Jaak Aab: Viljandi on mulle kodulinn

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Aab on olnud ametis Võhma linnapeana, praegu töötab ta Riigikogus.
Jaak Aab on olnud ametis Võhma linnapeana, praegu töötab ta Riigikogus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Keskerakonna linnapeakandidaat Jaak Aab ei karda vahetada riigikogulase sooja tooli Viljandi linnapea koha vastu, sest Võhma meerina on ta väikelinna raskustega juba silmitsi seisnud ja need ületanud.


Jaak Aab, miks otsustas Keskerakond seada linnapeakandidaadina üles teid, ehkki te pole meie linnaga kuigi tihedalt seotud, kui nimekirjas on aastaid Viljandit juhtinud inimesi?

On imelik väita, et ma pole Viljandiga seotud. Minu sidemed Viljandiga on olnud tihedad ja järjepidevad: mul on seal sõpru ja sugulasi, olen 15 aastat olnud Keskerakonna Viljandi piirkonna juhatuses ja mitu aastat ka selle esimees. Et mu ema elab Taageperas, sõidan alatasa Viljandist läbi ja peatun seal.

Võin kinnitada, et olen alati olnud hästi kursis linna tegemistega, kas või näiteks omavalitsuste liidu eestseisuse kaudu, kus ma olin Võhma linnapeana pikki aastaid. Mul on Viljandiga kogu aeg side olnud.

Kas teie linnapeakandidaadiks nimetamise otsus sündis erakonnas üksmeelselt?

Mingit vaidlust selles küsimuses polnud. Olen lõpetanud Viljandis keskkooli, seal on möödunud minu isiksuse kujunemise aastad. Kui küsida, mis on minu kodulinn, vastan kindlalt, et see on Viljandi.

Teie püsielukoht on praegu pealinnas. Kas olete valmis linnapeaks saades Viljandisse kolima?

Praegu töötan ja elan tõesti Tallinnas, aga kui ametikoht muutub, olen kindlasti valmis Viljandisse kolima. Olen selle üle ka oma naisega nõu pidanud.

Olete valmis võtma endale linnapea kohustused raskel ajal, mil riik suunab üha enam ülesandeid omavalitsustele. Mis teid innustab seda rolli võtma?

Võin öelda, et omavalitsustega seotud töö Võhma linnapea ja linnade liidu direktorina ning Viljandimaa omavalitsuste liidu eestseisuses on olnud mulle kõige südamelähedasem.

Mis puutub rasketesse aegadesse, siis Võhma abilinnapea ja linnapeana käisin raske tee läbi just siis, kui väikelinnal olid kõige keerulisemad ajad.

Arvan, et töö, mida toona tegin, ongi aidanud Võhmal püsima jääda ja areneda. Võhma elab nüüd minu arvates hästi.

Riigi tasandil tuleks veel palju muuta, et omavalitsuste tähtsust ja kaalu suurendada. Aga ka rasketel aegadel peab langetama otsuseid ja tegema kõik selleks, et linn areneks.

Kui te Viljandi linnapeaks ei saa, kas kavatsete siis kaasa teha mõne linnavalitsuse komisjoni töös?

Sellest on praegu ehk vara rääkida. See sõltub juba valimistulemustest ja valdkonnast, milles saab kaasa rääkida, kuid kindlasti kaalun seda võimalust.

Olite Eesti kommunistliku noorsooühingu Viljandi rajoonikomitee sekretär. Samasugune parteiline minevik on väga paljudel tegevpoliitikutel, kuid teie lühike ametiaeg jäi keerulisse perioodi 1988. ja 1989. aastal. Kuidas te sellises vastuolulises olukorras toime tulite?

Sattusin sellesse rolli nii-öelda kõrvalt, kui töötasin Võhma koolis, ning ajal, mil oli juba selge, et komsomolil pole tulevikku. Ütlesin selle välja ka parteikomitee koosolekul ajal, mil kommunistlik partei ei tahtnud veel aru saada, et tal on lõpp. Ma ei olnud karjäärinoor.

Rajoonikomitee ülesanded polnud siis enam ideoloogilised, vaid eesmärk oli pakkuda noortele aktiivseid vaba aja veetmise võimalusi. Näiteks korraldasime festivali Rock Ramp ning noorte kokkutulekuid nii suvel kui talvel. Olin viimane komsomolisekretär. Organisatsiooni laialisaatmine kulges rahulikult.

Ennustatakse, et talv toob viljandlastele kopsakad soojaarved. Kas teie juhitud linnavalitsuselt võiks oodata samasugust abi kui Tallinnas: tasuta küttepuid ja kartuleid?

Ma ei arva, et tasuta küttepuud ja kartulid peavad kindlasti ka Viljandis saadaval olema. Teisalt pole sellises abistamises midagi halba.

Mind hämmastab üleolev suhtumine, millega ajakirjanikud kõnealust teemat käsitlevad. Tihti ei tea nemadki päris täpselt, milline on tegelik elu meie ümber ja kui palju on puudust kannatavaid peresid, kus needsamad küttepuud ja kartulid on suur abi.

Muidugi tuleb vaadata sotsiaaltoetuste süsteemi tervikuna. Oleme oma programmis öelnud, et sotsiaaltoetused peavad jääma, ükskõik kui rasked ajad ka poleks. Kui esitada küsimus, kas asfalt või inimesed, ütleksin vastuseks, et asfalt on oluline, ent inimene on tähtsam.

Kas teie juhitav Viljandi on valmis andma hädasolijaile rohkem rahalist abi, kui riiklikud toetused ette näevad?

Arvan, et kogu see süsteem toimib päris hästi ka praegu. Tuleb vaadata linna võimalusi ja nende piires riskigruppe veelgi aidata. Lasterikkad pered, eakad, puudega inimesed — seisame nende eest, et bussisõidu soodustused säiliksid ja oleks võimalik saada tasuta koolilõunat vähemalt põhikooli lõpuni. Tuleb kaaluda võimalust pakkuda seda ka gümnaasiumiastmes.

Rasketel aegadel vähendab riik oma toetusi, kuid nendes valdkondades peab abiandmine jätkuma. Kui neil risikirühmadel peaks olema veel kriisiküsimusi, tuleb leida vahendid nende lahendamiseks. Tavaliselt ei ole need summad väga suured, see on rohkem tahtmise küsimus.

Kas Viljandis on mõeldav Tallinna eeskujul munitsipaaltöökohtade loomine?

Ma ei mõista, miks meie jutt käib kogu aeg võrdluses Tallinnaga? Iga omavalitsus on erinev ja mina ei tahaks neid võrrelda.

Pigem räägiksin sotsiaalvaldkonnas hoopis sellest, et valmis tuleb ehitada laiendatud hooldekodu, mida pean vaieldamatult praegu linna kõige olulisemaks objektiks. Viljandil peab olema eakate hooldekodu, ei saa loota vaid teiste peale.

Tahame avada kesklinna piirkonnas uue eakate päevakeskuse. Soovime ka edaspidi riskirühmi linna juhtimisse kaasata ja nendega nõu pidada. Ettevõtjate ümarlaua kõrval võiks olla ka eakate, puudega inimeste ja kodanikeühenduste ümarlaud. Tühi jutt kaasamisest ei aita midagi, siin peab linn ise initsiatiivi üles näitama, need inimesed kokku kutsuma.

Kodanikutahtest rääkides tahan rõhutada, et kuigi Keskerakonna eestvõttel said tähistatud linnaosade piirid, tuleks sealseid elanikke rohkem kaasata ka nende piirkondade arendamisse. Seda saab teha näiteks eri ühenduste kaudu. Miks ei võiks kujuneda näiteks Paalalinna selts ja Männimäe selts?

Ainsa erakonnana olete maininud oma programmis köisraudtee ehitamist: lubate astuda selles suunas samme. Milliseid?

Mina tooksin esile terve järve piirkonna ja rannaala kordategemise. Lauludes räägitakse esmajoones järvest, mis on Viljandi visiitkaart. Ehkki ma ei tahaks järve praegu lausa häbiplekiks nimetada, on seal vaja siiski väga palju teha. Köisraudtee on üks paljudest võimalustest, ehkki kindlasti peab seejuures vaatama rahakotti.

Kogu järve ümbruse korrastamine peab algama puhkeala projektist ja kui köisraudtee saaks märgina maha pandud, oleks esimene samm juba astutud.

Edasi tuleb plaanide elluviimiseks otsida euroraha ja kaasata järvega piirnevaid omavalitsusi. Linna visiitkaarti kujundades tasub nimetada selliseid märksõnu nagu ranna olmemaja, rannapromenaad ja miks ka mitte köisraudtee. Millal see teoks saab, ei tea. Aga kui köisraudtee idee välja käidi, meeldis see mulle väga.

Tuleb püstitada eesmärk, selle asemel et loobuda kergelt, pidades plaane juba eos ebareaalseks. Nelja aastaga võib olukord palju muutuda ja siis on köisraudtee loomine ehk juba käegakatsutavam, mitte lihtsalt unelm.

Te pole oma programmis maininud teist Viljandi suvituspiirkonda, Uueveski puhkekompleksi. Sellega on linnal raskusi olnud. Et puhkekompleksi hoonestusõigus on teie erakonnakaaslase käes, kas teie juhitaval linnal oleksid suuremad võimalused selle arendamisele kaasa aidata?

Ma ei pea võimatuks, et koos praeguse omanikuga lahendusi otsides need leitakse. See, kas linn peaks hoonestusõiguse tagasi võtma, sõltub praeguse omaniku plaanidest. Mida varem puhkeala linlastele avatakse, seda parem.
Mäletan oma koolipõlvest hästi, kuidas Uueveskil ujumas käisime. Samasugune meeldiv suvituskoht peaks seal olema ka praegu.

Kui veel puhkealadest rääkida, on mulle endise paalalinlasena südamelähedane Tomuski paisjärve mõte. Kahjuks on seal endiselt soo. Kaaluda tuleks, kas rajada sinna järv. Kui sellest plaanist loobutakse, tuleks piirkond igal juhul korrastada ning leida sellele otstarve puhkealana.

Üks raskemaid ülesandeid, mille olete enda kanda võtnud, on Järveotsa ja Kanepi eramurajooni ehitustegevuse hoogustamine. Kuidas te seda teha kavatsete?

Linna arendades tuleb ettepoole vaadata. Majanduse areng on tsükliline ja kui sellest kriisist välja tullakse, peab linn olema valmis, et inimestel oleks võimalus kodu rajada. Linn peab rajama kommunikatsioonid ja kehtestama detailplaneeringu.

Praegune Viljandi üldplaneering kehtib 1979. aastast. Mis olid ajad ja mis olid majad siis?

Linnaruumi arendamise esimene samm on arutada üldplaneering inimestega põhjalikult läbi, et teha piirkonniti plaane nii elamuehitust kui tööstust silmas pidades. Seda on küll jupiti tehtud ja osalt algset planeeringut korrigeeritud, kuid tänapäevaseks terviklahenduseks oleks vaja vastu võtta uus üldplaneering.

Lõpule tuleks viia ka Keskerakonna initsiatiivil sündinud programm «Linn tolmuvabaks!». Meie algatusel said Reinu teel ja Raua tänaval tehtud tööd, mis andsid palju linna tööstuse ja ettevõtluse edendamiseks. Järgmisel neljal aastal tuleks keskenduda kergliiklus- ja kõnniteedele ning ülekäiguradadele.

Olete lubanud 3000 krooniga toetada esimesse klassi minejaid. Kas leiate linnaeelarvest selle summa?

Keskerakonna initsiatiivil hakati maksma 2000-kroonist ranitsatoetust. Proovime igal juhul ellu viia ka selle lubaduse.

Millist valimisedu ennustate Keskerakonnale Viljandis ja millise mulje on jätnud teiste erakondade programmid?

On selge, et läheme taotlema paremat tulemust kui eelmine kord, kuid kohvipaksu pealt ennustamine on tänamatu töö. Ma pole ka teiste erakondade programmides leidnud midagi taunimisväärset või linnale kahjulikku, kuid küsimus on rõhuasetustes. Kordan, et meie eelistus on: kõigepealt inimesed, siis asfalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles