Eestimaa Roheliste erakonna nimekirjas kandideerib Viljandis seitse inimest. Oma linnapeakandidaati nad välja pakkunud pole, nende kujutlust linna tulevikust tutvustab väikeettevõtja ja ökoentusiast Peep Tobreluts.
Peep Tobreluts: loodame saada kaks kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Tobreluts, teistel erakondadel on oma programm, kus nad toovad välja tähtsamad linna arendamise suunad. Kas ka rohelistel on kavas oma mõtted kirja panna?
Loodan, et valijad saavad meie plaanidega tutvuda juba sel nädalal.
Meie peamised teesid on samad, millest räägivad rohelised üle terve Eesti ja millele me ei hakanud tähelepanu pöörama mitte kuu enne valimisi, vaid mida oleme kogu aeg tähtsaks pidanud. Näiteks praegu väga kuum teema transrasvhapped — juba aasta tagasi koostasime nende kohta voldiku. Tahame Viljandis toiduteema laiemalt üles tõsta, märksõnad on ka mahetoit ning värv- ja säilitusainetest hoidumine.
Mida saab linnavalitsus selles valdkonnas konkreetset ära teha?
Peab alustama linna hallatavate asutuste toitlustamisest: koolidest, lasteaedadest ja hoolekandeasutustest. See muidugi ei tähenda, et praegusel süsteemil tuleks pea maha raiuda, aga tasapisi, sammhaaval saab tervisliku toitumise propageerimiseks palju ära teha. See on hea tahte ja väärtushinnangute küsimus.
Kas olete kaalunud, et linn võiks teha soodustusi eraettevõtjatele, kes müüvad mahetooteid ja tervislikku toitu?
Ei, see on libe tee, sest kui üks eelisseisu tõsta, siis keegi teine kannatab.
Lõpuks võib igaüks leida mingi põhjuse, miks ka tema peaks soodustust saama.
Asi on rohkem meelsuses ja hoiakutes, ülevalt tulevas eeskujus. Tähtis on info liikumine. Mu õde tegeleb mahepõllumajandusega ja ma olen hästi kursis nende ettevõtjate peamise mure, heitliku tootmisega. Ka suured kaupluseketid heidavad mahetootjatele ette, et nood ei suuda tarnida 365 päeva aastas täpselt ühesuguse kvaliteediga kaupa. Siin saab palju ära teha just teavitustööga: kui nõudlus suureneb, on mahetootjatel stiimul pingutada.
Väärtushinnangute kujundamine ei võta linnaeelarvest peaaegu midagi. Oleme silmas pidanud, et meie teistegi eesmärkide elluviimine ei läheks linnale liiga kulukaks, kuid annaks palju juurde.
Kõik teised erakonnad on rääkinud kindlatest investeeringutest ja rajatistest. Kas teil on mõni eelistus?
Jah. Inimesse tuleb lugupidavalt suhtuda ka siis, kui ta enam toitu ei vaja, ning tema maise teekonna lõpp peaks olema väärikas. Viljandis pole ikka veel leinamaja. Ka teised erakonnad on sellest rääkinud, aga alati erainvestoreid mainides. Linn ei saa siiski neile lootma jääda, sest edukalt elav täisjõus ettevõtja surmast ei mõtle ning see teema teda ei huvita.
Mujal maailmas peetakse seda väga stabiilseks ja tugevaks äriks.
Jah — siis, kui sellest äri teha. Meil seisab tavanditeenus ikka veel hoopis teisel alusel. Meil pole hauaplatsi hooldamise maksu nagu Soomes, kus kohaliku koguduse eestvõttel vahetatakse selle summa eest suve jooksul kõigil haudadel kolm korda lilli ja pöetakse hekke, rääkimata regulaarsetest hooldus- ja koristustöödest.
Võib kaaluda, kas leinamajaks tarvilik summa koguda samasuguse maksu näol ja hakata alles siis ehitama või ehitada see valmis ja maksta pärast selleks võetud laenu.
Kõik järeltulijad ei pruugi asjast sugugi huvitatud olla.
Jah, seda kindlasti. Teistes ühiskondades aitab neid valdkondi korraldada tugev kiriklik taust. Meie siin kipume ennast pidama antikristlasteks või kelleks iganes ning nii jääb lahendamata hulk tähtsaid küsimusi: kes remondib kirikud, kes hooldab haudu? Kokkuvõttes on roheliste mõte ühene: inimeste elutee lõpp ja sellele järgnev peavad olema väärikad. See hõlmab nii eakate hoolekandeasutusi kui lahkunute ärasaatmise ja nende haudade eest hoolitsemise võimalusi.
Milliseid suuri sihte te teiste erakondadega jagate?
Et rohelised pole kunagi Viljandis võimul olnud, on meie info napp ja piirdub vaid sellega, mida võib leida avalikest dokumentidest või mida on vahendanud meedia.
Näiteks veekeskuse tagamaadest ei tea meie midagi ja võtaksin selles küsimuses praegu suu vett täis. Veekeskus tõusis päevakorda ajal, mil Tartus oli just valminud Aura, iga endast lugupidav eestlane oli ära käinud Jurmala veepargis ja Pärnus ehitati Tervise Paradiisi. Nüüd on see rong juba läinud, isegi Rakvere on saanud endale spaa.
Enne kindla seisukoha võtmist oleks meil tarvis andmeid näiteks selle kohta, kui suur on Jakobsoni kooli ujula hõive; mida linn õigupoolest vajab ja mil viisil oleks seda kõige otstarbekam teostada.
Kõigepealt tuleks täita need riiklikud kavad, mis näevad ette algklassilaste ujumisõpet. Kui see vajadus on rahuldatud ja ka teistel huvigruppidel on piisavalt ujumisvõimalusi, tuleb vaadata, mida me juurde vajame. Alustame karmist reaalsusest, statistikast ja alles siis vaatame, kui palju lusti on mõttekas lisada.
Aga teed ja tänavad, mida kõik erakonnad on lubanud parandada?
Keskenduksin kõigepealt teisele vaatenurgale. Kui talv peaks nüüd jälle ootamatult saabuma, ei tohi tekkida olukorda, et hoolsa majaomaniku valdustes on kõnnitee asfaldini puhas, aga kõrval tuleb üle hangede turnida, sest omanik on vana ja väeti.
Sama võib märgata ka suvel. Näiteks käisin tänavu suvel hea tahte korras maltsa niitmas Koidu seltsimaja vastas krundil, mille omanik oli välismaal. Lihtsalt selleks, et linn enne pärimusmuusika festivali veidigi ilusam oleks.
Linna ülesanne on korraldada, et tänavad oleksid ühtlaselt puhtad ja süsteemselt hooldatud. Kui palju selle eesmärgi täitmiseks raha läheb, on raske hinnata, sest kõik käib hangete kaudu. See on väga keeruline valdkond, millele meil pole veel valmislahendust, ent on kindel tahe see korda saada.
Kas on veel objekte ja rajatisi, mida kavatsete oma programmis esile tõsta?
Teised erakonnad pole sellele teemale suurt tähelepanu pööranud, ent mina julgen kindlalt välja öelda, et lähtudes riiklikust keskkonnahariduse arengukavast 2013. aastani, tuleb Viljandisse luua keskkonnahariduse keskus.
Aasta tagasi, kui majanduse olukord oli veel ilus, räägiti arengukavas, et luuakse kuni 80 miljonit krooni maksev üle-eestiline võrgustik, mis tähendanuks nii hoonete ehitamist kui ühtselt toimivat süsteemi. Praeguste võimaluste juures saab alustada kas või ühest toast. Ruumidest tähtsam on asjaosaliste koostöö.
Meil on looduskeskused Aimlas, Lillis ja Tõramaal, tublid õpetajad igal pool maakonnas ja tarmukad külaseltsid. On palju inimesi, keda saab ühe eesmärgi nimel sama mütsi alla koondada.
Viljandi ei taotle mingit juhirolli, lihtsalt kandepind ja rõhuasetus on keskkonnahariduskeskusel pisut teised kui näiteks riigimetsa majandamise keskusel. Käsitlemist ootavad sellised teemad nagu säästev eluviis, alternatiivenergiad ja ökoloogia. Juurde võib pookida veel näiteks säästva renoveerimise keskuse. Palju saab ära teha samm-sammult, kas või projektide kaudu.
Sellise projektipõhise eluviisi miinuseks peetakse vastutuse kadumist: projekt lõpeb ning edasi võib ettevõtmist oodata hääbumine ja palju tehtut jookseb liiva.
Linna ülesanne on võimalikult kaugele ette näha. Projektidega tuleb ringi käia väga perspektiivitundlikult, samas ei tasu jätta kasutamata seda, mida meile 2013. aastani eurokatlast jagatakse.
Millegagi algust tehes peab hoolikalt kaaluma, kui kulukaks läheb selle elus hoidmine, kui suured on hooldus- ja ülalpidamiskulud. Vastuolulisel kombel ei maksa räämas hoov linnale midagi, aga kui see korda teha, lisanduvad kohe uued kohustused ja väljaminekud.
Ent tänapäeval on palju säästmisvõimalusi. Näiteks võiks uutel tänavatel kasutada valgustust, mis põleb teatud kellaaegadel nõrgemalt, lasta tänavalampidel põleda üle ühe või lülitada need hoopis välja. Siin kerkib kohe mure turvalisuse pärast. Näiteks Saksamaal saab hilja peale jäänud inimene tasuta numbril helistades lasta vajalikuks ajaks oma koduteel valgustuse sisse lülitada.
Olete rõhutanud, kui tähtis on see, mida arvab rahvas. Kuidas on lood Viljandis? Kuhu tõmmata piir demokraatia ja igameheõigusest tuleneva kaose vahel?
Kohalike rahvahääletuste teemas on väike vastuolu. «Viljandi linnatunni» saates heitsid võimulolijad rahvale ette kesist huvi linnas toimuva vastu, tuues näiteks, et arengukava arutelul on mitu aastat käinud vaid üks inimene. Kummatigi ütles linnapea kõnealuses saates veidi hiljem, et ühe inimese arvamust ei saagi arvesse võtta, sest see ei maksa midagi. Kust see rahva huvi peakski siis tulema?
Mis puutub sellesse, kust tõmmata piir, et liiga väiksed asjad ei läheks suure kella külge, meenub mulle üks uuring. Selle tulemused näitasid, et eestlased nõuavad ametiasutustes oma õigust varmamalt kui näiteks taanlased. Samas on taanlastel väga pikad ja hästi väljakujunenud demokraatlikud tavad ja liinid oma tahte väljenduseks.
Teades, et tema huvid on kaitstud, ei kibele taanlane iga asja pärast lokku lööma, tal pole vaja olla pideval kaitse-rünnaku positsioonil. Nii et kui anda rahvale võimalus sõna sekka öelda, ei tähenda see üksteisest ülekarjumist.
Enne rahvaküsitlusteni jõudmist tuleks kasutada ära avatud ruumi meetod, mis kevadel «Teeme ära!» projekti käigus hea tulemuse andis. Küll seal kavandatu ka teoks saab! Viljandis on juba inimesed, kes suudavad olla eestvedajad. Tahte väljendus pole pelgalt poolt- või vastuhääle andmine, vaid ideed, mõtted, infovahetus ja ühisenergia.
Norin natuke: kuidas lähevad kokku roheline mõtteviis ja teie tegevus bensiinijaama pidajana?
See on ka varem ajalehe kommentaariumis kellelegi pinnuks silmas olnud. Olen oma nime all seal avalikult selgitanud, et vastuolust hoolimata on see teenistus, millega saab peret ülal pidada. Teisalt annab see mulle võimaluse tegelda oma maailmavaate järgi oluliste teemadega ja kulutada neile nii aega kui vajaduse korral raha. Lisaks tähendab bensiinijaama pidamine seda, et linnaruumis on maltsa kasvanud tühermaa asemel ala, mis on alati hooldatud ja korras.
Millised on roheliste võimalused ja edulootused neil valimistel?
Viljandis pole praegu suurt ja rahva meeli erutavat eesmärki, mille nimel rohelised saaksid relvile tõusta ja eestvõitlejad olla. See on igati tore, kuid valimistel see kasu ei too. Loodame saada volikogus kaks kohta.