Eesti ajalooga seoses on palju kirjutatud niinimetatud esimestest meestest, kes tegid hiigeltööd kulisside taga niite tõmmates. Üks selline oli Theodor Andreas Käärik.
Theodor Käärik oli esimene riigisekretär
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Theodor Andreas Käärik sündis 10. novembril 1889 Viljandi vallas Kärksi külas kooliõpetaja Andrese ja tema naise Leena vanema lapsena.
Poisi haridustee algas Mihkel Kampmanni juures Viljandis. Järgnesid Viljandi linnakool, Heine progümnaasium ning Pärnu poeglaste gümnaasium, kus ta oli õpilasorganisatsiooni Taime kassahoidja ja samanimelise õpilaslehe kaastööline.
Moskvast Galiitsiasse
Aastail 1910 ja 1911 ning 1912—1914 õppis Theodor Käärik Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas. Ta kuulus Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli selle kirjatoimetaja.
1911. aastal läks ta 197. Lesnoi polgu reservlipnike kursustele ning pärast nende lõpetamist aastal 1912 suunati teenistusse. Sõjatee algas Viljandi družiinas ning jätkus 1915. aastal Keksholmi (Käkisalmi) kaardiväepolgus ja Sveaborgi kindluses.
Käärik sai lahinguis Galiitsias kaks korda haavata ja viibis üheksa kuud ravil. Tema teeneid hinnati Püha Anna ordeni IV klassiga, mõõgaga Vapruse Eest, Stanislavi III ning Püha Vladimiri IV klassi ordeniga lehvi ja mõõkadega.
Käärik viibis ravil Peterburi keiserlikus haiglas. Pärast paranemist oli ta ühe väljaõpperügemendi ülem.
15. veebruaril 1916 abiellus Theodor Andreas Käärik Peterburi Jaani kirikus Edith Jürgensoniga. Naine elas aeg-ajalt meheõe Hilda ja tolle abikaasa Märt Israeli juures Tsarskoje Selos. Nood juhatasid seal meiereid. Igal hommikul saatsid nad pitseeritud anumais keisrikojale piima, koort ja võid.
Käärikute abielust sündis kaks poega: Kaljo (1917) ja Endel (1919—1944). Kaljo Käärik elab praegu Rootsis.
Sada tuhat eestlast armees
Ravides 1916. ja 1917. aastal Petrogradis sõjahaavu, üritas Theodor Käärik sealses ülikoolis juuraõpinguid jätkata, kuid poliitiline olukord oli muutunud tuliseks. Siiski jõudis ta lühikest aega õppides kuuluda Eesti üliõpilaste seltsi Põhjala.
Kui puhkes Esimene maailmasõda, teenis Vene armees 140 eesti kaadriohvitseri ja reservis oli 160 eesti lipnikku. Sõja kestel mobiliseeriti Vene väkke üle 100 000 eestlase ja üle 2000 sai ohvitseriks. See oli juba suur jõud.
Revolutsiooni esimesel päeval, 28. veebruaril 1917 Theodor Käärik vangistati ning viidi mahalaskmisele, kuid eesti ja vene sõdurid päästsid ta, öeldes, et ta kuulub nende hulka.
1. märtsil 1917 võttis Käärik koos eesti sõduritega Petrogradi peapostkontori oma kaitse alla ja päästis selle rüüstamisest.
8. aprillil organiseeris ta koos mõttekaaslastega Petrogradis võimsa eestlaste rongkäigu, millel osales ligi 40 000 inimest, sealhulgas 15 000 sõjaväelast ja 30 orkestrit. See manifestatsioon Eesti autonoomia toetuseks täitis oma eesmärgi: 12. aprillil 1917 oli Ajutine Valitsus sunnitud ühendama Eesti maa-ala üheks kubermanguks ning andma loa ajutise maanõukogu valimisteks. Nii kiiresti saavutati autonoomia.
20. aprillil oli Lossi platsil ligi 4000 osavõtjaga eesti sõjaväelaste paraad. Leitnant Käärik raporteeris kindralleitnant Kornilovile, kes pidas pärast paraadi kõne eesti sõdureile.
Käärik oli Petrogradis aktiivne ka eesti sõjaväelaste organiseerimisel ning ta valiti sealse Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee esimeheks. 20. mail 1917 oli ta koos koolivend Jüri Vilmsi ja William Tomingaga sõjaminister Aleksandr Kerenski juures Eesti polgu loomist nõudmas. Kerenski käskkirjaga lubati see asutada.
Kutsus Laidoneri diviisiülemaks
Kääriku teeneks võib pidada eesti rahvusest kõrgemate sõjaväelaste kutsumist meie rahvusväeosi juhtima. Esimesel kohtumisel Lavr Korniloviga Eesti sõjaväe asjus mainis Kornilov, et tal oli Kaukaasias staabiülemaks eestlasest polkovnik Johan Laidoner. Käärik vastas seepeale, et ta tunneb Laidoneri noorpõlvest saadik, ning võttis tollega ühendust.
21. oktoobril 1917 saatis Eesti sõjaväeosade organiseerimiskomitee esimees leitnant Käärik Laidonerile, kellest pidi saama formeeritava Eesti diviisi ülem, telegrammi: «Teie määramine teostub. Palun kohe välja sõita.» Saabus vastus: «Tulen.»
23. veebruaril 1918 vahistati Käärik kui Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees. Järgmisel päeval õnnestus tal põgeneda.
Pärast esimese Eesti diviisi organiseerimist oli Käärik diviisi staabis jaoskonnaülem ning enne Saksa okupatsiooni ka Tallinna komandandi abi ja peapostkontori komandant. Käärik saatis manifesti üle Eesti ja Petrogradi Julius Seljamaale. Too avaldas vabariigi väljakuulutamise ja Ajutise Valitsuse koosseisu ajalehes «Naš Vek».
Pärast seda, kui sakslased olid rahvusväeosad likvideerinud, ei lasknud kapteniks ülendatud Käärik käsi rüppe. Ta organiseeris side- ja vahendusfirma Kosmos. See varifirma hankis raha Eesti välisesindustele, pidas sidet eestimeelsete tegelaste vahel ning hankis reisilube ja -dokumente. Nii rändas palju sakslaste tagaotsitavaid inimesi mööda riiki tõeliste «kosmopoliitidena».
Kord Rakveres läbiotsimisel leiti Käärikult suurem summa Inglise naelu. Õnneks teda ei vangistatud, sest ta suutis tõestada, et oli need kokku ostnud edasiandmiseks Tallinnas. Naelad siiski konfiskeeriti.
Saksa okupatsiooni ajal oli ta üks Kaitseliidu rajajaid.
Vastutavad ametikohad
11. novembril 1918, samal päeval kui võim Tallinnas läks üle Ajutisele Valitsusele, loodi Riigikantselei eelkäija Ajutise Valitsuse Kantselei. Theodor Käärik sai esimeseks ametisse nimetatud asjadevalitseja kohusetäitjaks. Samal ajal oli ta lühikest aega sõjaministeeriumi kodifitseerimisosakonna ülema abi. Just tema oli see, kes Ajutise Valitsuse nimel andis kindral Laidonerile salajase korralduse desarmeerida Loodearmee. Olles ise vaid kapteni auastmes, kirjutas ta sellele käskkirjale ilmselt mõnuga alla.
12. novembrist 1918 kuni 18. novembrini 1919 oli Käärik Ajutise Valitsuse asjadevalitseja. Ta vabastati sellelt kohalt, sest valiti Asutava Kogu liikmeks Tööerakonna nimekirjas.
Pärast seda, kui aprillis 1919 oli kokku kutsutud Asutav Kogu ja ametisse asunud valitsus, nimetati Ajutise Valitsuse Kantselei ümber Vabariigi Valitsuse Kantseleiks. Põhiseaduse jõustumise tõttu sai asutus 21. detsembril 1920 Riigikantseleiks ning asjadevalitseja riigisekretäriks. Seega võib öelda, et Viljandimaalt pärit Theodor Käärik oli Eesti Vabariigi esimene riigisekretär.
Aastatel 1920—1923 töötas Käärik tol ajal erakordselt vastutusrikkal Riigikassa peavalitsuse juhataja ametikohal. Siin võttis ta vastu ja kirjutas alla kviitungile Venemaalt 15 miljoni kuldrubla (11 610 kilogrammi kulla) saamise kohta Tartu rahu tingimuste järgi. Käärikut võib seega pidada üheks Eesti informeeritumaks isikuks vabariigi algusaastatel.
Käärik kuulus veel mitmesse organisatsiooni. Näiteks oli ta Eesti Ühistegelaste Liidu juhatuse liige ja osales Eesti Autoklubi tegevuses. Alates 1923. aastast kuni surmani 1940. aastal töötas ta Riigi Trükikoja juhatajana.
Käärik organiseeris riigi ametlike väljaannete ja raha trükkimist. Sel alal oli ta tegevus üpris edukas: 1923. aastast trükiti kõik paberrahad ja vermiti kõik mündid kohapeal, Kääriku juhitavas asutuses. Ta oli 1935. aastal Eesti riigi rahaliste loteriide direktor.
Initsiaalid riigivapi all
Et aga tegijal juhtub nii mõndagi, ei pääsenud ka Käärik skandaalideta. Nimelt lasi ta 1928. aastal vermitud 25-sendisele mündile otse riigivapi alla panna oma initsiaalid (täpsemalt mitte T. K., vaid TK). Neid münte vermiti 2 025 000 tükki. Hiljem korjati need käibelt, kuid hoopis sel põhjusel, et nende suurus ja raskus kattusid ühe teise riigi kõrge väärtusega mündi omadega ja neid kasutati seal automaatides. See sünnitas paksu pahandust valitsusringkondades ning andis tööd karikaturistidele ja leheneegritele.
1928. aastal juhtus veel üks prohmakas. Nimelt trükiti endisele 100-margasele punase kirjaga «ÜKS KROON». Seda vahetati välismaal kui 100 Eesti krooni ja riigil tuli need valuuta eest tagasi osta.
See-eest paberrahadel oli Kääriku allkiri igati õigustatud. 1000-margasel oli koguni kahe Viljandi mehe allkiri: rahaminister Karl Baarsi ja Riigi Trükikoja juhataja Theodor Kääriku oma.
Teatud mõttes oli Käärikul ehk õiguski. Ta oli olnud üks rahvusväeosade aktiivsemaid organisaatoreid, kuid talle «unustati» anda Vabadusrist. Ainsaks tunnustuseks töö eest jäi Käärikule pikaks ajaks 1917. aasta manifestatsiooni organiseerija märk, mille lasid valmistada tema kaasvõitlejad. Lõpuks saadi kõrgemal pool sellest aru ja 1929. aastal annetati talle Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu II aste ja 1938. aastal Valgetähe teenetemärgi II klass.
Võltsimine polnud võimalik
Hoopis huvitav lugu juhtus 1927. aasta märtsis. Helsingis kohtu all olev väärtmärkide võltsijate jõugu juht Onni Mattila teatas, et kõik võltsitud Soome väärtpaberid, tempelmargid, tšekid ja raha olid valmistatud Eesti riigile kuuluvas trükikojas.
Käärik lükkas kõik süüdistused ümber, öeldes, et võltsimine on võimalik vaid siis, kui enamik töötajatest sellest teab. Riigi Trükikojas oli tollal palgal 220 inimest ja nende kõigi äraostmine käinuks suursullerilgi üle jõu. Käärik ei kaotanud selles totras olukorras huumorimeelt, öeldes: «Meie trükikojas tehakse esimese järgu tööd. Kui meie teeme raha järele, siis teeme nii, et keegi sellest aru ei saa.»
Pärast Eesti okupeerimist vabastati Theodor Käärik ametist. Küllap oleks temagi arreteeritud ja külmale maale saadetud, kuid mehe halb tervis ei lasknud okupantidel seda plaani ellu viia. Ta viidi haiglasse.
Theodor Käärik suri 51-aastasena 3. detsembril 1940 Tallinnas Nõmme tuberkuloosihaiglas kopsuverejooksu tagajärjel. Ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule üsna Ugala teatri praeguse parkimisplatsi ligidale.
Autor tänab abi eest artikli kirjutamisel Viljandi Muuseumi direktorit Jaak Pihlakut ja Theodor Kääriku poega Kaljo Käärikut Rootsist.