«Lennukus» ja «teelolek» on märksõnad, mis jäävad kõlama vestlusest Karksi valla vastse volikogu esimehe Hendrik Aguriga.
Hendrik Agur: kõik on võimalik, kui tahta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sügisestel valimistel kogutud toetus, mis tõi Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorile Hendrik Agurile Karksi volikogu esimehe koha, oli talle endale meeldiv üllatus. «Samas ei saa öelda, et ma selleks kohustuseks valmis pole,» lausub ta.
Kahtluse, kas pealinna eluga harjunud meest ei toonud lapsepõlve suvede maile kandideerima soov kasutada siin saavutatud positsiooni hüppelauana riigikokku, lükkab Hendrik Agur ümber.
«Ma olen loomult otsija, teelolija ja katsetaja ning kõik on tulevikus võimalik, kuid kindlasti polnud see niimoodi kavandatud samm,» ütleb ta.
Lähiajal poliitikasse suundumise tõenäosust hindab Agur väikseks. Oma maailmavaadet peab ta küll kindlalt parempoolseks, ent on enda sõnul teadlikult parteituks jäänud.
Isepäine poiss
Sõltumatus võimaldab luksust olla niisugune, nagu soovid, ja vajaduse korral ka isepäine. Seda loomuomadust on Hendrik Aguril jätkunud juba koolipõlvest saadik.
13-aastasena soetas ta endale omateenitud palgast motorolleri ja põrutas sõpradega Leetu. Põhikooli viimases klassis siirdus aga protestiks ühe õpetaja ebaõigluse vastu Viljandi 5. keskkoolist Sürgavere kooli. «Trots ja eneseuhkus olid nii tugevad, et ei lugenud vanemate ega õpetajate ümberveenmine.»
Samas jäid Hendrik Agurist puutumata enamikule teismelistele tuttavad probleemiallikad.
«Ma pole terve elu jooksul ühtki suitsu teinud ega alkoholi maitsnud,» tunnistab ta.
Selle taga oli algul olnud uudishimu, kas ta suudab jätta meelemürgid puutumata ka siis, kui sõbrad vastupidi talitavad. Hiljem sai sellest teadlik hoiak.
«Samas suhtun täiesti tolerantselt inimestesse, kes tarvitavad alkoholi kultuurselt,» rõhutab Hendrik Agur ning möönab, et mõju võib olla avaldanud seegi, et isa kippus mõnikord ülearu napsi võtma.
Eelkõige on aga Viljandi haigla arst Jaak Agur jäänud oma vanemale pojale meelde väga sooja ja siira inimesena. «Tänu temale olen mõistnud, et vahetus, headus ja võime armastada on inimeseks olemise juures kõige olulisemad.»
Lapsepõlvekodule tagasipilku heites leiab Hendrik Agur, et visaduse on ta pärinud kaks korda Siberi-sundaja läbi teinud emalt, kauaaegselt Ugala teatri kunstnikult Ingrid Agurilt.
«Temas on veel praegugi meeletut tahet ja väge,» ei varja mees vaimustust.
Koolmeister
Kodust kaasa saadud väärtushinnangute toel Tootsist koolmeistriks saanud Hendrik Aguri varasemad mõtteavaldused selle kohta, kuidas keskmisest väikeasula gümnaasiumist võiks kogu Eestis tuntud ja maineka tudengite taimelava luua, on nii mõnelgi maaelu sotsiaalprobleemidega silmitsi seisnud õpetajal harja punaseks ajanud.
«See on pühendumist nõudev ja valulik protsess, kuid siiski võimalik,» usub koolijuht.
Vähem kui neli aastat tagasi asus toonane reklaamifirma omanik Hendrik Agur Tallinna ühe väärikama gümnaasiumi etteotsa oma sõnul uudishimust ja teotahtest. «Nägin kõrvalt, kuidas koolijuhtidel oli võimalus oma õppeasutuse suunamisel otsustavat rolli mängida, kuid nad ei kasutanud seda,» kõneleb ta. «Tundsin tungi ise midagi selles valdkonnas korda saata.»
Palju plaane
Tugeva gümnaasiumi loomine peaks Hendrik Aguri arvates algama kokkuhoidvast meeskonnast. Ta on veendunud, et pole mõtet võltshumaansusest säilitada kollektiivis kohta neile, kes ei jaga ühtset tulevikuvaadet.
Küsimusele, kas tema ametisse asumine ei sarnanenud hoogsalt pühkiva luua tegevusega, vastab mees, et kuna samal ajal vahetus ka kooli ülejäänud juhtkond, oli värske algus lihtsam. «Muidugi oli ka lahkujaid,» lisab ta.
Minnes vallakoolide teema juurde, nendib Hendrik Agur, et kooli vaimsus algab õpetajaskonnast: kui see nõrgaks kipub jääma, tuleb omavalitsusel teha valik, kas panustada heade õpetajate leidmisse või leppida mandunud vallakooli pidamisega. Et gümnaasiumides käib õppetöö perioodide kaupa, võib tema arvates loodetud tulemuseni jõuda kas või mõneks kuuks aastas külalisõppejõude palgates.
Küsimusele, kas säärane õppetöö korraldus ei sarnane skeptikutelt osatada saanud projektipõhise ja traditsioone eirava eluviisiga, vastab Hendrik Agur soovitusega jätta kõrvale emotsioonid ja stampmõtteviis. «Tuleb süüvida sellesse, kui sisukad on need palju räägitud traditsioonid hea hariduse seisukohalt ja kas neid tegelikult üldse on.»
Samuti peab mees kooli trumbiks õppeainete suurt valikut, mis aga ei tähenda, et igas maagümnaasiumis tuleks meeleheitlikult oma nägu otsides avada sünkroonujumise või teatrikallakuga klass. Ta rõhutab, et hoopis olulisem on põhiainete õpetamise väga hea tase.
«Tugev juhtkond toob kohale head õpetajad, kes omakorda hakkavad üha enam ligi meelitama õpihimulisi ja ärksaid noori ka kaugemalt,» kirjeldab Agur seoste ahelat.
Jõuame tõdemuseni, et keskkond kasvatab ja niiviisi on võimalik hariduselu sugemetega sotsiaalsest äraolemise kohast luua täisväärtuslik kool.
«Head mainet pole kerge saavutada, aga kui see juba kord kindlustatud on, ei saa seda enam niisama lihtsalt hävitada,» lausub Hendrik Agur.
Tahaks lennata!
Oma kahte praegust ametikohta lahutavat enam kui 200 kilomeetrit ei pea Hendrik Agur infotehnoloogia ja tehnikaajastul märkimisväärseks. Naerdes kummutab ta aga arvamuse, nagu vuhaks Eesti harrastuspilootide liidu juhatuse liige pealinnast Mulgimaale tehistiivulisega. «Olen suve jooksul lennukiga tööl käinud vahest 15 korda,» sõnab ta.
Õhuavarused võlusid Hendrik Agurit juba lapsena. Nii oli päris õnnelik juhus, et pärast aasta jagu kestnud masinaehituse õpinguid Tallinna polütehnilisest instituudist kroonu kutsutud noormees sattus lennuväkke, kus tal tuli Moskva ja Leningradi vahel asuvas Bologoje baasis kohale vedada suuri hävituslennukeid.
Ehkki enamik tema eakaaslasi suhtus Nõukogude sõjaväeteenistusse kui mahavisatud aega, otsustas tema selle endale võimalikult huvitavaks teha.
Siiski ei piisanud ainult kroonukogemustest ja suurest soovist, et lennukooli pääseda: takistuseks kujunes toona lenduriametiks liiga pikk, 1,92-meetrine kasv.
Nii sai Hendrik Agurist neljaks aastaks Tallinna pedagoogilise instituudi kultuurharidusteaduskonna orkestrijuhtimise lisaharu üliõpilane. Teisisõnu valmistus ta saama kamba möödapuhujate dirigendiks, nagu võttis asja tögamisi kokku tema onu, riikliku nukuteatri toonane peanäitejuht Rein Agur.
«Ehkki ma ise nii karmi hinnangut ei annaks, polnud see päris minu kutsumus,» leiab mees ka ise.
Muusika on Hendrik Aguri elus siiski alati tähtsal kohal olnud. Lemmikuid ta nimetama ei soostu, sest väga head heliloomingut ja suurepäraseid esitajaid võib leida klassikast intellektuaalrokini. «Üksnes kantri ma enda jaoks välistan,» muigab ta.
Poisipõlvest peale ansamblites mänginud mehe ring on täis saanud: nüüd mängib ta koos oma õpilastega kooliansamblis. Praegu on bändil käsil «Pink Floydi» loomingu arranžeerimine, mis on koolipoiste kohta kõrgelennuline ettevõtmine.
Rännud
«Ehk tõesti võib mu ettevõtmisi mingil määral meeletuks pidada,» jääb Hendrik Agur nõusse, kui üritan teda liigitada kategooriasse «energiline hull».
Lennukooliga seotud luhtumine ei saanud talle takistuseks ning võimast vabadustunnet ja argimurede tühiseks taandumist saab ta nüüd nautida harrastuspiloodina.
Lennuhobi paljude teiste hulgas mees ise siiski üle ei tähtsusta. «Väga oluliseks pean ma sporti, näiteks jooksmist, suusatamist ja triatloni,» nendib ta. Iga päev sörgib ta läbi 9—12 kilomeetrit ning on osalenud mitmes jooksusarjas ja mitmel maratonil.
Hoolimata sellest et Hendrik Agur peab end teelolijaks mitmes mõttes, pole tal unistuste reisisihti. «Ehk vaid soov lennata väikelennukiga üle Gröönimaa Ameerikasse, mis on parasjagu hull ja ohtlik ettevõtmine.»
Teine rännusiht on talle tuttav juba elutee algusest: «Me kõik tahame armastada ja olla armastatud, säilitada endas siirust.»
See tundub palju lihtsam kui lend üle ookeani, samas aga võrreldamatult keerulisem.