See naine on nagu don Quijote Viljandis oma võitlusi võidelnud, paljusid tüüdanud ja mõneski vaikset imetlust äratanud.
Väiksest lapsest peale joonistuspaber peos
30. november 2009, 17:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alles siis, kui üks tema ainuisikulise tegutsemise tulemus, Viljandi kunstisaal suleti ja kaustu täis kanti, avanesid viljandlaste silmad ning nad taipasid, millest nad ilma on jäänud.
Oli nii iseenesestmõistetav, et Aate-Heli Õun sebis, jooksis ning jumal teab kuidas kunstnikelt ja muuseumidelt haruldasi töid kätte sai. See, kuidas ta need kohale toimetas ja seintele pani, oli tema mure. Enne näituse avamist lippas kuraator, käsitsi kirjutatud kutsed käekotis, mööda linna ja jagas neid laiali.
«Aate-Heli oleks pidanud oma töö eest kõva raha küsima, aga tema tegi kõike rumalast missioonitundest. Siis läks veel ametnikke tüütama ja näitusele kutsuma. Muidugi ei saa sellist inimest hinnata,» ironiseeris üks Viljandi kultuurieluga seotud proua kunstisaali sulgemise peol.
Aate-Heli Õun ise ütleb, et tal on nii palju tegemist, et pole aegagi viha pidada või solvunud olla. Isegi mitte nende inimeste peale, kes talle tõesti liiga on teinud.
Valge saal ja Halliste kirik
Kindlasti pole Aate-Heli Õuna rajatud ja ligi üheksateist aastat elus hoitud kunstisaal tema kõige tähtsam tegu siin ilmas. Väikest kasvu naine on kunstnik ja nelja suure poja ema, ta on pikka aega olnud kunstiinstituudi õppejõud.
On teada, et Aate-Heli Õun on Eesti Raadio Valge saali sisekujunduse autor. Tema on andnud näo ka teletorni esindusruumidele. Aga see, et omaaegse Tartu tudengite lemmikpaiga Kaunase restorani ruumid on tema kujundatud, on küll üllatus.
Kui soliidsemaks minna ja geograafiliselt lähemale tulla, siis peab Aate-Heli Õuna loomingust ära nimetama Halliste kiriku sisekujunduse ja haljastuse ning Pilistvere kivikangru memoriaali mälestuskivide kujunduse.
Kasvasid suurema mureta
Teha seda kõike ja tuhandet muudki asja, pedagoogitöö kaasa arvatud, arhitektist mehe ja nelja poja kõrvalt tundub pehmelt öeldes keeruline.
Aate-Heli Õuna kursusekaaslane Tartu kunstikooli ja hiljem kunstiinstituudi päevilt moekunstnik Ell-Maaja Randküla tunnistab pikalt väljendusviisi valides, et hindab väga Aate-Heli pühendumust ja energiat, aga suure pere ema rolli oskas ta teda küll kõige vähem kujutleda.
«Tal vist koguni kolm poega.» — «Neli.» — «Oo!»
Aate-Heli Õun ise ütleb rõõmsameelselt, et lapsed kasvasid suurema mureta. Rangematest karistustest mäletab ta seika, et Mats tuli nurka panna, kui ta magamajäämise asemel muudkui jutustas.
«Nad hakkasid varakult loominguliselt käituma,» nendib ema. «Leidsid tina, hakkasid tinasõdureid valmistama... Sõbrapoisid olid alatihti meil.»
Järgmises mälestuspildis on midagi väga aatehelilikku.
«Vanuselt kolmanda poja Oti sõbrad, kes praegu on enamasti edukad ärimehed, tegid poppi ja tulid terves koosseisus meile koroonat mängima. Kõndisid uksest sisse ja olid nii kaua kui olid,» näib Aate-Heli Õun veel praegugi rõõmustavat selle üle, et poisid ei läinud lihtsalt tänavale hulkuma, mis oleks iseenesestki mõista olnud märksa kahtlasem tegevus.
Vanim poeg Mats Õun meenutab, et nende kodu ei olnud tavamõistes väikekodanlik, vaid heas mõttes huvitav. «Emal õnnestus mingite lihtsate vahenditega luua meeleolukas õhkkond.»
Et ema ja isa töötasid mõlemad kodus, olid nad lastele nii või teisiti kättesaadavad. Mats meenutab veel ema õmmeldud sametpükse, millele olid õunapildid peale tehtud. Selline näputöö oli aga muu kiiruse kõrval pigem erand.
Suur Õun ja Väike Õun
Kui Aate-Heli oli kunstiinstituudi tudeng, pakkus arhitektuuri kateedri juhataja Edgar Velbri — asjaosalise sõnul kohutavalt isalik ja heasoovlik mees — talle laborandikohta õhtusse osakonda.
«Seal oli Suur Õun. Kolmanda kursuse lõpul abiellusime.»
Suur Õun oli äraseletatult pikka kasvu arhitektuuritudeng Ain Õun.
«Ka minu isa oli suur ja otsustusvõimeline mees. Aga see ei olnud muidugi ainus põhjus, miks Ain mulle meeldima hakkas. Minu Tartu sümpaatia ei olnud sugugi pikk,» arutleb naine tagantjärele.
Tekstiilikunstnik Anu Raud teab Tallinna ajast hästi nii
Aate-Heli Õuna kui tema abikaasat.
«Kutsusime neid omavahel naljatades Sibulaks ja Antoonovkaks, sest sibulõun on pisike ja antoonovka suur — nagu nemadki.»
Ain Õuna maine tee lõppes 1999. aastal.
Jõuga Aate-Heli ja Ain Õun oma lastele pintslit pihku ei surunud.
«Mats tahtis kitarri. Kui käisin Moskvas, tõin talle nii kitarri kui bandžo. Muusikut temast ei saanud, aga nüüd pildistab ta muusikuid. Nii et mingi seos ikka on,» räägib ema ja meenutab poja suurejoonelist, otse kontsertidel pildistatud fotode väljapanekut mullu suvel kunstisaalis.
Mats Õun on kunstiakadeemia haridusega teatri kujunduskunstnik, tema vanuselt järgmine vend Art mesinik ja taluperemees. Kolmas vend Ott on lõpetanud pedagoogikaülikooli käsitööõpetajana ning restaureerib ja ehitab. Pere pesamuna Joosep on ametis talunikust venna juures. Nooruslik Aate-Heli Õun on aga juba vanavanaema.
California asemel Türile
Oma lõputu energia ja ettevõtlikkuse on Aate-Heli Õun pärinud isalt Eelar Aasmelt, kes tahtis juba teismelisena minna Californiasse kulda kaevama, aga nabiti laeva peal kinni ja saadeti koju tagasi. Järjekindel ja hakkaja noormees rajas Türile trükikoja — Türi oli küll väike, aga ikkagi Eesti keskpaik, pealegi olid seal paberitööstus ja raadiomast.
Trükikoda edenes, Saksamaalt õnnestus võimsamad masinad osta. Kahjuks põles ettevõte 1946. aastal maha.
«Mina mäletan ennast ikka, paber käes. Aga seda hoiti kokku, ei tohtinud raisata. Joonistasime õega lõikamisest üle jäänud ribadele ornamente,» jutustab Aate-Heli Õun.
Kui ta lõpetas Raudna kooli (isa oli saanud sinna kanti metsavahikoha ja pere pidi kolima), tegi koolmeister Paul Kondas igast lõpetajast salmi. Kunstiandelise tütarlapse kohta kirjutas terase silmaga õpetaja: «Tema muust ei hooli, läheb kunstikooli.»
Kiitusega lõpetatud kunstikool avas tee otse kunstiinstituuti, sisekujundaja erialale.
«Mulle on lapsepõlvest saadik meeldinud midagi kujundada — ruumiline mõtlemine on mul küll tagataskust võtta,» avab naine otsuse tagamaid.
«Diplomitöö juhendaja kunstikoolis Kaljo Polli oli mu valikus vist pisut pettunud ja päris, miks ma maali õppima ei läinud. Vastasin, et see on mul selge — olin Tartus viis aastat maali õppinud,» naerab ta ise praegu oma toonast julgust.
Tegutsemist rohkem kui küll
Hiljem, juba õppejõuna töötades, olid tema auväärsed kolleegid Väino Tamm, keda ta teadis juba Tartu päevilt, ning Vello Asi ja Leila Pärtelpoeg, kes kujundasid tollal kõik tähtsamad Tallinna interjöörid.
«Nad on seniajani mu vaimse tüüri hoidjad. Olen märganud, et vajaduse korral pöördun mõttes, neid tülitamata, nende poole, arutan asju ja saan ka vastuse,» räägib ta.
Siis ruttab Aate-Heli Õun Viljandi muuseumi hoovi, kust väljub buss Köleri fondi vanima liikme Leonhard Pruusi juurde Metskülla, et teha fondi juhatuse ja nõukogu liikmete ühispilt.
Aate-Heli Õun on juba viisteist aastat olnud Köleri fondi juhatuse liige ja paljude ettevõtmiste hing. Klassiku 180. sünniaastapäeva tähistati Krimmis, tavalistel tähtpäevadel käiakse Köleri sünnikodus Kõõbral, et paika elustada ja arendada. Aate-Heli Õuna unistus on püstitada sinna palkhoone.
Tee peal kõneleme veel ühest ja teisest, mis südamel.
Õnnetust Vabadussambast Tallinnas on juba pisut kohatu rääkida, aga kunstnik ei saa aru, kuidas üldse tuli pähe hakata olemuselt tasapinnalisest ristist ruumilist mälestusmärki tegema.
«Viljandi Rubiini kino on veel võimalik päästa, kuigi mõni ütleb, et see on nõukogude arhitektuur. Niinimetatud simuleeritud puidust ehitis südalinna, arhitektuurimälestiste kaitsealale — tule taevas appi! Samas tahavad nad sinna city’t teha,» läheb Aate-Heli Õun ärevile.
Õnnetu ta küll ei ole, sest tegemist ja õigete asjade eest võitlemist on lõputult.