Kaks kümnenda klassi neiut päästsid uppumisest väikse tüdruku, kes oli kukkunud läbi jää Viljandi järvel Huntaugu ranna ääres kohas, kus õnnetusi on juhtunud varasematelgi talvedel.
Kaks neiut päästsid väikese tüdruku
16. jaanuar 2010, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel reedel kella 13.30 paiku Huntaugu mäele kelgutama läinud Paalalinna kooli õpilased Laura Rätsep ja Kerttu Kukk märkasid vette kukkunud kaheksa- või üheksa-aastast tüdrukut täiesti juhuslikult.
«Mõtlesime jääle minna, kui järsku nägime, et laps ujub,» meenutas Kerttu Kukk.
Et tüdruk oli täiesti vaikselt, kulus kahel neiul paar sekundit, mõistmaks, et midagi on valesti.
«Talvel lapsed ju ei uju,» meenutas Kukk pähe torganud mõtet. Siis jooksid neiud veesolijale appi.
Tüdruk tahtis end jääle vinnata, kuid paraku see murdus. Hädasolijal õnnestus end küll rinnuli kuivale pinnale upitada, kuid jalgu ta vettinud kombinesooni tõttu veest välja tõmmata ei jaksanud.
Laura Rätsepa sõnul meenus talle kohe uppuja päästmise õpetus, mida ta algklassides oli igal talvel enne koolivaheaja algust kuulnud. Et jää nende all ei murduks, viskasid neiud end enne auguni jõudmist pikali ja roomasid tüdrukuni.
Väike vettekukkunu üritas abipakkujatele isegi vastu hakata, väites, et tuleb ise toime. Lõpuks tõmbasid neiud tüdruku ikkagi veest välja.
«Ta rääkis, et elab Huntaugumäe otsas, ning mõtlesime, et ta tuleb kiiresti koju sooja viia,» jutustas Laura Rätsep.
Šokis laps teatas oma päästjatele, et saab ise koju. «Ta tahtis vist, et keegi teda ei näeks, ning kõndis esmalt sügavasse lumme ja hakkas ümber ühe puu tiirutama.»
Neiud otsustasid, et peavad tüdruku siiski koju viima, ning aitasid ta mäest üles. Krõbedas pakases hakkas vettinud kombinesoon külmuma, nii et üks neist võttis lapse sülle. «Kiirabi kutsumise peale me ei tulnud,» tunnistas Laura Rätsep.
Laps jõudis koju ja neiud andsid ta ema hoole alla. Rohkem neil päästetu kohta infot pole.
Kui Laura Rätsep ja Kerttu Kukk poleks tüdrukut märganud, oleks õnnetus võinud lõppeda palju kurvemalt, sest rohkem pealtnägijaid juhtunul ei olnud.
«Rannas sel ajal inimesi polnud, suusatajad olid mäe otsas,» meenutas Rätsep. «Järvel oli küll kalamehi, aga nemad olid seljaga ega märganud vist midagi, sest laps oli ju täiesti vait.»
Et Huntaugu rannas voolab oja, ei jäätu seal järv nii paksult kui mujal ning väike osa on veel praegugi jäävaba. Rand on otse kelgumäe all ning jääl mängivaid lapsi võib seal näha tihti.
Ehkki päästeameti esindajad ja mitu linlast on leidnud, et Huntaugu randa tuleks talvel panna vähemalt hoiatus, mis juhiks laste tähelepanu jää haprusele, ei pea linnajuhid seda mõistlikuks.
«Hoiatav märk ei ole lahendus, sest jääleminek jääb ikkagi iga inimese enda vastutusele,» sõnas abilinnapea Rein Triisa. «Ka tara ei ole lahendus.
Inimesed on leidlikud ja tahtmise korral saab jääle minna üle tara või selle alt läbi ronides.»
Lõuna-Eesti päästekeskuse Viljandimaa osakonna juhataja Jüri Sooviku sõnul tuleks linnal vähemalt hoiatusmärk randa siiski panna. «Tuleb teha kõik, et selliseid õnnetusi vältida,» ütles Soovik. «Loomulikult ei pruugi sellest aidata, aga siis oleks vähemalt midagi turvalisuse tagamiseks tehtud.»
Triisa sõnul peaksid vanemad lastele igal aastal külmade tulles jäälemineku ohud meelde tuletama, selgitama jää tekkimise ja sulamise iseärasusi ning ohtlikele kohtadele tähelepanu pöörama.
«Kooli või lasteaeda saab kutsuda talverõõmude nautimise ohutusest rääkima päästeteenistuse spetsialiste,» lausus abilinnapea. «Asjatundja selgitus on atraktiivsem ja jääb lastele paremini meelde.»
Soovik oli nõus, et lastele tuleb ohutusest kõnelda, kuid nentis, et igal talvel satub järve äärde selliseid lapsi, kellele pole veel jõutud koolis jäälemineku ohutusest rääkida.