009. aastal viiel korral aasta noore tiitlile,» on Kütt tänulik.
Näiteks oli just selle organisatsiooni idee anda igal aastal välja aasta noore ja aasta lastesõbralikema ettevõtte tiitlit.
«Iga aastaga on volikogule tegevusvaldkondi lisandunud. Oleme korraldanud üritusi lastekaitsepäeval, hansapäevadel, noorte nädalal ja haridusmessil ja vabariigi aastapäeval ning kohtunud Eesti teiste noortevolikogudega,» loetleb ta ning lisab: «Ma loodan, et noortevolikogu tähtsus suureneb veelgi.»
Kenasti on Küti arvates käima läinud heade mõtete postkasti idee: linna elanikel ja külalistel on võimalik oma ettepanekud paberile panna ning noortevolikogu logoga postkasti lasta — niisugune on linnas viies kohas.
Kokkuvõtteid tehes on Kütt tõdenud, et inimestel on rohkesti põnevaid ja üsna kerge vaevaga elluviidavaid ideid.
Ühe näitena toob ta välja, et Viljandis võiks regulaarselt täikat korraldada. «See annaks linnale tõesti palju juurde.»
Nii kahju, kui see ka pole, ei ole inimesed Küti arvates paraku vabatahtlikust tööst eriti huvitatud.
Eelistab raamatut klubile
Praegu õpib Andra Kütt Tallinna ülikoolis eesti filoloogiat, sest keel ja kirjandus on talle kogu aeg südamelähedased olnud.
«Olen erialavalikuga 101 protsenti rahul! Mulle meeldib kohutavalt lugeda ja nüüd võin seda esimest korda piiramatult teha. Kas saaks veel õnnelikum olla?» kõneleb ta.
Keelehuvilisena kuulub Kütt ka Eesti noorte keeleorganisatsiooni, mis asutati 2007. aastal, eesmärgiga väärtustada korrektset eesti keelt. Sellest aastast on ta organisatsiooni aseesimees. «Eelmistel aastatel on toimunud suured keelekonverentsid, kuid sellel aastal on plaanis mitu üle-eestilist üritust,» jutustab ta.
Kooli ajal võttis Kütt agaralt osa kõikvõimalikest keelevõistlustest.
«Väiksena kirjutasin raamatu ja küsisin emalt tõsimeeli, kes küll aitab mul selle ära kirjastada,» muigab ta.
Andra Küti lugemislaualt võib leida igasuguseid teoseid.
«Olen kindel, et ei ole halba raamatut — igal on oma sõnum ja mõte,» ütleb ta. «Austan südamest eesti kirjanikke, aga loen ka ajatut klassikat.
Mulle meeldib väga näiteks Gustave Flaubert’i looming, ma naudin selle kirjaniku keelekasutust: iga sõna ja lause on nii hästi läbi mõeldud...»
Lugemisarmastuse sai neiu vanaemalt. Talle nimelt ei meeldinud lasteaias päeval lõunaund magada ning nõnda tuli jääda koduseks ja veeta päevad vanaemaga, kellega koos ta luges väga palju.
Viiulimäng lõõgastab
Andra Küti teine suur kirg on muusika. Muusikakooli õpilaseks sai ta tavapärasega võrreldes hilja, 13-aastaselt, ja ajendatuna kurvast sündmusest.
«Mind lummas tädi matustel kuuldud viiulimäng ja tekkis soov seda pilli osata,» meenutab ta.
Sisseastumiseksamit mäletab neiu selgelt. Koolipürgijatel tuli laulda üks laul ning kui enamasti kõlasid laste esituses lõbusad linnu-loomalood, siis tema esitas Lydia Koidula isamaalise pala.
«Esimestel kontsertidel oli pisut piinlik küll, et reas on väikesed viiuldajad ja nende hulgas üks suur tüdruk. Minult loodeti tõenäoliselt kuulda midagi erilist, kuid mul kui algajal tuli ju valida ikka samu palu, mis olid väikeste repertuaaris,» räägib Andra Kütt.
Suur tahe, töökus ja järjekindel harjutamine viisidki lõpuks sihile, eelmisel aastal lõpetas ta õpingud muusikakoolis. Seljataga on ka nelja-aastane orkestris mängimise kogemus. «Mängimas sai käidud ka muusikakooli endise õpetaja Olav Salu juures, kelle tunnid on meelde jäänud just vanahärra erilise pühendumuse tõttu,» meenutab ta.
Muusikakoolist ei saanud ta aga oma sõnul pelgalt muusikalise põhihariduse, vaid laia silmaringi ja teistsuguse maailmavaate.
Viiulit mängib Andra Kütt seniajani ja pill kui hea sõber on tal Tallinnaski kaasas. Naabrite hulgas ta oma sõnul siiski populaarne pole — seda on tõestanud koputused seinale.
Võimalusterohke Viljandi
Gümnaasiumi lõpuaastale kuhjus Andra Kütil väga palju kohustusi. Enamasti nägid tema päevad välja nii, et pärast tunde Paalalinna gümnaasiumis kiirustas ta muusikakooli ja seejärel volikokku ning õhtul kümne paiku maandus koju õpikute taha, suur kohvikruus käes.
Neiu arvab, et kui ta oleks sel aastal end volikogutööst, muusikakoolist ja noorte sümfooniaorkestri tegevusest taandanud, oleks ta ehk kooli medaliga lõpetanud, nagu ta oli lootnud. Samas ei kahetse ta midagi, sest tänu mitmekülgsele tegevusele arenes ta mitmes suunas ning see on kõvasti kogemusi ja oskusi juurde andnud.
Kuigi Viljandi meeldib Andra Kütile väga ja ta leiab, et siin on palju kasutamata võimalusi, möönab ta, et Tallinn pakub rohkem võimalusi. Pealinnas lokkavad pealiskaudsus ja vähene süvenemine teevad teda paraku nukraks.
«Maal elamine mulle ei sobiks, sest ma muutun tegevusetusest kurjaks. Olen imelik inimene: mulle istub pingeolukord. Ma naudin, kui tean, et mul on midagi teha,» arutleb ta.
Vähem vingumist
Raskest olukorrast aitab Andra Kütti üle see, kui ta saab olla koos lähedastega.
«Õigeid sõpru, keda võid usaldada ja kes jäävad su kõrvale ka siis, kui sul parajasti just kõige paremini ei lähe, ei saa minu meelest olla rohkem kui paar-kolm,» ütleb ta ning jätkab: «Suur õnn on ka toetav perekond. Mina saan kodus rääkida nii headest kui halbadest asjadest. Ema on mulle suur eeskuju nii saavutuste kui südameheaduse poolest.»
Peale tegevuseta istumise panevad Andra Kütti nördima pessimism ja asjadele kergelt käegalöömine. Sellistel kordadel meenutab ta väikse muigega Hando Runneli ütlemist, et kõik siin kõiki tunnevad, selja taga vannuvad.
«Vingutakse, kui raske kogu aeg on. Aga et edukalt hakkama saada, tuleb kogu aeg tööd teha. Visadusega ületab kõik takistused,» on ta veendunud.
«Kui teha asju südamega, läheb elu paremaks!»
Samuti ei talu Andra Kütt keerutamist ega vassimist. Need ajavad suure õiglustundega, ent õrna hingega neiu lausa endast välja. Sellised olukorrad annavad samas hea õppetunni, kuidas end tagasi hoida ja mitte esimese vihaga ebaadekvaatselt käituda.
«Rohkem märkamist! Kui näed, et teist on võimalik kas või hea sõnaga toetada, tuleks seda teha,» lausub Andra Kütt lõpetuseks.