Viljandimaa kitsukesel tööturul trügimisest tüdinud täisjõus inimesed on teenistust otsides lahkunud suurematesse kohtadesse. Tänavu on meie maakonna elanike arv kahanenud veel poole tuhande võrra. Rahvastikustatistikat vaadates tuleb tõdeda, et kahjuks on tegu pigem reegli kui erandiga.
Viljandimaa näib tasapisi, ent vääramatult inimestest tühjaks jooksvat. Kümne aastaga on siin elanikke 7000 võrra vähemaks jäänud. Viimast korda oli Viljandimaal positiivne iive 19 aastat tagasi. Tõsi, tunamullusest alates on sündide ja surmade suhtarv jäänud pidama ühte suurusjärku ning iibenäitajad on varasemaga võrreldes isegi veidi paremaks muutunud, kuid see ei anna siiski veel põhjust rõõmustada.
Praeguses olukorras ei saa pidada pelgalt kujundlikuks kõnekäänuks ütlust, et surm ka ei võta sealt, kust võtta pole.
Elu igavesele ringkäigule ja uute põlvkondade pealekasvamisele ei saa samuti lootma jääda. Maakonnast lahkuvad eelkõige noored inimesed, kes pole veel peret loonud. Ehkki väikeste laste vanematele on töö lähedus elukohale väga tähtis, sunnib häda pahatihti ka pereisasid mujale suunduma. Nädalavahetuse külastustest saavad pikkamisi kohtumised kord kuus. Loomulikult ei saa sel juhul enam kõnelda täisväärtuslikust pereelust, rääkimata järjepidevuse hoidmisest ja traditsioonidest.
Mõru maik on ka lohutusel, et linnastumine, piiride avanemine ja globaliseerumine on tänapäeval paratamatu. Maailmakodanikuks olemise luksust saab endale lubada vaid see, kes on tugevaks võrsunud kindlast pinnast.
Kogemused näitavad, et võõrsil on elujõulised vaid need kogukonnad, kes on põliskoduga seotud mõnd väga tugevat juurt pidi, olgu see siis rahvus, usk või keel. Poeetilisema maailmavaatega mõttetargad on aga leidnud, et tegelikult on ilmas hajali inimeste ainus pide veendumus, et alati saab tagasi pöörduda. Alles püsib nii koht, kuhu tulla, kui põhjus, miks tulla.
Pärast Põhjasõda asustati tühjaks jäänud Sakala kant saarlastega. Nii et viljandimaalastel tasub valvel olla.