Juhtkiri: Õng kala asemel

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Statistika näitab, et mida kauem on inimene olnud töötu, seda raskem on tal uuesti teenistusse asuda.


Igaüks, kes on mingile ametikohale konkureerinud ning äraütleva vastuse saanud, on endalt küsinud: «Mis mul puudu jäi?» Võib ette kujutada, mida tunneb inimene, kes on pidanud seda endalt küsima päevast päeva.



Enesehinnangut uuristavad ka napi toetuse tõttu peale sunnitud pidev kokkuhoid ja ühiskonna tauniv suhtumine niinimetatud armuleivasööjatesse.


Peab siiski mainima, et sedamööda kuidas koondamised on tabanud tublisid tööinimesi, on avalik arvamus hakanud muutuma. Igal ameti kaotanul kummitab kuklas hirm kuudeks koju jääda.



Võib ju soovitada pöörata pealesunnitud puhkus enda kasuks ja nautida vaba aega, kuid pilt üha kaugenevast rongist püsib häirivalt silme ees. Tühimik töökäigu kirjelduses ei ärata tööandjas usaldust ning mida suuremaks see muutub, seda raskem on uskuda, et kohataotleja on ärgas ja hakkaja inimene.



Veel üks asjaolu, mis pikka aega jõude elava inimese olukorra hulluks muudab, on järk-järguline tööharjumuse kadumine. Üha raskem on ennast kohustusteks sundida.



Mõisakülas ellu viidud töötute aitamise projekt pidas silmas kõiki eespool loetletud asjaolusid. Nii näiteks pikendati osalejate tööpäevi kuust kuusse tunni kaupa.



Nende inimeste käte all muutus linn kaunimaks. Ehkki väike sissetulek oli töötutele kindlasti abiks, oli rohkemgi kasu koolitustest ja ühisettevõtmistest.



Hea tõestus ettevõtmise edukuse kohta on seegi, et kaheksast kevadel alustanud inimesest loobus vaid üks. Teine leidis tööd välismaal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles