Uno Jürisson: ilmselt lähen siit ilmast pill kaenlas

Uno Jürisson Foto: Elmo Riig / Sakala

Uno Jürisson on tuntud rahva- ja naljamees ning kõva kalapüüdja ja kütt, aga kõige suuremat kirge tunneb ta hoopis trompetimängu vastu.

Jürissonide Suure-Jaani kesklinnas asuv kodu õhkab lahkust. Peremees hakkab juba uksel oma tegemistest pajatama ning puistab kui külluse­sarvest mahlakaid ütlemisi. Igaks juhuks panen kärmelt diktofoni käima.

Perenaine Helle toimetab ringi nagu hea haldjas, kuulab tähelepanelikult meie vestlust ja vajaduse korral täpsustab. Koer Aleks aga nühib sõbralikult oma nina kord minu, kord fotograafi vastu.

Et elutoas on märgata jahitarvikuid ja trofeesid, muu hulgas kaht Poola jahimeeste festivalilt pärinevat faasanisulge, läheb jutt küttimisele ning siis edasi kalapüügile. Riburada pidi kompame teisigi valdkondi, millega Uno Jürisson seotud on.

«Lihtsam oleks rääkida sellest, mida ta teinud pole,» lausub abikaasa Helle.

«Kalapüük ja jahivärk käivad mul tõusude ja mõõnadega, aga pillimäng pakub alati suurt rõõmu,» sõnab Uno Jürisson. «Ilmselt mängin trompetit surmalaupäevani, nii et lähen kord siit ilmast, pill kaenlas.»

Mees illustreerib oma juttu elavate žestide ja lõbusate ilmete virvarriga.

«Olin juba maast-madalast pasunakoorist sisse võetud. 13-aastaselt nägin kuulutust, milles kutsuti pilli puhuma. Läksin asja uurima. Tollane Suure-Jaani dirigent Aleksander Põrk otsis kusagilt vana pasuna välja, kallas sellele pisut vett sisse, et see paremini käima hakkaks, kirjutas heliredeli paberile valmis ja ütles: «Hakka õppima!»»

Järgnesid kolm õpinguaastat. Siis pääses Uno Jürisson juba Suure-Jaani puhkpilliorkestrisse.

«Sain surnuaeda matusepunti mängima,» naerab ta tagantjärele.

Veel praegugi, 47 aastat hiljem, teeb mees samas orkestris kaasa. «Enamasti mängime oma lõbuks, aga oleme väljas ka valla kultuuriüritustel. Repertuaar on meil rikkalik, selles on klassikalist muusikatki, näiteks Bachi,» kõneleb ta.

Vana peer

Puhkpilliorkestriga esines Uno Jürisson ka viimasel laulupeol. Seda meenutades puhkeb ta taas naerma: «Enne minekut panime pundile nimeks Vanad Peerud. Noorim meist on ju 56-aastane ja mina järgmisena 60 ning eks pillimäng ole meil juba kehvakeseks jäänud — pole enam selline elektrituli nagu noortel ja muusikaliselt haritud meestel. Sõna «peer» selles nimes ei tähenda aga seda peeru, mida teie mõtlete, vaid ikka seda, millega vanasti tuld näidati! Peerutuli on kah selline kehva tuleke, aga suunda näitab hästi.»

Haarates trompeti, ütleb Uno Jürisson, et mängib seda mitu korda nädalas. «Teen kaasa ka Viljandi jahisarve ansamblis ja jagan seal õpetust,» lisab ta.

Pärimise peale, kas ta veel kusagil kedagi juhendab, rehmab mees käega: «Eh, mis õpetaja mina nüüd! Olen diletant, iseõppija. Omal ajal jäi muusikakoolis käimata. Kui tuli minna katsetele, lõin kartma — olin tollal ara verega vennike.»

Järgnevast jutust selgub, et see diletant on elus musitseerinud päris mitmes kollektiivis.

«Olen esinenud nii kirikus, kõrtsis kui pordumajas. Basskitarri ja akordioni torgin, kitarri mängisin kunagi Suure-Jaani restorani orkestris. Saksofoni tudeerisin veidi ühe eraõpetaja juures, aga see pill ei passinud mulle sugugi. See-eest kirg trompeti vastu ei vaibu kunagi. Vahel kohe pean pilli kätte võtma ja seda puhuma. Aleksile see küll eriti ei meeldi: tema läheb siis teise tuppa ja ulub natuke.»

Noor pensionär

Aegade jooksul mitmes kohas leiba teeninud Uno Jürisson sai tavalisest viis aastat varem pensionile, sest metsaveoauto juhi amet, mida ta teiste hulgas pidas, käis rasketööstuse alla.

«Mõtlesin alati, et kui leivatööst priiks saan, on aega laialt käes, aga eksisin: endiselt on kiire,» nendib mees. «Olen küll pidanud plaani mõnest oma hobist loobuda, aga sellest pole asja saanud.»

Seniajani tegutseb ta Suure-Jaani kalameeste klubis Säga, millele kümmekond aastat tagasi ise aluse pani, ning segakooris Ilmatar nii laulja kui koorivanemana.

«Sügisel asutati ajalooklubi ja jälle arvati, et Jürisson peab seda vedama,» jutustab ta. «Selle ühenduse eesmärk on jäädvustada Suure-Jaani viimase kuuekümne aasta ajalugu, mida pole seni eriti uuritud.»

Taas oma lemmikteema jahi ja kalapüügi juurde naastes tõdeb Uno Jürisson, et jõekäärus meeldib talle käia üksi, loomi küttida aga hulgakesi, koos teiste Suure-Jaani jahimeeste sektsiooni liikmetega.

«Viimasel ajal on loomad linnastuma hakanud. Kitsed, sead ja rebased kondavad asulates ringi ja teevad kahju. Nugis alles käis linnas, murdis lauta sisse ja viis kaheksa kana ära,» jutustab ta.

Jürissoni huvitab jahipidamise juures eelkõige liha.

«Teeb ikka meele heaks, kui õhtul koju tulles on saak kotis. Saab oma perega süüa ja jõuludeks sugulastele jagada. Andmisrõõm on ka suur rõõm,» räägib ta. «Mõnele pakub aga naudingut põdra sarvi, sea kihvu või karu peeniseluud taga ajada. Ometi on trofeeloomad harilikult kõige teovõimelisemad, sugutegijad vennad. Kui nood kõik ära kütitakse, jäävad järglased nõrgaks.»

Kalapüügist kõneldes on Jürisson veidi häbelik: «Minu suurim haug on olnud kolmekilone ja sellegi püüdsin Suure-Jaani järvest, kui õppisin kaheksandas klassis. Vägevaim kala on mul aga olnud kolme poole kilone karp.»

Unts Untson

Kapil seisvate medalite kohta ütleb Uno Jürisson, et need on saadud jahimeeste kokkutulekutel jahisarve puhumise ja jahijutu vestmise võistlustel. Sealsamas hakkab silma «Naljatilga» võistluse kolmanda koha trofee. «Selle sain Kihnu muti mängimise eest,» märgib mees.

Huumorit on Uno Jürisson enda sõnul eluaeg armastanud ning tavaliselt tuleb see tal hõlpsasti üle huulte, ent siis, kui on vaja võistlusteks head ja päevakajalist lugu sepitseda, on sellega üks igavene tegu.

«Pegasus lendab ei tea kus, aga minu juurde, kuriloom, ei jõua,» kurdab ta. «Iga kord head nalja ei tulegi. Kaarel Tuvike, kellega olen heaks sõbraks saanud, ütles pärast üht äpardunud esinemist, et seekord sul traagelniidid paistsid.»

See-eest esinemist naudib Jürisson alati täiel rinnal ja rambipalavikku pole ta kunagi tundnud. «Enne lavale minekut võivad käed küll pisut külmetada, aga seal ununeb kõik. Vahel olen oma etteasteid lausa venitanud, et saaks veel rahva ees olla.»

Enne Jürissonide kodust lahkumist küsin peremehelt meiliaadressi ja too kribab paberile [e-mail]. Kui jään talle imestunult otsa vaatama, selgitab ta, et sõbrad hakkasid teda pärast üht 1960. aastatel toimunud uisuvõistlust olümpiavõitja Ants Antsoni järgi Unts Untsoniks kutsuma.

«Tegelikult oli üks konkurent minust tugevam, aga rajal oli väike pragu ja too veidi komistas. Mina oskasin sellest praost hoiduda. Eks elus ole ikka nii, et alati ei võida tugevaim, vaid osavaim ja arukaim.»