Sportlik sõiduk jääb Viljandis hätta

Marko Suurmägi
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laguneva Pika tänava tõusul Mitsubishi Lancer Sportback hätta ei jäänud. Sealsamas lähedal asuvast Liiva tänavast selle autoga paraku üles ei saanud.
Laguneva Pika tänava tõusul Mitsubishi Lancer Sportback hätta ei jäänud. Sealsamas lähedal asuvast Liiva tänavast selle autoga paraku üles ei saanud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi tänavad on küll paremas korras kui kümme aastat tagasi, kuid ikkagi halvas seisus. See oli ehk olulisim järeldus, mille Mitsubishi Lancer Sportbacki kahepäevase katsetamise järel tegin.


Kui Silberauto Viljandi esinduse müügimees oli kinnitanud, et minu käsutusse antav auto sobib suurepäraselt linnatänavale ja maanteele ning saab hakkama ka kruusal, mõtlesin kohe: see tuleb proovile panna just Viljandi tänavatel.



Sportlik eelkõige disainilt

«Mitsubishi Lancer Sportback 1.8 CVT Instyle,» vuristasin vastuseks kõigile kolleegidele, kes uurisid, millist autot ma katsetama hakkan. Ei tea, kas põhjus oli tootjafirma, nime pikkus või nimes sisalduv sõna «sport», igal juhul arvas enamik, et mulle antakse madalapõhjaline kahe istmega ja kiirendusel põski selja taha vedav eriti edev masin. Nii see siiski ei läinud.



Kui järele mõelda, siis oli peamine põhjus, miks auto kohta nime põhjal üpris vale järeldus tehti, tõenäoliselt hoopis asjaolu, et see on viljandlastele tundmatu: mudel valmis aasta tagasi ja siin pole seda veel keegi ostnud.



Müügimehe jutu järgi on tegemist sportliku autoga, mis sobib pigem perele kui mõnele jõmmile, kellele on tähtis bussijaama platsil rehve vilistada. Sportlikkus seisneb aga eelkõige disainis, mitte niivõrd liikumises. Sportautole vajalikku jäikust on sel sõidukil Viljandi lainetavate ja auklike tänavate jaoks isegi üleliia, samas jäi kiirendus loodetule alla.



Juba Pargi tänavalt linna sõites oli aru saada, et Viljandi pole sellele autole just parim paik: auke ja augukesi luges jäiga raamiga Mitsubishi üles rohkem, kui oleks soovinud. Iste oli aga õnneks nii mugav, et pigem tundsid neid nahksel roolil olevad käed kui tagumik ja selg.



Kui sõit kulges mööda siledat teed, oli kõik tõepoolest suurepärane. Aga ega siis Kevade või Raua tänaval autot proovile panda!



Ülim väljakutse ja häving

Viljandi linnamajandusameti ja liikluskomisjoni juhi Priit Vihuri kinnitusel vastab staadioni juurest kunagise Kalevi baasi kõrvalt algav Liiva tänav kõigile tänava kriteeriumidele. See pidavat olema isegi kahesuunaline!



Kahtlemata on aga tegemist Viljandi kõige halvemas seisukorras tänavaga, mis asub ühtlasi kõige järsemal kallakul — Vihuri andmetel on selle tänava tõusuprotsent vägevam kui 18-protsendilise kallakuga Kõrgemäel.



Sportlikule Mitsubishile Liiva tänava algus probleeme ei valmistanud. Keskosas tuli püüda kõiksugu aukudest ja muhkudest mööda laveerida, kuid õnneks on see auto küllalt kõrge.



Igal teisel tänaval oleks juht kuri, kui kanalisatsioonikaevu kaas on paar sentimeetrit maapinnast kõrgemal või madalamal. Liiva tänaval oli üks kaas aga lausa paarkümmend sentimeetrit tee pinnast kõrgemal ning sellest möödumine nõudis täpsust ja tähelepanelikkust.



Järsul tõusul ukerdades meenus mulle linnalegendiks muutunud lugu, kuidas üks Liiva tänava majaomanik oli saanud paar talve tagasi linnavalitsusest kurja kirja, et ta oli jätnud kõnnitee lumest lahti lükkamata. Seepeale oli ta saatnud linnavalitsusele vastukirja, milles teatas, et oleks suurima heameelega nõus kõnniteelt lund lükkama, kui see sinna rajataks.



Tõepoolest, kõnni- ega sõiduteega sel tänava nimetust kandval liivasel-kruusasel rajal küll tegemist pole.



Mõnikümmend meetrit enne tänava lõppu saabus häving: esisillaveoga sportlik Mitsubishi kaevas esimesed rattad pehmesse liiva ja tegi gaasi andmise peale vaid kõva lärmi. Rattad käisid all ringi.



Aga ega siis kohe tohi alla anda. Väikese tagurdamise järel proovisin raskest kohast kiirusega võitu saada. Tulemus oli sama: auto istus esiratastega augus.


Seepeale võtsin maha veojõukontrolli ja seadsin automaatkäigukasti manuaalse peale ümber, mis muide käib Lancer Sportbackil väga kiiresti ning käike saab siis vahetada nii rooli küljes olevate labade kui käigukangi abil.



Paraku polnud sellestki kasu. Auto möirgamine äratas juba tähelepanu: üks eakas naine oli kodutrepile minu tegemisi uudistama tulnud.



Nõnda ei jäänudki mul muud üle kui mäest alla tagurdada ja tunnistada, et kõigil Viljandi tänavatel sõitmiseks see auto ei kõlba. Tõsi, sügiseselt pehmel Liiva tänaval tuleksid vist toime ainult neljaveolised maasturid.



Palun Liiva tänava elanikelt vabandust sinna kahe uue augu tekitamise pärast. Ehk pakub neile lohutust teadmine, et Priit Vihuri sõnul on linnavalitsus selle tänava parandamise plaani võtnud. Paraku pole töö järgmise aasta kavas ja tegelikult ei tea keegi, millal tänav läbitavaks muutub.



Augud raputavad

Oleks siiski väga ülekohtune teha Mitsubishi Lancer Sportbacki kohta järeldusi pelgalt Liiva tänava põhjal. Selleks et autoga põhjalikult tutvuda, sõitsin õhtuses Viljandis läbi veel palju tänavaid.



Väga hästi käitus auto äsja remonditud Kevade ja Raua tänaval ning Reinu tee uuel osal. Samas näiteks Side, Vene ja Ravila tänav valmistasid parajat piina: aukudest läbisõitmine andis ennast ikka korralikult tunda.



Ka näiteks Tallinna tänava vangla piirkonda jääv osa ja Riia maantee lainetasid liiga palju, et autos olijatel sajaprotsendiliselt mugav oleks. Aga vähemalt üks on kindel: kõik tänavad peale Liiva on selle autoga läbitavad ja seda vähemalt hindele neli.



Ehkki kiirendus ei vastanud nendele ootustele, mida tekitas sõna «sport» auto nimes, tuleb tunnistada, et linnas sõitmiseks oli see küllalt hea. Jakobsoni tänava valgusfoori all Peugeot Partneriga kõrvuti kiirendades jäi pakiauto sekunditega mitmekümne meetri kaugusele. Küllap aga mängis siin oma osa see, et Partneri juht tõenäoliselt ei teadnud, et temaga võidu sõidetakse.



Kui autos istudes ei saanud kiirendamisel tekkivast häälest arugi, siis jalakäijate pilke paelus paraja undamisega kiirust koguv Mitsubishi küll. Nimelt jooksevad mootori pöörded automaatkäigukastiga, gaas põhjas, liikuma hakates 6500-ni enne, kui käik vahetatud saab. Aga alati on ju võimalik käike vahetada käsitsi või siis korraks gaasi järele anda — sel juhul toimub käiguvahetus ka automaatselt kiiremini.



Üks, mis selle auto puhul kindlasti üllatas, oli salongi mahutavus. Isegi mina oma 198 sentimeetriga ei pidanud istet kõige lõppu lükkama ja täiskasvanud inimene võis ebamugavust tundmata mu selja taga istuda.



Plussid muusikale ja  teel püsivusele

Loomulikult pole Sportback mõeldud ainult linnas liiklemiseks ja pärast tänavasõitu tuli järele proovida, kuidas see kulgeb maanteel.



Tavalisel laial teel liigub iga uus auto loodetavasti korrektselt ja ka selle Mitsubishi puhul oli kõik hästi. Sõidu tegi väga mugavaks püsikiiruse hoidja.  Samas tuleb nentida, et müra oli autos oodatust enam. Väljast tuleva lärmi vastu aitab aga teatavasti kõige paremini raadio valjemaks keeramine.



Muusikasüsteem, mida oleks küll õigem nimetada multimeediasüsteemiks, vääribki selle auto puhul kõrgeimat hinnet. Autos on puutetundliku ekraaniga masin, mis töötab loomulikult nii raadio kui CD-mängijana. Sinna saab laadida tuhatkond laulu või ühendada selle mõne mp3-mängijaga. Vajaduse korral võib selle aga ümber lülitada navigatsiooniseadmeks.



Teed juhatava naishääle abil mul siiski sõita ei õnnestunud, sest aparaadis polnud Eesti kaarti. Miinusena võib nimetada ka seda, et kas aparaadi keerulisusest või minu enda rumalusest tingituna õnnestus mul alles 40 tundi pärast auto oma käsutusse saamist üles leida nupp, millele vajutades sai muusikamasina välja lülitada.



Endale ei osta, jõmmile  ei soovita

Kui sinise Mitsubishi paari päeva pärast Silberautosse tagasi viisin, küsis Viljandi esinduse juhataja Jaanus Voll, kas ma selle endale ostaksin. Ei ostaks. Ja puht praktilistel kaalutlustel: isegi kui selle auto tagumised istmed alla lasta, minu jalgratas sinna ära ei mahuks — pakiruum on liiga kitsas.



Seda sõidukit ei soovita ma ka kohalikele jõmmidele. Kui see ei saanud üles Liiva tänavast, jääb tõenäoliselt alistamatuks ka Trepimägi. Varese silda oleks sellega samuti raske lõhkuda.



Ülejäänud võivad oma valiku ise teha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles