Helir-Valdor Seeder: Poliitpõllumajandus suuremat saaki ei anna

Helir-Valdor Seeder Foto: Marina Puškar

1,12 MILJARDIT krooni pindalatoetuse otsemakseteks, 520 miljonit otsetoetuste lisamakseteks, 47,5 miljonit tõuaretusele ja turuarendusele, 460 miljonit Euroopa Liidu toetuste kaasfinantseerimiseks, pealekauba veel Euroopa Liidu investeeringutoetused.

Kokku üle kahe miljardi krooni põllumajandusele. Sellele lisandub veel sama palju maaelu toetustena. Need on summad, millega Eesti põllumajandustootjad järgmisel aastal arvestada võivad.

Hoolimata suurtest toetustest on Eesti põllumehed erakordselt raskes olukorras. Viimasel paaril aastal on põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad langenud kümnetes protsentides ja sajad miljonid kroonid on põllumeeste rahakotti tulemata jäänud. Riik on oma kitsukeste võimaluste juures andnud maksimumi, et meie toidulaua katjatele appi tulla.

Osa põllumehi on aga hakanud ennast oma ametivendadele vastandama ja osutab valitsusele, kes nende heaks midagi ei tegevat. Kiretud arvud räägivad siiski teist keelt.

ENAM KUI kaks miljardit krooni, mis 2010. aasta riigieelarve eelnõu järgi põllumeeste toetuseks on plaanitud, on rohkem kui kunagi varem. Euroopa Liidu põllumajandustoetused kasvavad tuleval aastal tänavusega võrreldes 10 protsenti, otsetoetuste lisamakse kosub 17, teadus- ja arendustegevuse rahastamine 34 ning muud riigisisesed põllumajandustoetused 15 protsenti, Euroopa Liidu toetusi kaasfinantseerib riik sajaprotsendiliselt.

Peale selle on tuleval aastal oodata lisatoetusi, mis on mõeldud just piimatootjate ja teiste põllumeeste abistamiseks.

Väiksed piimatootjad, kelle lüpsikarjas on alla saja lehma, saavad juurde kuni 1000 krooni lehma kohta. Euroopa Liidu erakorralisest piimaabist tuleb Eestile 20 miljonit krooni. Lisaks võetakse järgmisel aastal kasutusele kaks uut ühistulise toetamise meedet, mis annavad juurde kokku 260 miljonit krooni.

Just ühistulises tegevuses näeme võtit, mis annab põllumeestele parema positsiooni suhtlemiseks tööstustega ja endale paremate hindade saamiseks. Kuni 80 miljoni krooniga toetatakse ka tootjarühmi kvaliteedi parandamisel ja teadussaavutuste kasutamisel.

ARVUD KAJASTAVAD selgelt, et põllumajandus on üks järgmise aasta riigieelarve prioriteete. Eesti põllumajandustoetuste kasv 2010. aastal on Euroopa Liidu suurim. Seetõttu ongi osa põllumajanduspoliitikute kihutustöö kohatu.

Raskused on üleeuroopalised ja tingitud eelkõige valitsevast turuolukorrast, aga mitte riigi tegemistest või tegematajätmisest. Vale on ka põllumeeste keskliidu ühe juhi, rahvaliitlase Jaan Sõrra väide, justkui maksaks Läti sel aastal otsetoetuste lisamakset maksimumulatuses. Ei maksa!

MIKS ikkagi protestitakse? Vastust tuleb otsida poliitikast. Aastaid ennast põllumeeste eestkõnelejana käsitlenud Rahvaliit on suures kriisis ja eksistentsiaalsete valikute ees: kas jätkata iseseisvalt, liituda kellegagi või lõpetada tegevus?

Osa rahvaliitlastest suurpõllumehi toetab ühinemist Keskerakonnaga ning protestiaktsioonid on ühtlasi osa Keskerakonna püüust tõestada Rahvaliidule ja tolle toetajatele, et tema on kosilaseks parim.

Just sellepärast veab keskerakondlasest suurettevõtja põllumehi oma bussidega Toompeale, teine keskerakondlane varustab miitingulisi tehniliste abivahenditega ning põllumeeste «kõige suuremateks kaitsjateks» on saanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja tema europarlamendi liikmest abikaasa Vilja Savisaar. Tõik, et varem pole kahest viimati mainitust kumbki põllumeeste käekäigu vastu suurt huvi tundnud, ei ole enam tähtis.

KAHJU, ET eksiteele viidud põllumehed protestide tagajärgi ette näha ei suuda. Mõne opositsioonierakonna poliitiku ja põllumajandustootja organiseeritud «tänavalahing» ei ole lahendus.

Ka mina toetan mõtet, et järgmise aasta eelarvest tuleks leida otsetoetuste lisamakseteks veel 250 miljonit krooni. Aga seda raha saaks võtta vaid kellegi arvelt olukorras, kus teiste valdkondade rahastamine väheneb.

Kõige suuremat kahju teevad meeleavaldajad põllumeeste mainele, vastandades ametikaaslasi ja lõhestades tervet seda eluvaldkonda. Eesti ühiskonnale jääb arusaamatuks, miks korraldatakse meeleavaldus meie ajaloo kõige suuremaid põllumajandustoetusi sisaldava eelarve vastu.

JÄRGMISE AASTA eelarvega seoses on minu käest mitu korda küsitud, kas rekordilised põllumajandustoetused ei ole pidu katku ajal.

Kogu Euroopas on keeruline selgitada põllumajanduse ja maaelu toetamise vajadust. Viimastel aastatel on Eestis põllumajandusministeerium koos tootjaorganisatsioonidega teinud selle nimel head koostööd.

Läbimõtlemata poliitilised aktsioonid koos pooltõdede ja moonutatud tegelikkusega nullivad varasemad jõupingutused ning suurimad kaotajad on põllumehed.

Ka poliitikas peaks lähtuma põlisest talupojatarkusest «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika».