Lapsepõlve viletsus pani paremat otsima

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eha Luik poseerib fotograafile nagu noor tütarlaps — aastad ei ole tema ettevõtlikkust ja särtsu kahandanud.
Eha Luik poseerib fotograafile nagu noor tütarlaps — aastad ei ole tema ettevõtlikkust ja särtsu kahandanud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Proua Eha astub energiliselt uksest sisse. Ta pakib paberist välja uhke orhidee, seletades ise, et esimest korda ei tohi kuhugi tühja käega minna. «Ja siis seisan ma teil paremini meeles ka.»


Oma mantli paneb ta ise kappi, sest on halb enne lasta seda kellelgi teisel teha.


Tal pole midagi selle vastu, et juua tassike kohvi, sest esimest korda võõras kohas olles tuleb tingimata midagi juua.



Vaesuses kasvava lapse unistus


«Kanadasse läksin kaheksakümnendal aastal, aga Eestist ära juba seitsmekümne teisel,» ütleb hiljuti Viljandis oma kunstinäitusega esinenud Eha Luik sissejuhatuseks.



«Mul oli kuus vanemat ja kolm nooremat venda, edasi sündisid õed. Mina kasvatasin õdesid. Varahommikul läksin lehmakarja, siis tulin koju, sain pool tundi magada ja läksin peenraid rohima. Õed olid väikesed, nende eest tuli hoolitseda. Sellepärast mul lapsi ei olegi. Ma ei tahtnud enam lapsi. Meie peres oli kolmteist last!»



Proua Eha lapsepõlvekodus Võrumaal Vastseliinas oli maa nii vilets, et peenardel ei kasvanud õieti midagi. Ta läks kooli lootusega, et sõbranna pakub võileiba.



«Ma nii ootasin, et inimesed küla peal annaksid riideid, aga keegi ei andnud. Käisin, pastlad ja vanaema kootud sukad jalas. Poisid narrisid mind selle pärast. Ma olin nii vihane ja häbistatud, mõtlesin, et saaks lastekodusse, seal oleks ka kergem.»



Naine võtab taskuräti ning pühib põsele veerenud pisara.



See on hetkeline nõrkus. Rohkem ta ei nuta, aga sõna «raha» kõlab ta jutus tihti.



Tema sõrmedes on väga ilusad ja kallid sõrmused.



Paremat maad otsima

«Tulime Holstre kanti elama, et siin on parem maa, lapsed saavad süüagi. Neil, kes olid minust nooremad, oli elu juba okei.»



Ta kinnitab emotsionaalselt, et vaeses peres ei tohi palju lapsi olla. «See on lastele nii raske. Mina tean seda!»



Eha ei olnud allaandja tüüp, kaugel sellest. Kümneaastaselt tegi ta otsuse, et läheb Ameerikasse, lapsepõlve lõputu ja alandava vaesuse juurest minema.



«Kõik naersid - teate ise, mis aeg see oli. Siit Eestist ja Ameerikasse, ilmvõimatu!


Ma tahtsin näha, kuidas rikkad elavad; kas kasvab raha puu otsas või ei kasva. No ega kasva küll, ise pead ikka tööd tegema,» puhkeb ta naerma.



Kontakti saavutamine


Proua Eha vahetab istudes tihti asendit. Arvan, et diivani peal ei ole tal mugav, ja pakun, et ehk on tugitoolis parem.



«Ei!» hüüatab ta ja seletab siis, et püüab pidevalt võtta täpselt samasugust asendit, nagu on vestluskaaslasel. «Muidu me ei saa kontakti.»



Olen tahtmatult kätt liigutanud ja proua Eha liigutab samuti kätt. «Kui ma käisin Torontos hüpnoteraapia kursustel, küsis õpetaja kohe algul, kas ma tahan õppida või ei. Ütlesin, et muidugi tahan, ja siis ta seletas, et kontakti saamiseks pean istuma täpselt samamoodi nagu tema.»



Edasi istus õpilane täpselt samamoodi nagu õpetaja ja oli üks paremaid lõpetajaid.



Proua Eha näitab, kuidas saab kosmilist energiat teisele inimesele üle kanda. Siis räägime jälle tema maisest elust, mis oleks otsekui seiklusfilmi ümberjutustus ja parim tõestus tema deviisile: «Ära kunagi alla anna!»



Viljandi tikuvabrikusse tööle saanud tütarlaps oli kunstiandeline ja ka osav traadilkõndija. Traadi paksusest rääkides osutab proua Eha seinalambi juhtmele.


«Enn Loo kutsus mu Tallinna tsirkusetruppi.»



Tallinnas töötas Eha Normas ja käis õhtukoolis.



«Meie esinesime Enn Loo tsirkusetrupiga Tivoli 1969. aastal Eesti Televisioonis. Mina sõitsin üherattalise jalgrattaga ja kõndisin lõdval traadil.»



Siis tulid soomlased Viru hotelli ehitama. «Sain ühe ehitajaga tuttavaks. Oli joodik muidugi, aga kolm aastat pidin olema temaga abielus.»



Enne pulmi tuli mees kohvriga nooriku juurde. «Mõtlesin, et teab mis kingitusi ta mulle toob, aga teate mis - ta tõi oma musta pesu mulle pesta!»



Proua Eha puhkeb naerma ja ütleb, et võttis seda külmalt - äratahtmine oli nii suur.



Soome elu ei olnud meelakkumine, sest kuigi mees mängis naise kingitud Weltmeistri akordionil ilusaid viise, ei pidanud ta töökohta ega toonud pennigi raha koju. Kui purjus mehe käes puss välkuma hakkas, põgenes naine ära.



«Jooksin mantli ja öösärgi väel ja enam tagasi ei läinud.»



Rootslased ei salli välismaalasi

Rootsis elas Eha Luik kaks ja pool aastat. Seal oli ees vend, Stockholmis kunstikõrghariduse saanud ja omal alal juba tunnustust leidnud Arvo Luik. Vennaga kahasse sündisid tema kõige monumentaalsemad tööd: 1977. aastal maalitud pannood Södertelje nelja tunneli seintel.



Seal sai proua Eha üllatavalt aru, et rootslased vihkavad välismaalasi. «Kaks ja pool korda suurem naine kukutab enda liftis minu peale! Mina olin siis 52 kilo ja tema 152, ütleme niimoodi. Siis ma vaatasin, et rootslased ei salli välismaalasi.»



Ühel laevasõidul kohtas ta naist, kellega teda sidus käsitööhuvi. «Nagu oleks vanad tuttavad, võib-olla eelmisest elust, nojah, okei. Ta ütles, et kui satud Torontosse, tule kohvi jooma. Mina mõtlesin, et jumal, osta lennupilet ja sõida Torontosse selleks, et minna kohvi jooma!»



Kuidas Luigest Oidermaa sai

Läks nii, et vastne sõbranna suri ja Eha saatis lesele kaastundekirja. Sealt said alguse sidemed, mis viisid naise teise abieluni ja eluni tõotatud maal Ameerika mandril.



Suurema vastukaja vältimiseks abielluti Montrealis.



«Vihma sadas, kokku tuli edasi-tagasi sõita 1200 kilomeetrit. Mõtlesin, et olen ikka vähe segane peast. Aga ma saan Kanadasse jääda!»



Kui tuli järjekordne selgitamine Kanada migratsiooniametiga, ütles Eha Luige advokaat, et kohtualune polegi enam Luik, vaid Oidermaa, ja Kanada kodanikuga abielus. Uus kodumaa oli leitud.



«Minul oli võimalus esineda Florida Garden Circus Group'is lõdval traadil. Olin väga uhke. See oli minul üks elu õnnelikumaid hetki. Tsirkuse juhataja ütles, et Kanadas on ainult kolm artisti, kes esinevad lõdval traadil. Küll see on vaimselt ja füüsiliselt raske!»



Eha Luik näitab uhkusega jakikraele kinnitatud väikest märki, mida antakse vabatahtlikele hea töö tunnustuseks. «See on nii, nagu Eestis oleks president mind tunnustanud, et ma olen riigi heaks midagi teinud.»



Öösiti töötas naine pangas, päeval teenis palka haigete vanainimeste eest hoolitsedes. Ja maalis igal võimalusel ning esines näitustel. Ta tahtis ükskord lõplikult vaesusest välja murda, lisaks tuli aidata Eestisse jäänud omakseid. Kuid lõpuks andis keha märku, et paarist unetunnist ööpäevas ei piisa.



«Ma olin medõe abi, see on rohkem kui hooldaja. Ma pidin oskama vajaduse korral õiget rohtu anda ja ma ikka aitasin neid ka,» jutustab ta.



Proua Eha võtab kotist välja uhked diplomid, mis tõendavad, et ta on läbinud hüpnoosikooli.



«Öelge, kas teil on kunagi hirmu? Siis tuleb, näete, seda meridiaani pidi kõik õiged kohad viis korda läbi koputada,» näitab ta ette, kuhu tuleb koputada. Ja räägib, et ei tohi halbu mõtteid mõelda.



«Inglise keeles on see self­hypnosis. Kui mõtetes on palju negatiivset, jääd rohkem haigeks.»



Jälle kodumaal

Pere lastest on kunstnikuna kõige andekam Arvo, aga ka õde Eha on aastakümnete jooksul loonud sadu, kui mitte tuhandeid teoseid maalidest skulptuurideni.



Tal on olnud näitused mitmes riigis, viimastel aastatel ka Eesti galeriides.


Sel sügisel oli Jõhvi kontserdimajas suurejooneline nelja väliseestlase kunstinäitus. Üles astusid Eha Luik Kanadast, Viive Luik-Rantamäki Soomest, Philip Arvo Luik Rootsist ja Tiit Põdra Kanadast.



Kolm esimest on kaks õde ja vend, Tiit Põdra aga Eha Luige praegune abikaasa, kelle ta leidis pärast endast nimetamisväärselt vanema härra Oidermaa siitilmast lahkumist. Välismaal sündinud mees tuli elus esimest korda Eestisse 2005. aastal ega tahtnudki enam Kanadasse tagasi minna. Nüüd on neil Rae vallas maja ja palju ruumi kunstiga tegelemiseks.



Siis näitab proua Eha, kuidas tuleb oma mõtteid suunata, et saada häid sõnumeid, ja kinnitab, et teisi tuleb aidata, sest kõik hea tuleb endale tagasi.



Ta räägib, et tuli Viljandisse õe sünnipäevale. «Juuksed sättisin ise,» selgitab ta oma soengu kohta. «Sünnipäevapeoks lasen õel juuksed hoopis uhkemalt ära seada.»



Ta lubab selga panna enda tehtud vilditud kostüümi, mis on teistest väga erinev.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles