Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Viljandi fotograaf Hilja Riet peab oma sajandaid jõule

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Hilja Riet istub Viljandi kõige järsema tänava Kõrgemäe nurgapealses majas ja vaatab oma poolkeldrikorruse korteri aknast järve poole.

Korraks ulatuvad detsembripäikese kiired Hilja juurde tuppa ja joonistavad auväärses eas naise palgeile imekauni mustri valgusest ja varjust.

Sellest valgusest ja varjust teab kunagiste impressionistlike kunstpostkaartide looja nii mõndagi.

Hilja istub oma toas ja igatseb looduse järele. Kui palju kordi on ta sedasama tänavat mööda alla järve äärde kõndinud ja kauni ürgoru vaateid pildistanud! Kõrgemäel on tema kodu olnud nüüd juba vaat et pool sajandit.

Posti ja Koidu tänava nurgal seisvast kaunist juugendstiilis majast tõsteti kuulus Rieti piltnikupere välja 1951. aastal. Tolles Karl Burmani projekteeritud elamus oli kõigeks ruumi jätkunud. Üleval paiknesid elutoad, all fotoäri ja ootetuba, labor ja pimikud. Esindusliku ateljee lagi oli tehtud erilisest valgust mahendavast klaasist. Maja juurde kuulus imekaunis aed, Viljandi vaatamisväärsus, pereema Marie Rieti eneseteostus ja uhkus!

Isa Jaan Riet ei toibunudki 1951. aastal saadud šokist ja suri varsti. Ema pidas vastu veel mõned aastad, tema suri 1959. Tütar Hilja oli Tartu Kunstifondis tööd leidnud. Noorem tütar Elma oli jõudnud abielluda ja hiljem õnnestus just temal Rieti majja üürnikuna tagasi minna.

Hilja naasis Viljandisse viiekümnendate keskel, kasvatas siin oma poega Kristjanit ja pildistas jõudumööda edasi. Öösel pimendas ta sellesama elutoa aknad, tassis ämbritega vett, seadis üles suurendusaparaadi ning kummardus kemikaalivannide kohale.

Nüüd Hilja enam ei pildista ega käi väljas.

Jõululaps Hilja

Vana naise käeulatuses on suure klaasiga luup ja «Sakala» leht, nurgas televiisor ja kõrvaklapid, seintel raamatud ja fotod.

Fotosid on Hiljal äraarvamata hulk, kõik kenasti süstematiseeritult kas albumitesse, mappidesse või kastidesse seatud. Piltidel on kogu ta elu.

Hilja lapsepõlve jõulud olid alati erilised, sest jõulu teine püha on tema sünnipäev — vana kalendri järgi.

See pidulikus kleidis kolmeaastane tüdruk ehitud kuuse kõrval ongi Hilja. Pildi on võtnud tema isa Jaan Riet 1907. aasta 26. detsembril.

Tänavused jõulud on Hilja Rietil ei vähem ega rohkem kui sajandad. Tema sajas sünnipäev saabub uue kalendri järgi alles kahe nädala pärast, aga sajandad jõulud on tal juba käes!

Hilja pahameel

Peab siiski ütlema, et Hiljale ei meeldi juubelijutt mitte üks raas.

«Ärge parem rääkige!» hakkab ta käega vehkima, kui talle seda meelde tuletada. «Ma ei taha! Tulevad siia õnnitlema. Ma loodan, et ma suren ära enne. Ärge naerge!»

Hilja väljendab end niisuguse innu ja kirglikkusega, mis ühele saja-aastasele daamile üle jõu peaks käima, ja sellepärast ei saa niisugust juttu väga tõsiselt võtta.

Aga Hilja ütleb, et ta on naljast kaugel.

«Ma ei ole kunagi surra tahtnud. Ma olen ikka uudishimulik olnud. Aga nüüd ma ootan küll, et ma ära sureks, et mitte see tramburai ei tuleks.»

Hilja on nagu oma tahtmist saada ihkav väike tüdrukutirts, kes mässab ja jonnib. Mis talle ei meeldi, see talle ei meeldi. Ärgu keegi tulgu seletama. On üldse üks suur ülekohus, kui inimene peab nii kaua elama, nagu on elanud tema. Kellele see rõõmu teeb? Mitte kellelegi, arvab ta.

Hilja ei tunne ennast enam nii hästi nagu varem ega saa kõigega harjunud viisil hakkama. See teebki ta elamise vastu kurjaks ja rahulolematuks.

«Ma mõtlen, kui suur vahe on praegu, võrreldes sellega, mis oli aasta tagasi. Kohe seniilseks olen nagu jäänud...» Hilja parem ei lõpeta lauset.

«Ja see kole Vene aeg! See on küll hea, et ma ka sellest mitte midagi ei mäleta.»

Hilja on isegi raamatute lugemise pooleli jätnud. Ütleb, et ta pea enam ei võta neid. «Oh, ärme parem räägime!» kordab ta.

Aga ajalehte ta loeb ja televiisorit vaatab ning tule teeb ahju iga päev. Ise.

Kui Hiljalt küsida, missugune aeg on talle selle saja aasta jooksul kõige ilusam tundunud, vastab ta, et ikka see praegune aeg. Või kui täpsem olla, siis see, mil ta oli veel üheksakümmend.

Siis võis kõike teha. Mingeid muresid ei olnud. «Vaat see oli mu elu kõige ilusam aeg!»

Hilja esimene näitus

Kui Hilja hakkas 89 saama, korraldas kadunud Peeter Tooming Tallinna fotokeldris Lee tema esimese personaalnäituse. Sel ajal, kui Hilja noor oli, polnud fotograafide isikunäitused veel moes.

Pallase kunstikoolis õppinud Hilja kõige maalilisemad teosed on kahtlemata pühade- ja õnnesoovikaardid. Peeter Tooming on üksteist aastat tagasi aset leidnud näitusest kirjutades nimetanud neid impressionistlikeks natüürmortideks.

Hilja seadis postkaartidele kompositsioone lilledest ja vaasidest, küünlajalgadest ja küünaldest, kujukestest ja raamatutest ning modelleeris neid meeleolukalt valguse ja varjuga.

Kreemika tooniga paber sai tellitud Saksamaalt. Kaartide tagaküljel oli lisaks tavalisele postkaardijoonestikule Hilja Rieti nimi. Mõnikord oli nimi pressitud reljeefse kujutisena kaardi esiküljele. Aastatel 1931—1940 jõudis ta oma isa ateljees pildistada 176 süžeed ja kopeerida kümneid tuhandeid kaarte.

Just neid postkaarte võib pidada Jaan Rieti fotoäri suurimaks populariseerijaks. Neid leidus 1930. aastail igas Eesti kodus ja neid hoitakse alles praegugi.

Hilja varandus

Hilja poeg Kristjan Riet tõstab lauale kolm albumitäit postkaarte.

Sinises on jõulu- ja uusaastakaardid, rohelises lihavõtte omad ning punases lillekaardid, mida sobiks kinkida ükskõik mis tähtpäevaks.

«Ma hakkasin neid tegema ju hobi korras,» seletab Hilja õhinal, endal vanus ja hädad äkki ununenud. «Need fotod ei puutunud üldse isa ateljee töösse. See tegemine oli õhtul hilja.»

Autor osutab näpuga kuuseoksa ja küünlaga kaardile ning ütleb, et see kaart oligi päris esimene.

«Vorstidega kaart on olnud ka paljude lemmik!»

Hilja liigub oma mälestustes mööda ajalinti, vaatab pilte ja aina jutustab.

«Kuidagi juhuslikult hakkas minema ja tuli välja, et see meeldis inimestele. Me saime neid tohutult müüdud...»

Lehekülg järgneb leheküljele.

«Aga näete, alguses on nad ikka koledad, niisugused lapsikud,» laidab Hilja ja suskab ühte kaarti näpuga. «Näete, missugune tobe!»

Kaardil on apelsinilõigud segamini suitsukonidega.

«Paberosse peeti tol ajal peeneks asjaks,» kommenteerib Kristjan.

«Siin on topeltvõte. Küll sellega oli jantimist!» meenuvad Hiljale ühe uusaastakaardiga seotud üksikasjad. Pildi fooniks on kella sihverplaat, esiplaanil mündid ja graatsiliselt keerdus paberilint.

«Ei ema ega isa tegelnud sellega. Enne mind polnud kusagil niisugust kommet fotosid teha. Ma olin tõesti esimene, seda võin öelda. Aga järele hakati küll tegema.»

Sajandi algul end Frankfurdis täiendanud Jaan Rieti veendumuste järgi pidi foto olema kõikides plaanides terav ning ka pooltoonides hästi läbi töötatud.

Hilja Riet hakkas mängima ebateravusega ja lõi nii oma piltidele meelolu. Ta rõhutas tähtsamat ja taandas ebaolulist, tal õnnestus fotodele anda ruumilisust.

Üks piibliraamatu lehekülg on näiteks esitatud viisil, kus pühakirja tekst on vaid mõne väljavalitud rea ulatuses terav ja loetav, ülejäänu hajub kaugusesse.

«Oh, see oli ilus pilt, aga selle negatiiv läks katki,» kiljatab Hilja juba järgmist lehekülge silmates.

Hilja fotograafiline julgustükk

Hilja loominguga seoses tuleb rääkida veel ühest julgustükist: tema söandas kasutama hakata 35-millimeetrist filmilinti.

Jutt on kahekümnendate aastate lõpust, mil nii reporterid kui asjaarmastajad kasutasid negatiivmaterjalina kas postkaardi mõõtmetega või veelgi suuremaid klaasplaate, aga ka rullfilmi, mille kaader oli 6 x 6 sentimeetrit. Ainuüksi mõte sellest, et kvaliteetset fotot võiks kopeerida väiksemalt negatiivilt, tundus ketserlusena.

Ometi tellis Hilja 1928. aastal endale Saksamaalt fotoaparaadi Leica ning hakkas sellega sihikindlalt pildistama.

Hiljale meeldis, et see juba kuulsust kogunud kaamera oli väike, pildistada sai ilma statiivita ning objektiiv oli piisavalt valgusjõuline.

Peeter Toominga fotoajaloo kirjutisi lugedes ilmneb, et Hilja Rieti töid tuleb pidada päris esimesteks Leicaga tehtud loomingulisteks fotodeks Eestis.

Jaan Rieti fotokogu, selle klaasnegatiivid, stereoplaadid ja tselluloidnegatiivid andis Hilja koos oma õe Elmaga juba 1971. aastal filmi-, foto- ja fono-dokumentide arhiivi. Säilinud ühikute arv äratab aukartust — 60 000.

Tellimuste registreerimise raamatute järgi on teada, et Rieti töökojas tehti aastatel 1896—1948 koguni 79 386 ülesvõtet. Paraku ei ole keeruliste aegade tõttu kaugeltki mitte kõik säilinud.

Rieti piltidele on niisiis viiekümne aasta jooksul üles võetud Viljandi linna ja maakonna tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelasi, põllupidajaid ja kaupmehi, käsitöölisi ja sõjaväelasi. On arvukalt linna- ja maastikuvaateid, fotosid interjööridest ning tegevusest koolis ja haiglas, kauplemisest turul ja poodides ning palju muud.

On teada, et ateljees teenindasid kliente peamiselt Rieti perekonna naisliikmed: algul naine Marie, hiljem tema õde Anna Kukk ning tütred Hilja ja Elma. Eriti siis, kui Jaan Riet oli ilmasõjas, aga ka hiljem, kui ta võttis enda peale äri juhtimise, välitööd ja stereofotode tegemise.

Naised edendasid Rieti äri ja Hilja oli üks neist.

Hilja arvamus

Aga kas tema postkaardid võiksid ka tänapäeval inimestes huvi äratada?

Poeg Kristjan, välimuse järgi otsustades oma vanaisa Jaan Rieti moodi mees, arutleb, et põhimõtteliselt võiks neid retrostiilis välja lasta küll.

«Praegu müügil olevate kaartide valik on meil ju kole. Saada pole muud kui Soomes ja Rootsis välja lastud klantspilte,» lausub ta. «Häda on aga selles, kas keegi tänapäeval kellelegi postkaarte üldse enam saadabki.»

Hilja ei kuule hästi ja tahab teada, millest jutt käib. Kristjan seletab kõva häälega.

Hilja hakkab käega vehkima: «Oh ei, kes neid ometi tahab praegu. Armas aeg! On teil alles idee! Lillepilte on mul terve kast täis...»

Tagasi üles