Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Koduigatsust mõistab tütar ema surma järel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Linda Kräuchi on esimest korda Eestis ja näeb esimest korda oma ema juttudest tuttavat paika — seda igatsetud Kävardit. | FOTO: Max Wüthrich

Šveitsi südames sündinud ja eestlase kõrvale väga koduselt kõlava eesnimega naine Linda Kräuchi on esimest korda elus oma ema sünnimaal.

See ei ole tavaline külaskäik.

Linda Kräuchi on Eestis koos isa Max Wüthrichiga, et puistata peotäis ema põrmu Viljandi Vanal kalmistul olevale perekond Kapsta hauaplatsile.

Tütar vaatab imestusega seda mägede ja orgudeta, kevadisest rohelusest veel puutumata maad, mida ta ema oma südame kõige hellemas nurgas kogu elu kandnud on, ja leiab selle väga kauni olevat.

Eelmise aasta sügisel 13. oktoobril suri Šveitsis Halliste valla Kävardi talu ajalugu suurel määral kujundanud Greta ja Peet Kapsta neljast lapsest viimane, 1918. aastal sündinud Leida Kapsta-Wüthrich.

Kävardi puutub silma

Kävardi talu 1937. aastal valminud uhke elumaja on Vana-Karistes alles seniajani. Praegugi ei saa võõras tollest uhkest valdusest mööda sõita, ilma et 1999. aastal korrastatud ja nii seest kui väljast euroopaliku lihvi saanud häärber silma ei puutuks.

Vene ajal oli Kävardil hooldekodu, nüüd on ta kasutusel suvemajana. See kuulub Leida Kapsta-Wüthrichi vanema õe Hilda Kapsta-Heubergeri tütrele Heidile.

Leida Kapsta-Wüthrich käis koos oma mehe Maxiga viimane kord Eestis kolm aastat tagasi. Siis ta veel uskus, et Kävardist on võimalik tõeline talu üles ehitada ning sel viisil ka tagasihoidlik panus oma kodumaa hüvanguks anda.

«Sakala» kaudu otsisid nad Kävardile elama üht tublit eesti perekonda, kes oleks nõus olnud seal talupidamisega rinda pistma.

See unistus ei ole tänase päevani täitunud.

Leida Kapsta-Wüthrichi mees Max armastas kõigest hingest oma naist ning kiindus tugevasti ka kaasa kodumaasse ja Kävardi tallu. Juba aastaid tagasi võttis ta oma hooleks Kapsta ja Sapase (Leida Kapsta-Wüthrichi ema Greta neiupõlvenimi oli Sapas) sugupuu ning Kävardi ajaloo uurimise.

See Šveitsi mees, endine masinaehituse insener ja ärijuht Max Wüthrich ei pidanud paljuks ühe eesti perekonna kroonika kokkupanemisel oma isiklikku aega ja raha kulutada ning Eesti arhiivide dokumentides sorimas käia.

Talu oli kõigile eeskujuks

Kävardi oli enne sõda isemajandav ettevõte, kus leidis tööd seitse inimest. Koristustöödeks võeti juurde abilisi.

1939. aasta suvel põllumajandusloenduse ajal täidetud talundilehelt on võimalik jälgida majapidamise seisu täpselt üks aasta enne sundvõõrandamist.

Ajaloolise dokumendi koopia on Max Wüthrichi kokku pandud kroonika üks lisasid. Selles on kirjas talu isikkoosseis, külvipindade suurus, loomade tõud, põllutööriistade margid, kasutatavad väetised ja tagavarad.

Kui 1940. aasta 23. juulil Kävardi valdused natsionaliseeriti, lahkus selle perenaine Greta Kapsta ööpimeduses kiiruga kokku kahmatud varanatukesega talust ja põgenes oma poja Hansu juurde Sürgaverre.

Ta mees Peet Kapsta oli surnud 1922., esimene poeg Osvald 1931. aastal. Tütred Hilda ja Leida olid aga ometi kaitstud, sest mõlemad viibisid sel ajal juba Šveitsis.

Oma elu lõpukümnendil helistas Leida Kapsta-Wüthrich Šveitsist sagedasti kodumaale, et koduigatsust leevendada. Ta rääkis oma uute Eesti sõpradega, kes talle Kävardiga seotud unistuste täideminemisel toeks püüdsid olla. Need kõned kestsid pikalt.

Leida Kapsta-Wüthrichi juttudes oli tema mees pärast seda, kui ta oli kõik Eesti uudised ära kuulanud, kohe järgmisel kohal.

«Max kiindus Eestisse mul juba siis, kui ta sellest maast ise veel midagi ei teadnud. Tema tajus seda, kuidas mina kogu oma hingega Eesti küljes rippusin,» jutustas naine ühes oma tollases kõnes. «Mu igatsus kodu järele nakatas tedagi. Max on üks väga hea ja eriline inimene!»

See on olnud ainus mõistlik seletus, põhjendamaks Max Wüthrichi siirast ja põhjalikku huvi Eesti vastu.

Kävardi naaber oli Kuiv-Saapa

Oluliselt on Greta ja Peet Kapsta laste elu, eriti tüdrukute oma mõjutanud see, et Kävardi naabruses oleva Kuiv-Saapa talu omanik oli nende tädi, ema õde Elsa Sapas.

Elsa Sapas pääses juba noorena Zürichisse psühhiaatriat õppima ja tutvus seal doktor Ernst Blumiga. 1928. aastal nad abiellusid. Mõlemal oli selleks ajaks Bernis oma praksis. Abielupaar jõudis pärast seda elada ka Eestis, doktor Blumil oli Tartu Ülikoolis koguni kateeder.

1930. aastate algul ehitati Saapale uus elumaja, millest sai üks tolle aja moodsama sisustusega häärbereid.

Maailmasõja puhkedes pidi doktor Blum Šveitsi kodanikuna oma riiki tagasi pöörduma. Naine jäi esialgu kolme lapsega maha tallu, kust nad aga küüditati. Elsa Sapas-Blum suri Siberis 1945. Lapsed pääsesid eluga ja neil õnnestus Punase Risti abiga 1950. aastate lõpul pääseda koguni isa juurde Berni.

Kuiv-Saapa talu või õigemini see, mis sellest alles jäänud on, kuulub praegu ühele lastest, Zürichi lähedal elavale Alma Weilenmannile. Saapa elumaja taastamisest on omanik loobunud, talu maad on ta kohalikele põllumeestele välja rentinud.

Tädi meelitas tüdrukud Šveitsi

Sel ajal, mil Elsa Sapas veel Šveitsis õppis ja töötas, kutsus ta sagedasti oma õetütart Hildat pikemaks ajaks Berni. Leida oli neil aastail veel liiga noor, ta on oma vanemast õest 11 aastat noorem. Hilda hakkas külastama ülikoolis kunstiajaloo kursust ja kohtus seal õigusteadlase Hans Heubergeriga.

Noored abiellusid 1930. aastal, aga nad käisid Eestis tihti ka pärast abiellumist. Hiljem oli just Hilda see, kes nooremat õde oma Šveitsi kodu külastama meelitas. Nii juhtuski, et ühest külastusest sai rohkem kui poole sajandi pikkune kodust eemalolek.

Leida Kapsta leidis tööd oma õemehele kuuluvas suures Berni kaubamajas. Ta püüdis jõudumööda uut, ilma lume ja talveta kodumaad armastama õppida. 1952. aastal sattusid õed ühele koosviibimisele, kus oli ka sarmikas vaba härra Max Wüthrich.

Praegu 83-aastane mees kõneleb sellest kohtumisest erutusest väriseva häälega. «Ma silmasin Leidat ja viisin ta kohe tantsima. See oli armastus esimesest silmapilgust,» jutustab ta. «Me abiellusime vähem kui aasta pärast, meie tütre Linda sünniaasta on 1953.»

Seesama tütar Linda Kräuchi on praegu ise kolme täiskasvanud poja ema ning alles õpib oma ema kodumaad tundma. Linda tunnistab, et ta nägi küll, kuidas tema emal ja isal on midagi, mis neid tugevasti liidab. See oli armastus ja igatsus millegi temale tabamatu ja arusaamatu — Eestimaa järele.

«Eesti oli mulle kui üks kauge ja külm maa, mis ema ja ta õe juttudes esines. Mulle ei läinud see eriti korda,» räägib ta. «Pealegi ei kuulnud me Eestist Šveitsis pikka aega mitte midagi.»

Linda Kräuchi räägib, et tal oli väga ilus lapsepõlv. Ta olnud üldse väga hoitud ja kaitstud laps ning ta ise lausa jumaldanud oma ema. «Tean, et kõik mu koolikaaslased kadestasid mind mu ilusa ema pärast. Mõnikord nad väitsid tal olevat mingi erilise, eksootilise aura. Mu ema oli eestlanna!»

Naine teab, et tegelikult oli ta ema väga tundliku ja rikka vaimumaailmaga naine, kel oli haruldane anne muuta täiuslikuks kõik, mida ta puudutas: nii nende kodu ja aed kui pere kõigi liikmete õnn ja rahulolu.

«Nüüd ma mõtlen, et tegelikult võis ta selle kõige keskel end vahel ka väga üksikuna tunda,» lisab tütar mõtlikult.

Linda Kräuchi usub, et seekordne Eestisse tulek ei jää tal viimaseks. Ta küsib soovitust mõne hea eesti keele õpiku ostmiseks.

Naine kasutab kohvikus ettekandjaga suheldes julgelt oma esimesi eestikeelseid väljendeid, mis ta nädalaga õppida on suutnud. Lapsepõlves ema õpetatud sõnad on paraku ununenud.

Piire ületav armastus

Linda Kräuchi oli koos isaga Eestis tolsamal külmal ja lumisel aprilli lõpu nädalal, mis meid, eestlasi, ärritas ja pahandas. Max Wüthrich sirutab käe lumehelveste püüdmiseks välja ja naeratab: «Selle ilma tõi Eestisse minu Leida!»

Seejärel jutustab ta loo, kuidas ta oli hiljuti rääkinud oma naisele, et tahab veel kindlasti näha lumist Eestimaa talve. «Nüüd, kus ma oma Leidaga viimast korda siia teel olin, täitis ta mu soovi,» ütleb mees hääle värinal, uskudes, et armastuse jõud võib ületada kõik piirid.

Sel nädalal, just enne emadepäeva, sai Leida Kapsta-Wüthrich Šveitsis asuvas perekonna rahulas endale valgest marmorist hauasamba. Sellele on raiutud kaks suitsupääsukest, ühel neist rukkilill noka vahel.

«Suitsupääsukesi ja rukkililli armastas Leida Eestis üle kõige,» lisab Max Wüthrich oma Šveitsist saadetud e-kirjas tagantjärele.

Tagasi üles