Võrtsjärve lähedal Liivaku tallides töötavale Maiken Lepistele (22) on hobused ja ratsutamine elu suurim kirg ning seda pole jahutanud ka kukkudes saadud vigastused.
Tuhkatriinulugu ootab õnnelikku lõppu
20. oktoober 2009, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei karda mitte midagi,» ütleb väike heledapäine neiu naerdes, kui küsin, ega ta diktofoni pelga.
Kui nendin, et ratsutamine on ju ohtlik ala, hüüatab ta: «Muidugi on! Minu viieaastane täkk Legolas on nii mõnegi «naljaga» hakkama saanud. Näiteks kui mõni kena mära talle soojendusplatsil liiga lähedale satub, tekib tal vastupandamatu soov tollele järgneda. Pole just meeldiv tunda, kuidas seitsmesajakilone loom otsustab juhtimise üle võtta.»
Neiu rõhutab, et keerulises olukorras ei tohi karta, vaid tuleb säilitada rahu ja enesekontroll.
«Need niinimetatud seitseteist imehammast, mis on tagumiku all, tuleb pigistada sadulasse ja ratsule selga jääda,» õpetab ta naljatamisi.
Peapõrutus ja rangluumurd
Siiski on Maiken Lepistel varasemast ajast meenutada üks peapõrutusega lõppenud õnnetus.
«Käisin Raplamaal kodu lähedal indleva märaga ratsutamas ning kui ta ees kappavast peigmehest maha jäi, ei suutnud ta sellega leppida, hakkas perutama ja viskas mu sadulast. Kiirabi viis mind haiglasse.»
Mullu sai neiu noorhobusega tegeldes taas raske vigastuse: murdis rangluu. Traumast taastumine oli vaevaline ja võttis kaua aega.
«Luumurrud ja väiksed vigastused käivad selle alaga tahes-tahtmata kaasas ning sellest ma end heidutada ei lase,» nendib noor ratsutaja enesekindlalt.
Tekitab sõltuvust
Ratsutamise juurde jõudis vapper tütarlaps enda jutu järgi siis, kui õppis Raplas neljandas klassis.
«Võtsime pinginaabriga jalgrattad ja sõitsime viieteistkümne kilomeetri kaugusele Kehtnasse. Et pääseda odavamalt, võtsime appi vale. Ütlesime, et oleme enne ratsutanud. Seepeale jäeti meid omapead ja see polnud sugugi lõbus. Kakerdada hobusega saamatult mööda platsi ja tunda, et suur ja võimas loom ei allu su tahtele, pole just turvaline.»
Ometi läks ta samasse talli tagasi juba kindla veendumusega kasutada asjatundjate abi. «Ratsutamisega on lihtsalt nii, et kui korra proovid, siis tahad veel ja veel.»
Kui selle peale kulme kergitan, põhjendab neiu: «Hobused on graatsilised ja väga ilusad. Nad on nii hingelt kui välimuselt suursugused loomad.»
Maiken Lepiste leiab, et ratsutamisega tegelejad võib jagada laias laastus kaheks: ühed võtavad seda kui sporti ja elustiili, teised käivad hobusega niisama ilutsemas. «Mina üritan need pooled kokku panna,» sõnab ta.
Iga võistlus on pidupäev
2005. aastani tegeles Maiken Lepiste takistussõiduga, aga seejärel avastas koolisõidu ning see lummab teda seniajani.
«Takistussõidu puhul on vaja lihtsalt üle tõkete hüpata. Koolisõit on palju põnevam ja keerulisem ning nõuab meeletult kannatust. Nüansse, mida jälgida, on hoopis rohkem,» selgitab ta. «Iga etteaste on tõeline pidupäev, milleks tuleb põhjalikult valmistuda. Täisvarustuse selgasättimisele kulub hoopis rohkem aega kui enese ööklubisse minekuks üleslöömisele. Saapad, püksid, pintsak, silinder, soeng, lipsunõel ja kõik muu peavad olema viimase peal.»
Kui nendin, et ratsasport on kallis ala, kinnitab Maiken Lepiste, et see on väga kallis. «Hea hobune maksab korraliku sportauto hinna. Lisaks veel kõik muu. Oma raha eest ma endale seda lõbu lubada ei saaks. Õnneks toetab mind osaühing Liivaku Tallid.»
Tänavu osales neiu esimese eestlasena koolisõidu noorhobuste maailmameistrivõistlustel. Need leidsid aset Saksamaal ja ta sai seal koos täkk Ramses XII-ga viieaastaste hobuste klassis 24. koha.
Töötab unistuse nimel
Maiken Lepiste leiab, et tema ratsutajaks sirgumine on olnud omalaadne Tuhkatriinu lugu.
«Olen printsess kesapõllult,» lausub ta naljatamisi. «Olen Eesti koolisõitjate paremikus ainuke, kes elab ja treenib väljaspool Tallinna.»
Neiu meenutab, et vanematele ei meeldinud tema kirg esialgu sugugi.
«Isa ja ema küsisid, kuhu ma oma ratsutamisega küll jõuda kavatsen, ja hurjutasid: «Saad tulevikus sõnnikut visata!» Nemad tahtsid, et tegeleksin hoopis laulmisega ning õpiksin ülikoolis mõne korraliku ameti,» jutustab ta.
Visa tütar ei võtnud vanemate soovitusi kuulda ning tegi kõik selleks, et olla ja areneda koos hobustega.
«Koolivaheaegadel käisin ratsatalus tööl: aitasin bokse puhastada, olin matkajuht, juhendasin lapsi...»
Pärast põhikooli lõpetamist asus Maiken Lepiste Türi tehnika- ja maamajanduskoolis hobusekasvatuse eriala õppima. Samal ajal sai ta endale hobused: esimene loom kingiti, teise ostis ta ise ja kolmas oli ostetu järglane.
Kutsekooli ajal andis ema tütarlapsele küll toiduraha, aga ratsutamiseks ja kahe hobuse ülalpidamiseks tuli endal teenida. «Nädalavahetustel töötasin Kehra tallides. Sõitsin Türilt rongiga Tallinna ja sealt elektrirongiga Kehrasse,» meenutab ta.
Maiken Lepiste usub, et kui julged unistada ja tegutsed oma unistuse täitumise nimel, on kõik võimalik.
«Ma ei passi kunagi käed rüpes,» ütleb ta. «Nüüdseks olen suutnud vanematele tõestada, et neil polnud õigus. Praegu hindavad nad mu valikut väga ja hoiavad tugevasti pöialt, kui võistlustules olen.»
Oma lemmikutest kõneldes nendib Maiken Lepiste, et ratsuna meeldivad talle tulised täkud märadest märksa enam. Samuti passib talle rohkem meeste kui naiste seltskond, sest seal on hõõrumisi ja klatši hoopis vähem.
«Meeste hulgas on mul rohkem sõpru,» tunnistab neiu.
Üks mees, kes on Maiken Lepiste arengut suurel määral mõjutanud, on Taanis elav inglane James Caudrey, kes käib aeg-ajalt Liivaku tallides treeninguid andmas.
«Sel suvel oli ta siin kaks nädalat ja jõulude ajal tuleb uuesti. Tema laagritesse koguneb alati rohkesti huvilisi kõikjalt Eestist,» räägib noor ratsutaja. «Selliselt korüfeelt õpetust saada on tõeline õnn.»
Ülikool on pooleli
Türi kooli kiitusega lõpetanud, astus Maiken Lepiste põllumajandusülikooli loomakasvatuse erialale, aga võttis esimese kursuse lõpetamise järel akadeemilise puhkuse.
«Ühtaegu korralikult õppida ja tipptasemel treenida polnud võimalik,» põhjendab ta, kuid lubab, et lõpetab kunagi kindlasti ka ülikooli, sest kõrgharidus on elus väga tähtis.
Hiljuti läbis noor ratsutaja nii koolisõidu kohtuniku kui treeneri koolituse. Et saada omal alal nii pädevaks kui võimalik, tahab ta ennast veel väga palju harida.
Unistused on Maiken Lepistel suured: ta soovib jõuda esimese Eesti ratsutajana olümpiamängudele ja tõusta seal pjedestaali kõrgeimale astmele.
«Tavaliselt on ratsutamise olümpiavõitjad keskealised mehed ja naised. Ehk jõuan minagi pärast kolmekümnendat eluaastat tippu. Selleks ajaks on ka minu hoole all olevad hobused parimasse ikka jõudnud,» räägib neiu.
Oma trumbiks peab Maiken Lepiste kõva töötahet.
«Olen valmis hambad ristis kannatama ja tegema kõik tulemuse saavutamise nimel,» ütleb ta ning lisab, et ei lase ennast tagasilöökidest muserdada. «Naeratan ka siis, kui mõnel võistlusel läheb kehvasti. Kunagi ei tohi alla anda, sest alati tuleb uus võimalus.»