1984. aasta 4. septembril seisis Andres Koger Pärnu KEK-i kontoris, kus talle tööd pakuti, ja hoidis peos telefonitoru. Liini teises otsas oli Viljandi KEK-i toonane juht Udo Viilukas, kes Kogerit samuti tööle kutsus.
ANDRES KOGER: ei tohi seada endale mõttetuid piiranguid
8. aprill 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas te veel vajate mind?» uuris äsja Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud Koger Viilukalt, kellega ta oli ühes meeskooris laulmise tõttu juba vana tuttav. «Muidugi vajame,» vastati teisest otsast. «Ainult et homme hommikul pead kohal olema.»
Koger ütles ära kohast kodulinna KEK-i projekteerimisosakonnas, pakkis juba samal õhtul asjad ning sõitis Viljandisse, kus ta oli varem käinud vaid kooliekskursiooniga lossimägedes. Järgmisel päeval võeti noor mees Viljandi KEK-i palgale ja veel päev hiljem sai ta juba kätte korteri võtmed.
Nüüd, üle 20 aasta hiljem, võrdleb Koger Viljandisse kolimist tundmatus kohas pea ees vette hüppamisega. Ometigi tundus võõrasse linna tulek õigena, sest siin pakuti talle võimalust saada töödejuhatajaks, mis ehitusplatsile ihanud noorele mehele ülihästi sobis.
«Suur osa oli ka vahetul lähenemisel,» leiab Koger tagantjärele. «Kui ikka KEK-i juhataja isiklikult tudengile külla tuleb ja ütleb, et ootab teda tööle, siis see ülendab ja tekitab tunde, et sind tõepoolest vajatakse.»
Ettevõtjaks tõugatud
Olgugi, et nüüd on Koger juba kümmekond aastat pealinnamees, mängis Viljandi tema edasises saatuses võtmerolli. Märkida võiks vähemalt kahte asja: siit on pärit tema abikaasa Tuuli ja siin tõugati ta ettevõtjateele.
«Tõugati» on sõna, mida Koger ise selle kohta kasutab, ning mitte ilma põhjuseta. «Kõik asjad minu elus on lihtsalt juhtunud,» arutleb ta. «Ma ei ole kunagi endale mingeid piiranguid või kunstlikke tõkkeid seadnud, vaid läinud ajaga kaasa.»
Legendaarse ehitusfirma Koger & Sumberg eelkäija kooperatiivi Ramses sünd 1989. aastal oli üsna ebatavaline. Eks kooperatiive olnud teisigi, kuid enamik neist tegeles suhkruvati või muu nänni müügiga ega mõelnud nii tõsisele alale nagu ehitus.
Teiseks polnud firma initsiaatorid mitte selle juhid ja omanikud Andres Koger ja Tarmo Sumberg, vaid Viljandi KEK-i juhtkond ning Viljandimaa juurtega väliseesti ärimees Lembit Soots.
Asi sai alguse Sootsi soovist rajada Tallinnasse motell Peoleo, millest kujunes üks tolleaegseid lääneliku ettevõtluse sümboleid. Ilmselt polnud väliseestlane kursis, et oma rajoonist väljaspool ehitamas käia oli sel ajal ääretult harukordne, ning pöördus ehitajat otsides oma kodukanti, Viljandi KEK-i.
Et osa tasust pidi tulema ülihinnalises valuutas, ei tihanud KEK-i juhid pakkumisest ära öelda, vaid tegid Kogerile ülesandeks leida Tallinnast inimene, kes oleks võimeline seda projekti juhtima.
«Käisin oma tuttavad läbi, aga ei leidnud sobivat,» meenutab Koger. «Selle peale öeldi, et kui ei leia, lähed ise. Saad viis meest ja nädala pärast hakkad pihta.»
Sellest hetkest saigi Kogerist ettevõtja. Et raamatupidamisest polnud ehitusinseneri haridusega mehel aimugi, kaasas ta firmasse oma hea sõbra ja samuti Pärnust pärit Tarmo Sumbergi, kes töötas KEK-i pearaamatupidaja asetäitjana.
EKS — Endised KEK-i Sulid
Peoleo ehitamise ajal muutus algselt KEK-i peaalltöövõtja rolli täitnud Ramses sujuvalt peatöövõtjaks. Oma osa rahast said nii kooperatiiv kui KEK ning kõik olid õnnelikud.
Kummalisel kombel polnud motelli valmimise ajaks kümne töötajani kasvanud firma juhtidel mingit hirmu homse päeva ega järgmise tellimuse pärast. Kui Peoleos töö otsa sai, mindi tänu Sumbergi sidemetele kuuks ajaks Rootsi ja osteti sealt teenitud valuuta eest tööriistu. Alles seejärel hakati vaikselt vaatama, mida edasi teha.
«See oli aeg, mil majandid veel tahtsid ehitada, aga KEK hakkas tasapisi kokku kuivama,» räägib Koger. «Kuidagi väga probleemitult õnnestus meil saada endale Ekseko söökla ehitus. Selle järel tulid esimesed Hansapanga kontorid, sest Rootsis käinud meestena oskasime küprokit panna.»
1991. aastal vahetas Vana-Egiptuse kuulsa ehitaja vaarao Ramses Suure auks ristitud kooperatiiv nime ning loodi aktsiaselts EKS. Lühendi tõlgendustena on käibel olnud Eesti Koger ja Sum-berg, Ehitus Koger ja Sumberg ning isegi Endised KEK-i Sulid, kuid tegelikult tähendas E ettevõtjaid K Kogerit ja S Sum-bergi.
Kuigi firmal ei õnnestunud kunagi saada Eesti suurimaks ehitusettevõtteks, olid nii lühend EKS kui mõni aasta hiljem kasutusele võetud pikem nimeversioon Koger & Sumberg nii hea kõlaga, et on paljudel meeles tänaseni.
«Viljandi suurimaks saime endalegi ootamatult juba paari aastaga,» sõnab Koger. «Kindlasti olime ka geograafiliselt riigi kõige laiema haardega firma, sest meil olid kontorid Viljandis, Tallinnas, Pärnus ja Virumaal.»
Koger lisab, et ehkki lõpuks tuli aktsiaseltsi peakontor Tallinna kolida, oli Viljandist alustamine suur pluss just uute piirkondade vallutamisel. «Tallinnast alustavad ettevõtted jäävadki enamasti pealinnakeskseks.»
Poole aastaga laulatusest lahutuseni
1998. aastal sai Koger & Sumbergi iga otsa. Kuigi tegemist oli ehituses väga kehva ajaga, ei lõpetanud firma siiski pankrotiga, vaid ühines täiesti võrdsetel tingimustel teise suure ehitusettevõttega FCM.
Kogeri mäletamist mööda pärines liitumismõte rohkem Sumbergilt, kes tegutses juba aastaid hotelliäris ja oli Koger & Sumbergis suhteliselt passiivne osanik.
«Eks ta niisugune katsetamine olnud,» põhjendab Koger talle hiljem peaaegu saatuslikuks saanud liitumist. «Läksime julge hundi rinnaga peale, tundus põnev teha suuremat asja.»
Kuigi mõni kõrvaltvaataja nägi FKSM-iks koonduvate firmade kultuuride konflikti juba ette, ei osanud Koger ise sellega arvestada. Küll aga andis see tunda peaaegu kohe pärast liitumist.
Tema kirjeldust mööda tekkis võrdsetel alustel liitunud firmas küsimus, kumb pool on ikkagi võrdsem ja kelle käes on jäme ots. Kuigi kogerjasum-berglasi oli ühendettevõttes rohkem, oli vastaspool agressiivsem ja üritas iga hinna eest uusi positsioone haarata.
«Täpselt nii, nagu me olime nõukogu esimehega (Tiit Kuuli — toim.) rivaalid enne ühinemist, jäime konkurentideks ka uues ettevõttes,» meenutab FKSM-i juhatuse esimehena töötanud Andres Koger.
Mõne kuu möödudes sai tal pidevast võitlusest ja piiratud tegevusvabadusest niivõrd villand, et lahkus FKSM-ist peaaegu päevapealt ja asutas uue aktsiaseltsi Koger & Partnerid.
Andres Kogeri esimese ja teise ettevõtte algus erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Ramsese ajal olid olemas nii töötajad kui töö, Koger & Partnerite esimestel kuudel mitte kumbagi. Isegi vaba raha oli tal vaid 100 000 krooni, sest FKSM-i aktsiaid polnud kellelegi müüa.
Hirmuhigi otsa ees
Kolm kuud istus Koger kontoriks üüritud toas oma assistendi vastas laua taga ilma ühegi tellimuseta. Raha hakkas otsa saama ning üheksa inimest kümnest arvas, et ta ei tõuse enam kunagi.
Koger kinnitab, et ise ta musta stsenaariumi päriselt ei uskunud, kuid ajuti hakkas tallegi tunduma, et kahtlejatel võib õigus olla. «Öised ülesärkamised, higimull otsa ees, on veel meeles küll,» möönab ärimees.
Siiski ei kahetse ta FKSM-ist lahku löömist ega isegi liitumist ennast. «See andis mulle võimaluse teha seda, mida ma täna teen ja ma pole kunagi olnud nii õnnelik.»
Esialgu oli seis aga ülimalt nukker. Esiteks oli ehitus üldises madalseisus, teiseks ei usaldatud alustavale firmale ka neid väheseid töid, mis olid saadaval. Koger & Partnerid oli sattunud nõiaringi, sest ettevõttel polnud võimalik ilma tellimusteta töötajaid palgata, aga keegi ei tahtnud anda objekti firmale, kellel pole tööjõudu.
Viimaks päästis ehitusala vana kala naha tema nimi. Välismaine kütusekompanii Shell, kes ilmselt kohaliku majanduseluga väga kursis polnud, pidas Koger & Partnerid nimelist aktsiaseltsi oma ammuse koostööpartneri Koger & Sumbergi järeltulijaks, mida firma teatavas mõttes ju oligi.
Shelli bensiinijaam oli just sellise mahuga hoone, mis väikesele firmale sobis ja sellest hakkas lumepall taas kasvama. Päris rahulikku seisu, kus vee peale jäämine oli kindel, jõudis Koger ja Partnerid siiski alles neli aastat peale asutamist, 2003. aastal.
Muide, kuigi Koger broneeris nime partnerite jaoks kohe alguses, pole tal neid tegelikult veel tänaseni. Ent nüüd, mil firma muudkui kasvab, peaks see olukord aasta jooksul muutuma.
Piire ei tohi seada
Ehkki Andres Koger numbreid avaldada ei taha, viitab ta, et lähiaastatel on oodata firma tohutu tempoga arenemist. Ehitusettevõttest on kolme aasta eest saanud arendus- ja ehitusettevõte ning nüüd loodab Koger selle vilju ka suure kasumina maitsta.
«Töörõõmu olen ma 20 aasta jooksul juba küllalt maitsnud,» muheleb ta.
Omanik rõhutab, et kuigi firma peaks mõne aasta pärast olema hoopis teises mastaabis kui praegu, ei ole suurus eesmärk. Oluline on loomulikult kulgeda ja mitte seada endale mõttetuid barjääre.
Kui Kogeri ettevõtjakarjäär sai alguse tänu sellele, et ta oma rajoonist väljaspool ehitamas ei käinud, siis nüüdseks on tema haare laienenud riigipiiridestki kaugemale. Läti tütarfirma on tegutsenud ligi aasta ja Bulgaarias on Koger nii ehitaja kui arendajana rajamas suisa terveid linnaosasid.
Vaatamata kogu põnevusele, mida töö uude arenguetappi jõudnud firmas pakub, ei saa Koger jätta tunnistamata kiire tempo puudusi. Endale ja perele jääb viimastel aastatel aega väga napilt, kuid viie lapse isa ruttab lisama, et on võtnud eesmärgiks elu taas tasakaalu viia.
«Minu tagala on väga kindel ja eks see toida ka minu edu äris,» on mees perele tänulik. «Sellepärast ma tugev olengi.»
Samas on Koger veendunud, et ainult perele ja iseendale pühendujat ei saa temast ka siis, kui pensioniaeg kätte jõuab.
«Vahepeal, kui firmas asju lõdvemalt võtsime, hakkaski tekkima ohtlik tunne, et kuidagi hea on,» naerab Koger. «Nagu mu naine ütleb, on pidev askeldamine ja toimetamine lihtsalt minu roll.»
Ärimees on kindel, et isegi kui ta kunagi ehitamis- ja arendajatööst tagasi tõmbub, hakkab ta aktiivselt tegelema millegi muuga. Näiteks hokiga, mis jäi talle külge neli aastat tagasi.
Premia jäähalli suuromanikuna on Kogerist saanud üks tugevamaid hoki toetajaid, kuid vähemalt sama tähtis on ise mängida.
«Trenn on kolm korda nädalas, esmaspäeval läheme jääle juba 7.30 hommikul. Paljud ütlevad, et oleme põrunud, aga me ei saa ilma selleta, meil on niivõrd hea punt,» kiidab Koger. «Hoki on see, millesse ma saan oma energiat jätta, et seda teisel kujul vastu saada.»
PERE
Andres Koger on sündinud 4. novembril 1961 Tallinnas, koolis käinud Pärnus.
Abikaasa Tuuliga on tal neli tütart: Aari (19), Vaarika-Johanna (16), Emma-Leena (13) ja Ella Miina (4). Esimesest abielust poeg Kaarel (22).
Allikas: «Sakala»