Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Valentine Alvre: Eestil võiks olla selgroogu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valentine Alvre | FOTO: Erakogu

EESTI justiitsministeeriumil on valminud mahukas mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni analüüs. See valdkond puudutab otseselt või kaudselt paljusid inimesi.


Sissejuhatuseks küsin: kas see on lapsele hea, kui talle võimaldatakse piiranguteta kommisöömist? Kas nii-öelda vabana partnerite vahetamine loob elu tõelise sisu ja väärtuse?



RÕÕMUSTAB, et kõnealuse analüüsi järgi toetab abielu traditsioonide püsimist 85 protsenti inimestest, sealjuures 70 protsenti väidab, et see on kõige parem viis partnerile oma pühendumist tõestada. Veel selgub, et abielu juures peetakse oluliseks turvalisust, eeskätt järglaste saamise puhul.



Analüüsis on aga ära toodud ka negatiivseid ilminguid. Väidetakse, et Eesti iseseisvudes kadus tungiv vajadus abielluda. Nõukogude okupatsiooni ajal nõudis seda kas või olme.



Näiteks oli abieluinimestel lihtsam korterit saada. Samuti võis keelduda tööle suunamisest, kui asuti elama mujale ametisse määratud abikaasa juurde. Praeguses Eestis peetakse abielupaaride eeliseks üksnes ühise tuludeklaratsiooni esitamist.



HULK õigusteoreetikuid on leidnud, et traditsioonilise abielu kaitse, eeskätt järglaste saamiseks, on mõju kaotamas. Praegu on juba 16 riiki seadustanud samasooliste inimeste partnerluse ning 7 riiki on laiendanud samasoolistele paaridele ka abielu institutsiooni. Esimesena tegi seda Holland 2001. aastal ja viimasena Rootsi 2009. aastal. Seevastu Saksamaal sõlmitakse abielu ainult mehe ja naise vahel ning abielu definitsioon ei tunnista heteroseksuaalsete paaride mitteabielulist kooselu põhjusel, et seda ei ole sõlminud riik.



Euroopa sotsiaalharta viitab perekonnale kui ühiskonna alusele. Sealjuures peetakse silmas jätkusuutlikku perekonda, mille loovad vastassoost isikud, kel on võimalik saada järeltulijaid.



Eestis on olemas perekonnaseadus, mis sätestab, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel perekonnaseisuametniku juuresolekul. Samasooliste abielu ei ole lubatud. Üldsätetes on ära toodud abikaasade õigused ja kohustused koos perekonna ülalpidamise kohustusega ning abikaasade varandussuhted.



See leping on sisult palju tähtsam kui tööleping, mille olemasolu peetakse väga vajalikuks.



MIS TAKISTAB abielu sõlmimist? Miks ei tehta seda isegi siis, kui on sündinud ühised lapsed? Kas vallasemade toetuse pärast, mis on praegu 300 krooni kuus? Kas varade «kantimise» tõttu? Kas nii-öelda vabaduse kaotuse hirmus?



Eesti kohtupraktikast võib leida mõisteid «faktiline abieluline kooselu», «vabaabielu», «faktiline abikaasa, kellega ei ole sõlmitud õigusliku tähendusega abielu». Seniste rohkete mõistete asemel oleks otstarbekas kasutada mõistet «mitteabieluline kooselu», mis väljendaks kõige täpsemini nähtuse olemust.



MILLISE hoiaku võtab Eesti mitteabielulise kooselu suhtes? Selle puhul ei ole võimalik tuvastada partnerite selgelt väljendatud tahet olla seotud kindlate õiguslike tagajärgedega. Samuti ei saa piisava täpsusega määratleda hetke, millest alates on kahe inimese suhe jõudnud staadiumi, mida võib määratleda mitteabielulise kooseluna ja millele peaksid automaatselt kohalduma kindlad õiguslikud tagajärjed. Tegu on väga hägusate kriteeriumidega, mis ei pruugi alati peegeldada tegelikku olukorda.



Riigisiseselt on seadusandlikul võimul õigus anda seksuaalvähemustele samalaadseid õigusi abielus olevate vastassoost isikutega või vastassoost püsisuhtes olevate isikutega. Tuleb silmas pidada, et kohustust selleks pole, seda ei nõua ei rahvusvaheline ega Euroopa Liidu õigusloome. Vähemalt selles osas saab Eesti talitada rahva enamuse soovi järgi.



Et mitteabieluline kooselu on iga inimese vaba valik, pole selle kasuks otsustanutel õigust nõuda eriseadusi. Kui inimesed ei abiellu, sest ei soovi jagada kohustusi ja vastutust, siis selle suhte seadustamine teeks neist nende enda tahte vastaselt paari. Sama kehtib samasooliste partnerite kohta, keda Eestis olevat 300—400 paari.



Oleks vastutustundetu rääkida siinjuures diskrimineerimisest või inimõiguste puudumisest. Igale seksuaalvähemusele ei saa eraldi seadusi kirjutada. Samasoolisi paare ei keela ju keegi koos elamast. Eesti kehtivas õiguses on mitu võimalust kooselupartnerite varasuhet lepinguga reguleerida.



Tundub, et samasooliste abielude kaitsjad taotlevad hoopis seda, et üks või teine seksuaalvähemus saaks riigis tunnustatud grupeeringuks. Pärast säärase suhte seadustamist on õigus nõuda näiteks pereõpetus­aine ümbertegemist koolides: võrdselt tavaperega jagada õpetust ka homoperede kohta.



Väikese rahvana saame jääda püsima traditsioonilist abielu ja perekonda väärtustades. Eestile pole vaja eraldi mitteabielulise kooselu või partnerlusseadust. Riigi kohus olgu kaitsta ja igati toetada seaduslikku abielu.

Tagasi üles