Raivo ja Krista Sildojale osutus tähenduslikuks 1994. aasta: Raivo lõpetas kevadel kultuurikolledži, Krista tuli sügisel sinnasamasse õppima ning tudeng ja algaja pedagoog hakkasid koos musitseerima.
Rahvamuusik kannab oma oskusi kaasas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neist kahest sai üsna pea paar ning aasta pärast oli Viljandis kultuurirahvast kõrgelt koolitaval õppeasutusel kaks ühe perekonnanimega õppejõudu.
«Õpetasin viiulit, Hiiu kannelt ja muusikateooriat, juhendasin ansambleid ja praktikatöid ning olin üliõpilastele toeks, kui nad oma tööde esitamisel abi vajasid,» räägib Krista Sildoja.
Juba tema tudengipõlve sisustasid Viljandi pärimusmuusika festivalid. Õigem on küll öelda: need festivalid said teoks kahe Sildoja agaral osavõtul.
«Vanasti kandus rahvamuusika isalt pojale. Läinud sajandi
üheksakümnendate aastate algul mängiti valdavalt lõõtsa ja kannelt, kuid viiul kui rahvapill oli kadunud. Torupilli võis kuulda ainult Linnutajalt ja Taulide ansamblilt. Polnud enam perekondade elavat sidet, muusikat tehti laval,» meenutab Raivo Sildoja.
Temal oli huvi rahvamuusika vastu kasvanud juba Pärnu kutsekeskkoolis, kus ta õppis mööblitisleriks ja tegi kaasa folklooriansamblis. Kuulnud Viljandis asutatavast rahvamuusika erialast, sõitis ta siia ja osutus vastuvõetuks.
Sündis Alle-aa
«Me ei saanud leppida külakapellide tasemega,» sõnab Raivo Sildoja. «Meil oli õnn olla need, kes hakkasid tegema rahvamuusikat uut moodi.»
Kursus, kus Raivo Sildoja õppis, asutas ansambli Alle-aa, milles tegutses koguni viisteist tudengit. Kursuse lõpul kuulusid kollektiivi põhituumikusse Ando Kiviberg, Ülle Jantson, Raivo Sildoja ja Ott Kaasik ning nende hulgas nähti sageli veel Piret Ausi ja Margus Põldseppa.
Alle-aa võitis südameid ja teda kutsuti tihtipeale välismaale eesti rahvalaulu tutvustama. Üks kaugeid maid oli Jaapan.
Iga kultuuriakadeemia kursus ja kõik seal tegutsevad folkloorihuvilised uurisid talletatud vanavara, et mõista rahvamuusikat sügavuti. Sellele mõistele leiti sünonüüm «pärimusmuusika». Viljandi kooli lõpuaastal võis Krista Sildoja kindlalt öelda: «Oleme vanad lood välja toonud.»
Neid, kes soovisid rahvamuusikat õppida, oli rohkem, kui kultuuriakadeemia suutis vastu võtta. Nõnda korraldati kursusi. Õppijatel polnud paraku pille või olid need katkised. No milles asi, tehkem need ise!
Seejuures ilmnes, milleks olid muusikule kasulikud mööblitisleri oskused. Soovijad kogunesid mitmeks päevaks ning paljud lahkusid, esmased oskused käes ja omaenda pill näpus. Enamasti olid need kas Hiiu või väikekandled, mis on lihtsad, ent ometi suurt mänguvõimalust pakkuvad pillid.
Tükikest kultuuriakadeemia ajalugu poleks siin kirjas, kui see poleks otseselt Sildojadega seotud.
Islandile
«Töö sai otsa,» nimetab Krista Sildoja põhjuse, miks perekond neli aastat tagasi Islandile kolis. Praegu peaaegu neljane Mihkel oli siis alles kaks kuud vana ja vanem poeg Uku kümnene.
Raivo Sildoja oli esimest korda Islandil koos president Arnold Rüütliga ning ansambli Wirbel koosseisus. Siis ei osanud ta arvata, et juba aasta hiljem töötavad nad seal Kristaga õpetajana. Asi käis lihtsalt: seal töötanud sõber ütles, et tulgu nad tema asemele — tal on nii armsad õpilased.
Nõnda sõitsidki Sildojad tundmatusse, kaasas sõbra koostatud islandi keele sõnastik muusika õpetamisel ja elus kõige tarvilikumate väljenditega. Juba esimeses tunnis olid nad sellega hakkama saanud.
«Islandil nimetatakse paikkondi fjordide järgi. Meie fjordi nimi on Dýrafjorður,» lausub Krista Sildoja saare eripära tutvustades. «Sagedane sõna on «óveður». See tähendab, et ilma pole.»
Eelmisel aastal oli Þingeyri põhikoolis õppinud 47 last, neist 24 käisid muusikakoolis. Aga oma muusikasooviga tulevat ka täiskasvanud. Üks 68-aastane mees oli ostnud nuppudega akordioni ja tahtnud õpetust. Oskuse omandasid Kristast õpetaja ja õpilane üheskoos. Kui oli tulnud noormees saksofonimängu sooviga, hakanud Raivost õpetaja kõigepealt ise pilli õppima.
Krista täidab ühtlasi kiriku organisti rolli ja juhib koori ning tema pillimeistrist mees on sealgi mõne instrumendi valmis teinud.
Kodu ja pillikoda Suurejõel
Perekond Sildoja elab Pärnumaal Suurejõe asula äärealal Krista vanemate ehitatud kodus. Isa Villu Kaljumäe oli maja ehitamise aegu sealse kolhoosi esimees. Hooned püstitas ta oma kätega, kuid asukoha valikul Käru jõe äärsesse võssa oli küll ametikohast abi olnud.
«Olin siis kuuene, kui koos õega võsa laiali lükates otsisime, kus see jõgi võiks olla. Praegu saab veeni astuda mööda muru, kaldal kunagises soojakus paikneb suvemaja ja laut on ümber ehitatud pillikojaks — seal Raivo Sildoja meisterdabki.
Tema jutu järgi on Eestis väikekannelt mängitud vähemalt 2000 aastat, Hiiu kannel jõudis meie läänealadele XIII-XIV sajandil rootslaste kaudu. Pillipuudus jõudis kätte siis, kui Tallinna klaverivabrik pühendus üksnes klaveritele.
Raivo Sildoja on meisterdanud paarsada väikekannelt ja poolsada Hiiu kannelt. Nendele sobivaid kotte tellib ta ühelt tallinlaselt.
Krista Sildoja on juba mitu päeva sõitnud pealinna vahet: ta on nüüd muusikaakadeemia rahvamuusika õppejõud.
Tema esimesed muljed: «Nädala algus Tallinnas oli loominguline: tudengid olid kohal ning mul oli suur rõõm nendega tuttavaks saada. Tunnen, et on väga kosutav tegelda vahepeal oma erialaga kitsamas tähenduses ehk pärimusmuusika teooria ning viiuli- ja ansamblimängu õppejõuna. Samas igatsen oma armsaid Islandi õpilasi.»
Omaseks saanud saarele sõidavad Sildojad jaanuaris.