Ohtlik gaas radoon tungib elumajja

Aivar Aotäht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kopsuvähki tekitava radooni sisaldus püsib Viljandimaa elamutes üldiselt normi piires, kuid Kiirguskeskus soovitab lasteasutustel selle radioaktiivse gaasi sisaldus täpselt üle mõõta.

Kiirguskeskuse radooniekspert Lia Pahapill ütles, et üldiselt eritub maapinnast radooni kõige rohkem Põhja-Eestis, kuid see ei ole reegel.

«Iga koha puhul saab radoonisisaldusest täpselt rääkida vaid pärast mõõtmisi,» nentis ta. «Ma ise elan Tallinnas esimesel korrusel ja minu korterisse jõuab radooni kõigest 20—40 bekrelli ulatuses kuupmeetri kohta.»

Pahapilli sõnul peavad spetsialistid normaalseks, kui radoonisisaldus jääb elamus alla 200 bekrelli kuupmeetri kohta, endise Nõukogude Liidu ajal peeti lubatud piirmääraks 100. Näiteks Soomes ja Rootsis, millest viimati nimetatu on radooniuuringute poolest maailmas esirinnas, on norm 200 bekrelli kuupmeetri kohta.

«Kui näit ulatub üle 400, on soovitav hoonet radooni vastu tihendada,» lausus Pahapill.

Rootsi geoloogiateenistus ja kiirguskaitseinstituut ning Eesti geoloogia- ja kiirguskeskus võtsid tänavu kokku viimasel kolmel aastal tehtud välitööd Eesti radooniohtlike piirkondade kohta. Spetsialistid mõõtsid radooni maapinnas enam kui viiesajas punktis, kus seda tõenäoliselt kõige rohkem leidub.

Viljandimaal fikseeriti radooni kuues punktis: Paistu, Tarvastu, Saarepeedi, Pärsti, Suure-Jaani ja Vastemõisa vallas.

«Paistu ja Tarvastu vallas oli olukord normaalne,» lausus Pahapill. «Teistes kohtades oli radooni rohkem, kuid mõõtmispaikade lähedal asus vaid üks maja, kus selle gaasi sisaldus ületas 400 bekrelli ruutmeetri kohta. Näiteks Põhja-Eestis pole ka 6000 haruldane.»

Pahapill lisas, et asukohast olenemata tuleks radoonisisaldust mõõta kõigis lasteasutustes.

«Varasemate uuringute põhjal võib öelda, et Eestis on ligikaudu kaks tuhat maja, kus radoonisaldus ületab 400 määra,» lausus ta.

Värvitut ja lõhnatut radooni on hoonetes rohkem külmal aastaajal. «Maapind on siin justkui ema ja maja nagu isa, kes otsustab, kas laseb sisse või mitte,» võrdles Pahapill.

Ta selgitas, et maapinnast õhku immitsedes hajub radoon ruttu ega ole seega väljas liikuvale inimesele ohtlik.

«Hoones aga radoon kontsentreerub. Eeskätt on see nii maja esimesel korrusel. Tavalise paneelelamu puhul teisel korrusel tavaliselt ülemäärase radooni ohtu enam pole. Erandid on avarad eramajad, kus kahe korruse vahel on lagi osaliselt puudu.»

Radoon

Lõhnatu ja värvitu radioaktiivne gaas radoon tekib maapinnas loodusliku uraani lagunemisel pliiks. Uraani leidub suuremal või vähemal määral kõikjal maakoores.

Liigne radoon soodustab kopsuvähki. Kui liigse radoonisisaldusega ruumis suitsetatakse, on kopsuvähi tekkimise risk kümnekordne.

Radooni sisaldust mõõdavad Kiirguskeskuse spetsialistid. Tavaliselt vältab mõõtmine kaks kuud ja see maksab 700 krooni.

Paar aastat tagasi valminud Eesti üldine radoonikaart on näha internetis aadressil http://www.envir.ee/kiirgus/image/radoon.gif.

Allikas: Kiirguskeskus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles